Armastuse loss. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
päeva hiljem purjetas noormees minema, et liituda Indias oma rügemendiga.
See oli kümme aastat tagasi.
Sellest peale oli Ruveni perekonnas juhtunud nii palju halba…
Jacina heitis portreele viimase nukra pilgu. Siis seadis ta sammud lossi köögi poole. Talle meeldis käia tervitamas kokka, keda isa oli tihti ravinud sellest, mida kokk nimetas „kondivaluks”.
Köögis valitses segadus. Teenijad jooksid edasi-tagasi vaagnatega, millel olid mitmesugused road, mis tuli uue krahvi õhtusöögiks valmis teha. Seal oli suur seakints ja sama päeva varahommikul püütud tohutusuur lõhe. Seal oli kooke, pirukaid ja kooretarretist.
Kokk tampis sõrmenukkidega paksu tainatükki.
„Nii, see on ju preili Jacina,” sõnas ta. Naise nägu oli punane ja läikis. Ta tegi pausi, et tõmmata varrukaga üle lauba.
„Täna hommikul töötad sa isegi veel nobedamini kui tavaliselt,” tähendas Jacina.
„Ja töötangi,” vastas kokk. „Teen lõunaks pirukat küülikulihaga. Ilma vaevata korralikku pirukat ei saa, see on tõsi!”
„Te teete igasuguseid roogi,” sõnas Jacina, suuril silmil ringi vaadates.
„Teen niisuguseid toite, mis hästi ja tugevalt lõhnavad,” kostis kokk. „Sellepärast, et kui inimene ei näe…” Ta ei lõpetanud, aga raputas kurvalt pead.
Jacina lobises veidi ja jättis siis jumalaga. Ta lahkus köögist ja otsis üles tagatrepi, mis viis lastetuppa. Ta kavatses külastada vana Sarah’t. Sarah oli olnud Hugo ja Crispiani hoidja, kui need olid väikesed poisid. Jacina sai temaga tuttavaks siis, kui neiu isa käis ühel talvel Sarah’ külmamuhke ravimas.
Vana lapsehoidja istus üksinda lastetoas. Kõikjal tema ümber olid ta hoolealuste lapsepõlvest pärit mänguasjad. Seal oli suur valge kiikhobune. Seal oli puust Noa laev koos värvitud loomadega. Olid raamatud, pallid ja mängusõdurid. Vana Sarah säilitas lastetuba täpselt sellisena, nagu see oli olnud Crispiani ja Hugo poisieas.
Ta oli Jacinat nähes alati rõõmus.
Kohe pani ta teekannu tulele. Ta oleks võinud helistada köögikella, kuid teadis, et neil on palju tööd. Peale selle oli ta veendunud, et teeb paremat teed kui ükski teine Ruveni lossis. Tal oli lastetoas oma isiklik teetoos. Toos oli pärit Indiast ja sellele olid maalitud pildid eksootilisest aiast. Jacina mõtles tihti, et ehk elab Hugo majas, mille ümber on just niisugune aed.
Sarah tõi puhvetist küpsisepurgi ja pakkus Jacinale muredat küpsist, oodates, kuni tee tõmbab.
Jacina istus ja sõi küpsist, samal ajal kui Sarah jutustas, mis toimus lossis.
„Sellest peale, kui kuulsime, et krahv tuleb koju, käib siin hirmus askeldamine. Minu vaene noorhärra Hugo.” Sarah kuivatas põllega silmi. „Sa heldene aeg, millisel julmal ajal me elame.”
Jacina pühkis küpsiseraasukesed seelikult ja vaatas mõtlikult Sarah’ poole.
„Kuule, Sarah.”
„Jah, kullake?”
„Mis saab nüüd… Felice Delisle’ist?”
„Jumal halasta, kas sa siis ei teagi viimaseid uudiseid?”
Jacina raputas pead. „Tean tegelikult ainult seda, mida sina, Sarah, mulle räägid. Sina tead rohkem kui keegi teine.”
See oli tõsi. Sarah teadis kõike, mis lossimüüride vahel toimus.
Just Sarah’ käest oli Jacina kuulnud esimest korda Felice’i täielikku lugu.
Felice oli monsieur le comte Delisle’i, krahvi vana sõbra tütar. Too oli lesk nagu vana krahvgi. Monsieur oli Prantsuse revolutsiooni ajal Šveitsi põgenenud. Ta oli kaotanud oma varanduse ega pöördunud sellepärast enam kunagi tagasi sünnimaale. Ta abiellus hilises eas, kuid siiski suri tema noor abikaasa enne teda. Mehest sai paadunud hasartmängur ja ta suri vaesuses, jättes oma ainsa tütre vana krahvi eestkoste alla.
