Armastus varemete vahel. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
Kohe, kui õed said piisavalt vanaks, et neid kuningannale esitleda, hakkas isa väimeeste järele ringi vaatama.
“Aga mis siis, kui me ei armu meestesse, kelle sa meie jaoks välja valid, papa?” oli Winifred küsinud.
Krahv oli kulmu kortsutanud ja vastanud: “Küll armastus tuleb pärast abielu. Teie kohus minu tütardena on abielluda sobivate meestega, kelle veri on sama sinine kui teie oma ning kes suudavad pakkuda teile elu, millega harjunud olete.”
Isa toon oli Emily, kaksikutest malbema, üle keha värisema pannud.
Kuid vapram Winifred hakkas vastu: “Ma arvan, et oleksin õnnetu, kui abielluksin mehega, keda ei armasta, papa.”
“Sa abiellud sellega, kelle ma su jaoks välja valin,” teatas krahv. “Ma ei taha midagi kuulda sellest moodsast rumalusest, et tüdrukud endale ise mehi valivad, kui neil on selle jaoks olemas isa.”
Leedi Winifred ei hakanud rohkem vaidlema.
Kui ta Richard Shensonisse armus, teadis ta kohe, et isa ei kiida seda abielu heaks.
Richard Shenson oli kõige nägusam ja sarmikam mees, keda Winifred oli endale ettegi suutnud kujutada. Ühed naabrid, kes elasid üsna lossi lähedal, olid ta kaasa kutsunud.
Kui ta oli leedi Winfrediga kolm korda tantsinud, oli ta veennud naist endaga järgmisel päeval kohtuma.
Nad leppisid kohtumispaigaks kokku metsatuka, mis lahutas krahvi valdusi Richardi sõprade omast.
Mees oli leedi Winifredile tunnistanud, et oli temasse esimesest silmapilgust armunud.
“Ma tean, et see tundub teile ehk veider ja sobimatu, kuid kinnitan teile kõige nimel, mida kalliks pean, et just teid olen kogu oma elu otsinud ning minu jaoks on ainus võimalus tõeliselt õnnelikuks saada see, kui te minuga abiellute.”
Leedi Winifred teadis, et mees räägib tõtt, kuna tundis ise sama.
Ta teadis aga ka, et isa isegi ei kaaluks Richard Shensonit oma väimehe kohale. Krahv oli juba käskinud tütrel olla eriliselt võluv Burfordi markii vastu, kes oli Belminsteri hertsogi vanim poeg.
Leedi Winifred oli markiiga tantsinud.
Kuid hetkest, kui mees käe ta pihale asetas, teadis Winifred, et ei suudaks kunagi selle mehega abielluda, ükskõik, mida isa teeks.
Markii oli jässakas, paks ja ilmetu noormees, kes oli oma tähtsusest liiga teadlik.
Mees oli rääkinud temaga üleoleval toonil, mida Winifred vihkas. Ta oli õele öelnud, et markii jutt ajab tal vere keema.
Üle tantsupõranda liikudes oli Winifred märganud oma isa hertsogiga elavalt juttu ajamas.
Viis, kuidas mehed teda jälgisid, oli nende plaanidest tunnistust andnud.
Winifred oli kavatsenud Richard Shensonile öelda, et nende armastus on lootusetu.
Kuid mees oli käed naise ümber pannud ja teda suudelnud. Sõnad vaibusid Winifredi huultel.
“Ma armastan teid!” oli mees hüüdnud. “Lähen kohe teie isaga rääkima.”
“Sellest poleks kasu,” suutis Winifred pomiseda. “Mu isa ei laseks mul kunagi abielluda kellegagi, kellel pole… tiitlit ja keda… ta ei pea seltskondlikult endaga võrdseks.”
“Kui mu isa sureb, saab minust baronet,” oli Richard öelnud. “Aga sinna võib kuluda veel oma kakskümmend aastat.”
Leedi Winifred vaatas pisarsilmil üles.
“Kuidas see meiega juhtuda sai?” küsis ta murduval peenikesel häälel.
“Ainus, mis loeb, on see, et oleme teineteist leidnud,” teatas Richard Shenson. “Aga see tähendab, et sa pead olema väga vapper, mu kullake.”
