Originaali tiitel:

      Barbara Cartland

      The Love Light of Apollo

      1996

      Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele AMOR.

      Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.

      Kaane kujundanud PS Kujundus

      Toimetanud Anu Vane

      Korrektor Inna Viires

      © 1996 by Cartland Promotions

      All rights reserved.

      Trükiväljaanne © 2011 Kirjastus AMOR

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Raamatu nr 11833

      ISBN (PDF) 978-9949-84-970-3

      ISBN (ePub) 978-9949-84-971-0

      Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Autorilt

      Ma armusin Kreekasse, kui lugesin esimest korda Robert Payne’i raamatut “The Splendour of Greece”.

      Kui ma Kreekasse läksin, avastasin, et see kütkestav raamat andis vastuse nii paljudele küsimustele ning aitas mul mõista jumalate saladuslikkust ja ilu.

      Delos, kus sündis Apollon, on olemas täpselt sellisena, nagu ma olen seda kirjeldanud.

      Mõned kreeka perekonnad on lihtsalt osa minu loost, kuid Erechtheioni ja Parthenoni kirjeldus on täpselt selline, nagu ma seda ise nägin ja tundsin.

      Pärast 2500 aastat on Kreeka ikka veel lääne maailma jaoks salapärane mõistatus.

      Just nagu Robert Payne selle nii selgelt välja toob.

      “Kreeka hiilgus paneb ikka veel meie taeva kumama, ulatudes üle Ameerika ja Aasia ning maade, mille olemasolu kreeklased iialgi ette ei kujutanud. Poleks olemas kristlust kui sellist, kui poleks olnud kreeka filosoofias treenitud kreeka kirikuisade viljakat mõju.

      Veidra kokkusattumusena võib kõiki Buddha kujutisi Kaug-Idas pidada sarnaseks portreedega Aleksandrist, kes näis kreeklastele kui taassündinud Apollon. Me oleme kreeklastele tänu võlgu mõtlemise ja teaduse alguse eest.

      Nemad ehitasid kaunimad templid, mida kunagi on ehitatud, nikerdasid marmorit peenelt ja jõuliselt ning panid liikuma igiotsiva vaimu, mis keeldub uskumast, et mõttel võiks olla piire.

      Just seetõttu reisime Kreekasse nagu palverändurid.”

      Esimene peatükk

      1874

      “Ei! Ei! Ei! Ma ei tee seda – ei tee!”

      Printsess Marigoldi hääl muutus viimasel sõnal kiledaks.

      Ta tõmbas kingakese jalast ja viskas selle oma järelvaataja kolonel Bassetti suunas.

      Kuid kuna mehega oli seda ka varem juhtunud, astus ta kiirel sammul kõrvale.

      Kingake maandus vitriinkapil, lükates ümber ühe osa kaunist Dresdeni portselanserviisist.

      Printsess Marigold lamas sohval ning ütles nüüd mõnevõrra vaiksemal häälel: “Te võite Tema Majesteedile teatada, et ma ei lähe Kreekasse ja jutul lõpp!”

      Kolonel Bassett ohkas.

      “Ma kardan, Teie Kõrgeausus, et te ei saa kuninglikust käsust keelduda.”

      “Miks mitte?” küsis printsess Marigold teravalt. “See peaks olema vaba riik.”

      Kolonel Bassett ei vastanud ning mõne aja pärast ütles tütarlaps tulivihaselt: “Vaba! Muidugi on see vaba kõigi jaoks, välja arvatud kellelegi minusugusele, kes peaks olema kuninglikku verd, kuid ilma troonita ning lootuseta, et keegi pööraks tähelepanu sellele, mida ma tahan või ei taha teha!”

      Seegi oli midagi, mida kolonel Bassett oli juba varem kuulnud, ning ta vaikis edasi.

      Siis avanes ootamatult uks ja üks hääl ütles: “Kas keegi on kodus?”

      “Holden!” hüüatas printsess. “Jumal tänatud, et te tulite! Mis te arvate, mis on juhtunud?”

      Prints Holden astus edasi tuppa, noogutas kolonel Bassettile ning kõndis printsessi suunas.

      Prints Holden oli pikka kasvu, laiaõlgne, mõnevõrra germaanlike näojoontega kaunis noor mees.

      “Ma kuulsin teid karjumas,” ütles prints, “seepärast teadsin, et midagi on lahti.”

      “Midagi on lahti!” kordas printsess Marigold. “Oh Holden, Holden, mida ma küll tegema pean?”

      Prints võttis printsessi käe ning tõstis selle oma huulte juurde.

      “Te ärritate ennast,” ütles mees, “aga te lubasite mulle, et saan teie muredega hakkama ning te ei satu nende pärast ängistusse.”

      “Ängistusse?” hüüatas printsess Marigold. “Muidugi tunnen ma ängistust! Kas olete kuulnud, mida see hirmus vana naine siin Windsori lossis tahab, et ma teeksin?”

      Prints Holden pöördus kolonel Bassetti suunas.

      “Mis on juhtunud?” küsis prints.

      “Tema Majesteet,” vastas kolonel Bassett, rääkides mõnevõrra pompoossel häälel, “on Tema Kõrgeaususele teada andnud, et too peab esindama Suurbritanniat Tema Kõrgeaususe Malia printsi Eumenuse matustel.”

      “Oi, kas ta on surnud?” küsis Prints Holden. “Ma kuulsin, et ta on haige.”

      “Tema Kõrgeausus on surnud ja ta balsameeriti, nii et teda saaks kahe nädala pärast Ateenas matta,” ütles kolonel. “Kuigi ta ei olnud diplomaatiliselt eriti tähtis isik, tunneb Tema Majesteet, et teda ning muidugi ka Suurbritanniat peaks keegi tseremoonial esindama.”

      Prints Holden kuulas hoolikalt.

      Nüüd ütles ta printsessi poole pöördudes vaikselt: “Mu kõige kallim, te peate minema.”

      “Ja teid jätma?” hüüatas printsess Marigold. “Kas te siis ei näe, mida kuninganna Victoria plaanib? Ta ei kiitnud meie kihlust heaks ning nüüd teeb kõik, mis on ta võimuses, et meid lahutada!”

      “Kuninganna ei saa sellega kunagi hakkama,” ütles prints Holden.

      Kuid siiski oli mehe silmis murelik pilk.

      Pärast kuid kestnud arutelu oli kuninganna Victoria lõpuks lubanud printsess Marigoldil, kes oli tema lähisugulane, Allenbergi printsi Holdeniga kihluda.

      Keegi ei saanud teeselda, et see oleks printsessi jaoks olnud prestiižne abielu.

      Kuid naine oli prints Holdenisse meeletult armunud ning keeldus kindlameelselt kaalumast kihlust ühegi teise mehega, keda talle esitleti.

      Sellest saadik, kui ta oli väike olnud, oli printsess Marigold olnud keegi, kellest kuninganna Victoria mõtles kui probleemist.

      Printsess oli tulnud ema ja isaga Inglismaale pärast seda, kui prints Dimitri oli Panareost välja heidetud.

      See oli Kreeka saar, kus tema vanemad olid põlvkondade kaupa valitsenud.

      Kuninganna Victoria jaoks oli see perekond kui kivi südamel.

      Alguses oli prints Dimitri Tema Majesteeti aina uuesti ja uuesti anunud, et too saadaks tema uuesti troonile aitamiseks Briti laevu ja relvi.

      Kui kuninganna keeldus seda tegemast ning prints Dimitri suri, oli printsi abikaasa Helene, kes oli inglane ja kuninganna nõbu, surnud südamevalusse.

      Tegelikult