Vana krahv tegi oma hoolealuse jaoks kõik, mis suutis. Ta määras tüdrukule elatisraha ja hoolitses selle eest, et ta käiks heas Šveitsi koolis.
1852. aasta suvel läks vana krahv reisile Euroopasse. Ta võttis pojapoja Crispiani endaga kaasa. Nad tegid peatuse Genfis, kus Felice koolis käis ja kavatsesid sinna jääda vaid paariks päevaks.
Nad lõpetasid sellega, et jäid sinna kauemaks kui kuuks ajaks.
Felice oli kena kuueteistkümneaastane tütarlaps. Tal olid kuldpruunid juuksed ja suured silmad ning madame Gravalt, kooli omanik ja direktriss pidas teda väga heaks õpilaseks. Felice’i ja Ruvenite tiitli ujeda pärija armumine näis olevat paratamatu. Krahv oli salajas selle üle rõõmus, kuid nõudis, et nad ootaksid abiellumisega. Lepiti kokku, et kui Felice on kakskümmend üks aastat vana, siis tuleb ta Inglismaale ja noored abielluvad.
Neiu aga ei tulnud.
1855. aastal läks Crispian Krimmi sõdima. Ta tahtis endale ja oma pruudile tõestada, et on vapper. Sama vapper kui tema noorem vend Hugo.
Ta suri veidi enne Krimmi sõja lõppu.
Nüüd oli ka vana krahv, Felice Delisle’i hooldaja, surnud.
Jacina mõtles, et see võib olla hirmus, kui sa oled orb ning kaotad oma peigmehe ja siis ka eestkostja. Seda silmas pidades oligi ta Sarah’lt küsinud, mis Felice’ist edasi saab.
„Oh,” sõnas Sarah, piiludes teekannu, et näha, kas tee on juba tõmmanud, „sa ju tead, et ta elas härra Crispiani surma üle väga raskelt ja oli kaua aega pärast seda haigena sanatooriumis?”
Jacina noogutas.
„Niisiis, pärast haigust läks ta elama madame Gravalt’ juurde, kes vahepeal oli Genfi koolist loobunud ja tõmbunud tagasi ühte mägikülla. Arvan, et tema oligi Felice’ile kogu perekond. Vana krahv kutsus teda siia, aga…” Sarah raputas pead. „Ta ei tahtnud tulla. Küllap tundus talle, et on liiga vara külastada kohta, kus härra Crispian üles kasvas.”
Sarah tegi jutus pausi ja valas välja kaks tassi teed. Jacina võttis oma tassi ja pani sinna veidi suhkrut. Sarah võttis tassist lonksu ja nõjatus ohates tooli seljatoele. Jacina segas teed ja ootas. Ta püüdis olla kannatlik, kuid leidis end segamast aina kõvemini ja kõvemini, kuni lusikas kilises valjusti vastu portselani. Sarah tõstis ehmunult pilgu.
„Mida ma ütlesingi?” küsis ta.
„Sa seletasid, miks sinu arvates Felice ei võtnud vastu krahvi kutset pärast Crispiani surma siia elama tulla…” ütles Jacina, kellel oli enda pärast natuke häbi, et oli vanaprouat nii ehmatanud.
„Ahjaa.” Sarah raputas murelikult pead. „Vaata, vana krahv oli hakanud teda väga armastama. Mitte ainult oma sõbra pärast, vaid neiu enda pärast. Felice oli see tütar, keda vanal krahvil kunagi polnud olnud. Olen kindel, et sellepärast ta hakkaski pärast noorhärra Crispiani surma ergutama noorhärra Hugot Felice’i vastu huvi tundma.”
Jacina märkas, et teda valdab kummaline rahu. „Ja kas noorhärra Hugo… tundis tema vastu huvi?”
„Ta muidugi polnud Felice’i näinud, kuid hakkas talle kirjutama ja tüdruk kirjutas vastu. Terve selle aasta, mil Felice toibus, vahetasid nad kirju.”
Sarah jäi vait. Jacina ootas. Ta ei suutnud mõista, miks näis ta süda nii kiiresti pekslevat. Ta vaatas, kuidas vana lapsehoidja ohkas ja põllega silmi pühkis.
„Nii et nad kirjutasid teineteisele,” ütles Jacina ette.
Hetkeks oli Sarah’l uimane ilme. „Kes, kullake?”
„Felice ja… Hugo.”
„Ohjaa, nad kirjutasid teineteisele. Ja paistab, et nende vahel arenes mingi vastastikune mõistmine. Sellepärast, et kui vana krahv jäi haigeks, siis palus ta noorhärra Hugot, et see