Leedi Winifred vaatas meest uurivalt, mõistmata tolle sõnu.
“See tähendab, et me peame põgenema,” selgitas mees vaikselt. “Hangin meile loa ja kui juba kord abielus oleme, ei saa su isa enam midagi teha.”
“Ta ei… andesta mulle kunagi,” pomises leedi Winifred.
“On see sulle nii oluline?” küsis Richard Shenson.
Naine ei pidanud vastamagi.
Nad olid põgenenud.
Richard Shenson korraldas kõik nii kavalasti, et nad abiellusid juba teel Prantsusmaale, enne kui krahv taipas, et midagi juhtunud on.
Tema raev kajas lossi müüride vahel nagu põhjatuul ning ta oli nii vihane, et isegi köögipersonal värises hirmust.
Koeradki peitsid end laudade alla.
Krahv vandus, et ei räägi oma tütrega enam kunagi.
Ta lasi oma advokaadid kutsuda ja jättis tütre testamendist välja.
Oli ilmselt vältimatu, et leedi Emily kaksikõe jälgedes käis. Nad olid alati kõike koos teinud.
Nad olid nii sarnased ning teineteisesse niivõrd kiindunud, et olid rohkem nagu üks kui kaks eraldi inimest.
Leedi Emily ei rääkinud õest ja peitis kõik ta kirjad ära. Krahvil polnud aimugi, kui tihedalt ta tegelikult Winifrediga suhtles.
Kaks kuud hiljem järgis leedi Emily õe eeskuju ja põgenes mehega, kellesse oli armunud.
See löök oli krahvile isegi hullem.
Winifred oli isale vastu hakanud, abielludes mehega, keda ta armastas, kuid vähemalt oli tema valinud inglase.
Leedi Emily oli isa õuduseks abiellunud ameeriklasega.
Clint Tison oli Inglismaal külas. Kahekümne viie aastasena, seljataga terve rida armuafääre, ei olnud tal mingit kavatsust südant nii lootusetult kaotada.
Kuid ta oli esimesest silmapilgust mõistnud, et ta elu ei saa iial olla täiuslik ilma leedi Emilyta.
Ta võrgutas naise nii osavalt, et too jäi hingetuks ning sõnatuks. Clint rääkis, et soovib kogu maailma naise jalge ette tuua ega suuda ilma Emilyta elada.
Emily kaotas mehe ekstravagantsele hoiakule ning osavatele komplimentidele oma südame ning armus sama ülepeakaela nagu ta õdegi.
Koos südamega kaotas Emily Clintile ka võime vaielda vastu ühelegi mehe soovile.
Nad laulatati ühel varahommikul Grosvenori kabelis South Molton Streetil.
Õhtuks olid nad juba New Yorki suunduva laeva pardal.
Seekord jäi krahvi raevu kuulama ainult ta poeg.
Vikont põgenes majast kiiresti oma klubisse.
Leedi Emily kirjutas kaksikõele:
“Ma loodan, et papa saab oma vihast varsti üle, aga tegelikult pole sel tähtsust.
Clint on juba praegu väga heal järjel ning pealegi võib ta ühel päeval pärida suure varanduse. Kuid see kõik pole sugugi oluline. Oh, Winifred, ma olen nii õnnelik ja ma tean, et ka sina oled sama õnnelik. Mu ainus soov nüüd on see, et sa Clintiga kohtuksid.”
Leedi Winifred soovis sama innukalt kui Emilygi oma abikaasat õele tutvustada.
Ta pidas Richardit täiuslikuks meheks ning leidis, et keegi maailmas ei saa temaga võrdne olla.
Kulus aasta, enne kui kaksikõed taas kohtusid. Nad mõlemad olid selleks ajaks lapseootel.
Mõlemad naised pidasid seda elu põnevaimaks kogemuseks.
Kuna Clint ja Richard soovisid abikaasasid rõõmustada, ostsid nad lähestikku majad.
Clintil oli Ameerikas palju äriasju ajada, nii et ta ei saanud oma Inglismaal asuvas George’i stiilis häärberis kuigi palju aega veeta, kuid nad käisid seal siiski peaaegu igal aastal.