www.eestiraamat.ee

       www.facebook.com/Eesti Raamat

      Susiele

       „See on kõige hullem gripiviirus, mida näinud olen …

       selle eest pole kellelgi kuskile varjuda.“

      Robert Webster, viroloog

      St Jude’i lastehaigla,

      Memphis, Tennessee, USA

      EESSÕNA

      2005. aastal, kui ma ei suutnud kuidagimoodi leida kirjastajat raamatule „The Blackhouse“ ega oma esimesele Enzo seeria raamatule „Extraordinary People“, hakkasin koguma materjali krimiromaani jaoks, mille tegevus toimuks linnugripipandeemiast räsitud maailmas.

      Teadlased ennustasid tollal, et linnugripp ehk H5N1 saab tõenäoliselt järjekordseks gripipandeemiaks. Hispaania gripp tappis 1918. aastal erinevate hinnangute kohaselt kakskümmend kuni viiskümmend miljonit inimest ja linnugripp suremusega kuuskümmend protsenti või enamgi pidanuks ennustuste kohaselt selle näitaja võimsalt ületama.

      Kuna olin raamatut „Snakehead“, ühte oma Hiina-teemalistest põnevikest, kirjutades Hispaania gripiga seonduvat põhjalikult uurinud, olin sellega juba võrdlemisi hästi kursis. Kuid miski ei valmistanud mind ette selleks, mida ma sain teada H5N1 teemasse süvenedes ja mõistes, millise õuduse linnugripipandeemia maailmas vallandada võib.

      Võtsin ette kaose, mis sellega kaasnenuks, ja ühiskonna kiire lagunemise, kuna teadsin, et see oleks paratamatu. Valisin pandeemia keskpunktiks Londoni ja kirjeldasin linna täielikku sulgemist. Just selline on olukord, kui töömehed eriolukorra tõttu kaelamurdvas tempos haiglat ehitades ehitusplatsilt mõrvatud lapse luud leiavad. Minu peategelane, uurija Jack MacNeil, pannakse asjaga tegelema, kuigi viirus on ka tema perekonda puudutanud.

      Kirjutasin „Lukus linna“ valmis ühe jutiga, kuue nädala jooksul ööl ja päeval vahet tegemata. Raamatut ei avaldatud. Briti kirjastajad arvasid toona, et minu maalitud pilt linnast, mis on vallutatud nähtamatu vaenlase, H5N1 linnugripi poolt, ei ole realistlik ja sellist asja ei juhtu mitte kunagi – vaatamata mu põhjaliku uurimistöö tulemustele, mis näitasid, et asjad võivad vabalt sellisteks kujuneda. Siis ostis üks Ameerika kirjastus Enzo seeria avaldamise õiguse ja mu Hiina põnevikud nägid esimest korda trükivalgust Ameerika Ühendriikides. Teised asjad hakkasid mu tähelepanu nõudma ja „Lukus linn“ kolis Dropboxis eraldi kausta, kuhu see pidama jäigi. Kuni praeguseni.

      Neid ridu kirjutades istun kodus Prantsusmaal ja tohin majast väljuda üksnes siis, kui seda nõuavad erakordsed asjaolud. Maailma raputab uus kroonviirus, Covid-19, ja ühiskond mureneb sellisel kujul, nagu meie seda tundsime, kiiresti koost. Kuigi haiguse põhjustatud surmajuhtumite arv on linnugripiga võrreldes köömes, peavad poliitikud pingutama, et ohjata kaost ja paanikat, mida Covid-19 kogu maailmas külvab. Paralleelid „Lukus linnaga“ on hirmutavad. Niisiis paistis olevat õige aeg see tolmune Dropboxi kaust ette võtta ja vana käsikiri lugejatega jagamiseks päevavalgele tuua – kas või selleks, et me kõik mõistaksime, kui palju hullemad asjad tegelikult olla võiksid.

      Peter May

      Prantsusmaa 2020

      PROLOOG

      Ta karjed kajavad pimeduses vastu, kui ta neid hirmust krampi kiskunud kõrist välja pigistab. Pimedus vappub jubedusest, mida tüdruk tunneb, ja see tekitaks kananahka iga vähegi hooliva sureliku käsivartel, õlgadel ja kaelal. Aga selle vana maja paksud seinad mähivad end ümber öise õuduse ja nii jäävad kõik kõrvad peale ta enda omade ta hädale kurdiks.

      Vihane ja ärritatud mees vannub ja sisistab ja tatistab pimeduses. Tüdruk kuuleb trepil ta samme ja teab, et tulija soovib talle halba. Mees, keda ta on tundnud ja usaldanud, koguni armastanud. Tüdruk upub omaenese arusaamatusse. Kuidas on see võimalik? Ta mäletab jaheda käe puudutust oma laubal neil pikkadel painajalikel haigusepäevadel. Kaastunnet ta silmades. Silmades, milles nüüd leegitseb viha ja tigedus.

