Kaitsepühak. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
mis toimus Bedfordi hertsogi majas Islingtonis.
Ta oli sügavas masenduses ja õhtusöök ei turgutanud sugugi tema vaimu.
Tegelikult leidis ta, et õhtusöögil tema mõlemal käel istuvad daamid on tüütud.
Kedagi kohalolijatest ei saanud mingil juhul võrrelda Daisy või Lettyga.
Õhtusöök muudkui venis ja venis, kuni viimaks lõppes.
Pärast tulid muusika ja kaardimängud, milles markii oli sunnitud osalema.
Kesköö oli juba peaaegu käes, kui ta viimaks oma tõlda ronis.
Seda vedas kaks toredat hobust ja markii käskis kutsaril end Chelseasse viia.
Kutsari näol oli kerge muie, mida markii ei näinud.
Kui nad sõitma hakkasid, pilgutas teener kutsarile silma.
„Nagu vanasti,” pobises viimane endamisi. „Obesed leiavad sinna ka omapäi tee.”
Kutsar itsitas.
Ta mõtles aga sellele, et tuleb pikk öö.
Kutsar teadis küll, et tema naine kurdab kibedasti, kui mees ta just enne koitu üles ajab.
Markii Chelsea maja ei olnud kaugel, see asus kuulsa Nell Gwynni sisse pühitsetud haigla lähedal.
Maja ees asus väljak, kuhu oli istutatud puid.
Kutsar juhtis hobused uhkeldades välisukse ette.
Markii astus välja.
Oli enesestmõistetav, et teener ei kutsunud palgatud toatüdrukut.
Selleks ajaks oli too juba voodisse läinud.
Markiil oli ukse avamiseks isiklik võti.
Seda luku sisse pistes mõtles ta, et praeguseks tunniks peaks Letty olema juba teatrist koju jõudnud.
Naine on juba voodis, kuid tal on kindlasti hea meel markiid näha, eriti seepärast, et mees on ta nii kauaks hooletusse jätnud.
Naine sirutab käed ja on liiga tark selleks, et mehele vähimaidki etteheiteid teha.
Markii avas ukse.
Nagu ta oligi arvanud, valgustasid halli kahe hõbelühtri küünlad.
Markii oli ise lühtrid oma maamõisast siia toonud.
Ta oli andnud käsu, et need tuleb alati põlema jätta.
Kui ta peaks ootamatult saabuma, pole tal mingit tahtmist pimedas kobada.
Ta sulges selja taga välisukse ja pistis võtme taskusse.
Võttis torukübara peast.
Markii pidi juba panema kübara toolile, kuhu ta selle tavaliselt jättis.
Alles siis märkas ta, et seal on juba teine kübar.
See oli sama kujuga ja tegelikult peaaegu identne.
Ta põrnitses seda üllatunult.
Markii juurdles, millal ta küll oli selle siia jätnud ja ilma kübarata koju läinud.
Korraga tärkas temas kahtlus.
Ta pani oma kübara kuldraamis peegli ette lauale.
Seegi pärines tema maamajast.
Ta läks paksu vaibaga kaetud trepist meelega vaikselt üles.
Ülal oli väike trepimade, millest kummalgi pool asus uks.
Üks neist viis väiksesse tuppa, mida kasutati harva.
Teine tuba oli palju suurem ja seal magas Letty.
Markii oli näinud palju vaeva, et seda oma maitse järgi sisustada.
Väga laia voodi kohal oli kuldne baldahhiin, millelt langesid alla kõige peenemast siidist kardinad.
Markiil oli oivaline maitse.
Ta jälestas enamiku Aphrodite teenijannade magamistubades leiduvaid rämedaid värve ja labaseid dekoratsioone.
Kavatsedes armukest pidada, võttis ta nõuks, et naise taust peab vastama tema enda, mitte naise maitsele.
Letty magamistuba kaunistasid väga mahedad värvid.
Kallid materjalid äratasid kadedust ja imetlust teistes tüdrukutes, kes koos Lettyga tantsisid.
Peen Aubussoni vaip.
Seintel Prantsuse kunstnike maalid.
Mööbel pärines, nagu ka suur osa regendi omast, revolutsioonijärgsest Versailles’ lossist.
Trepimademele jõudes seisis markii hetke vaikselt ja haaras siis lingist.
Just siis kuulis ta Lettyt naermas ja tardus.
Hetkeks ei uskunud ta oma kõrvu.
Siis aga, kui naeru järel kostis mehe madal hääl, taipas markii, et Letty petab teda.
Kehtis kirjutamata seadus, et kui kaitsja andis Aphrodite teenijannale maja ja pidas naist ülal, oli naine mehele truu seni, kuni mees on tema vastu helde.
Markii oli seda kahtlemata olnud.
Letty teemandid ja pärlid olid sensatsioonilised.
Noil viimastel nädalatel oli markii naise veidi hooletusse jätnud.
Kuid talle polnud hetkekski pähe tulnud, et Letty võiks teise armukese võtta.
Ja kindlasti mitte tema majas, lõpetamata eelnevalt nende suhet.
Fakt, et naine oli seda teinud, ajas markii väga vihale.
Hetkeks mõtles ta, et astub magamistuppa ja ütleb naisele täpselt, mida temast arvab.
Kuid taipas siis, et see poleks väärikas.
Kui markii vihastas, ei tõstnud ta kunagi häält ega käratanud kellelegi peale.
Selle asemel oli ta jäiselt rahulik ning rääkis vaid niisugusel toonil, et iga sõna tabas nagu piitsaplaks.
Praegu pööras ta ringi ja läks trepist alla.
Markii võttis kübara ja seisatas hetkeks, silmitsedes end kuldraamiga peeglist.
Siis puhus ta meelega surnuks neli halli valgustavat küünalt.
Ta mõtles, kas Letty taipab selle põhjal, et markii on siin käinud.
Igatahes saab naine homme hommikul markii sekretärilt teate, milles tal kästakse elamispind vabastada.
Siis ei jää naisele ainsatki kahtlust, mis oli juhtunud.
Küünlad kustutanud, väljus markii majast ja sulges enda järel vaikselt ukse.
Kutsar ja teener olid end pukil võimalikult mugavasti sisse seadnud, eeldades, et neil tuleb kaua oodata.
Seepärast vahtisid nad imestunult, kui markii nii ruttu tagasi tuli.
Teener hüppas maha ja avas tõllaukse.
„Vii mind koju!” lausus markii vaikselt.
„Hästi, milord,” vastas kutsar.
Uks pandi kinni ja tõld võttis paigalt.
Siis otsustaski markii, et läheb maale.
Tal polnud mingit tahtmist kohtuda uuesti Daisyga, kes vaatab teda õnnetult, samal ajal kui naise abikaasa tigedalt põrnitseb.
Ning Lettyga oli tal kõik täielikult ja absoluutselt lõpetatud.
Korraga tärkas markiis igatsus Melverley Halli vaikuse ja ilu järele.
Ta ratsutab hobustel mõisa valdustes, teades, et see kuulub talle ja üksnes talle.
Keegi ei võta seda temalt ära.
Oma Berkeley