      Tüdruk hoiab hinge kinni. Mees on veel ühest trepijooksust üles tulnud. Ta usub, et laps on ülemisel korrusel, ning too lipsab kabinetist välja ja näeb üles pööningukambri poole suunduva mehe varju. Ta pöörab ringi ja kiirustab alla, väikesed jalad paksul vaipkattel tatsumas, läbi värviliste vitraažakende koridori põrandale langeva valguse poole. Meeleheitel sõrmed haakuvad lingi külge ja sikutavad seda. Kuid uks on lukus. Välja ei pääse.

      Ta tardub ülemiselt korruselt mehe möirgamist kuuldes paigale. Mees teab, et tüdruk lipsas tal käest. Laps kõhkleb hetke. Trepialusest vannitoast viib trepp keldrisse. Kuid ta taipab, et alla minnes satub ta lõksu. Seal all on vaid vana söešaht, mis avaneb majadevahelisele tupiktänavale, ja kuigi ta on tilluke, pole ta siiski enda sellest läbi pressimiseks piisavalt väike.

      Mehe sammud trepil panevad maja värisema ja end paanikas ringi pöörates seisab laps silmitsi väikese tüdrukuga. Valges öösärgis kummitusega, kel on lühikeseks lõigatud mustad juuksed, tumedad pärani mandlisilmad, nägu otsekui kriidijoonistus. Lapse nägemine vallandab temas hirmu, mis torgib otsekui teda ootavate nugade terad, enne kui ta taipab, et näeb omaenese peegelpilti. Hirmust tundmatuseni moonutatut.

      „Choy!“ röögib mehe hääl trepilt ja tüdrukule meenub korraga naine, kes neile mitme kuu eest maja näitas. Maja esiküljel asuva suure söögitoa seinas olev paneel. Toas, mida nad kunagi ei kasuta. Toas, kus on alati käärinud lämmatav pimedus, mille akende ette tõmmatud kardinate vahelt päeva- ja lambivalgus kordamööda läbi paistab. Kinnisvaramaakler nihutas väikese laua eest ära, et lükata kõrvale paneel, mille tagant ilmus nähtavale uks. Vana valgeks värvitud ümmarguse nupuga uks, mis avanes pimedusse. Väikese tellistest kongi rõskesse, külma ja läpatanud pimedusse, kus kuueliikmeline perekond end pimendamise ajal pommide eest oli varjanud.

      Choyl polnud aimugi, mida see naine välksõjast rääkides silmas olid pidanud, kuid ta oli jutustanud, kuidas Saksa hävitajad järjekordse Londoni pommitamise lõpetamise järel taas suuna lõuna poole võtsid ja kasutamata jäänud lasti selle õnnetu äärelinna kohal alla heitsid. Sireenide vallandudes sibasid inimesed nagu rotid tellistest rotiurgudesse, et pimeduses kuulata ja oodata ja palvetada. Choy kuuleb, kuidas mees taas ta nime hüüab, ja see sunnib teda eestoa suunas sibama, nagu oleks tegu enam kui poole sajandi taguste sireenidega.

      Ta nihutab laua kärmelt kõrvale ja kobab pimeduses tumesinise paneeli riive otsida. See on raske ja ta tillukesed käed peavad selle lahti saamiseks pingutama. Laps kuuleb mehe samme esimeselt trepimademelt ja seejärel pea kohalt suurest magamistoast. Ta lükkab paneeli eest ja tõukab ust. See avaneb pimedusse ning külm ja rõske õhk mähib end ümber tüdruku. Ta astub sisse ja tirib paneeli jälle ette. Ta ei saa seda seestpoolt kinnitada ja tal jääb üksnes palvetada, et mees seda tähele ei paneks. Tüdruk sulgeb ukse ja saabub täielik pimedus. Choy kükitab põrandale ning põimib käed sooja hoidmiseks enda ümber. Siin sees on nii külm, nii pime, nii lõplik. Siit ei pääse välja. Ta ei saa aru, kuidas kuus inimest end siia ära mahutasid. Ta ei oska isegi ette kujutada, mida pidid tundma inimesed enda ümber pomme langemas kuuldes ja endalt küsides, kas nemad võivad järgmised olla. Aga selleks, et näha vaimusilmas meest, kelle sammude müdinat ta nüüd trepil kuuleb, või valguse peegeldumist noal, mida ta teab teda käes hoidvat, pole kujutlusvõimet vajagi. Guangdongi lastekodu on vaid kauge mälestus; laps, kes ta kunagi oli; teine inimene teises elus. Nii palju on muutunud vaid kuue kuu jooksul ja ometi tundub, et möödunud on terve igavik