Mõrv koidikul. Betty Rowlands
Читать онлайн книгу.
kohtumise võimaluse üle, kuid ei mäletanud, et keegi oleks tema asjadest liigselt huvitunud. Pigem vastupidi.
„Enda mäletamist mööda esitasin ma ise üksjagu küsimusi,“ meenutas ta naeratades. „Tead küll, kirjanikud on loomuldasa uudishimulikud.“
„Küllap sind sellepärast kutsutigi. Hiljem korraldavad sulle ülekuulamise, et teada saada, kas sul õnnestus teada saada midagi, mida nemad veel ei tea.“
„Oled sina alles küünik!“
„Küll sa ise näed.“
„Me siis läheme?“
„Miks ka mitte?“
Tanner Cottage’is, Fordide ehedas kuninganna Anne’i stiilis tõmbetuulises residentsis toimunud peolt koju jalutades arutasid leebes meeleolus Melissa ja Iris muljeid, mis küla uustulnukatest neile jäänud olid.
„Eleanor Shergold on muidugi paras hiireke,“ täheldas Iris.
„Aga kenake. See tema abikaasa, mis ta nimi nüüd oligi, mulle küll ei meeldinud.“
„Rodney? Mulle samuti mitte,“ nõustus Melissa.
„Ennast täis ahv!“
„Eks ju. Ta teatas mulle,“ Melissa jätkas mehe liialdatult laulvat tooni ahvides, „et tal on Pee-Haa-Dee ajaloos, ta on Stowbridge’i kaugõppe- ja kutsevälise hariduse teaduskonna dekaan ja kirjutab raamatut neoliitikumiaegsetest matmispaikadest. Esines nagu mingi Shakespeare’i proloogi ette kandev näitleja. Ja kui ma ta naise käest tema huvide kohta uurisin ja too maalimist mainis, siis tegi mees ta sisuliselt maatasa.“
„Mulle naine maalimisest ei rääkinudki,“ tähendas Iris pisut torsakalt. Tal oli viimastel kuudel tekkinud andekate asjaarmastajate toetamise huvi.
„Küllap su maine hirmutas ta ära. Muide, doktor Shergold,“ Melissa rõhutas irooniliselt mehe tiitlit, „pakkus mulle tööd.“
Irise suu vajus lahti. „Armas taevas, millist?“
„Loovkirjutamise kursuse läbiviimine. Ma lubasin seda kaaluda. Ta lubas mulle vabad käed anda ja ma teeksin seda vaid ühel pärastlõunal nädalas,“ jätkas Melissa vastuseks Irise kahtlevale kulmukortsutusele.
„Eks sa ise tea. Mina selle ennast täis ahviga koos töötamist ette ei kujuta.“
„Minu meelest võib see päris lõbus olla.“
Iris kehitas õlgu ja seejärel ilmus ta näole muie, mis ta vanuse hetkeks viiekümnendatest kahekümnendatesse kahandas. „Lõbust rääkides, kas panid tähele, kuidas meie Dudley Harriet Yorke’ile külge lõi?“
„Ikka.“ Melissa itsitas selle peale mõeldes. „See naine on ju päris kobe. Madeleine ajas lausa vahtu välja. Ma peaaegu nägin, kuidas avokaadodipi sisse sappi tilkus.“
„Mulle tuli mõte!“ Iris peatus järsult teeservas ja ajas käed dramaatiliselt laiali. „Kuidas see mõne su järgmise romaani süžeeks sobiks? Ford ja Shergold jahivad mõlemad Harrietti, kes leitakse lehmalaudast, hang seljas. Kes seda tegi, Madeleine Ford, Eleanor Shergold või postkontoriülem?“
„Iris, oled sina alles totu!“ hüüdis Melissa ja kaks naist itsitasid nagu kooliplikad ning arutasid terve tee koju selle absurdse teema võimalikke edasiarendusi.
NELJAS PEATÜKK
Kesk-Cotswoldi kunsti- ja tehnikakolledž, mida halduspersonal ja õppejõud enamasti MIDCCAT-iks ja Stowbridge’i kohalik elanikkond lihtsalt tehnikumiks kutsus, oli oma 1960ndatel aastatel rajatud ülikoolilinnakust ammu välja kasvanud ja linna eri osades kinnisvara omandanud. Stowbridge’i kaugõppe- ja kutsevälise hariduse teaduskond asus tõmbetuulises Edwardiaegses hoones, mida ümbritses suures aias asuv tehasemoodulitest ehitatud majade rühm; selle juhataja oli doktor Rodney Shergold. Õpetatud doktorihärra pani esimesel korrusel asuvas kabinetis kokku kursuseplaane, kirjutas aruandeid ja edastas töötajatele puust treppidelt kostva jalgade müdina ja pea kohal asuvate vaipkateteta ruumide põrandat mööda veetavate toolijalgade kriuksatuste saatel erinevaid teadaandeid. Just sealt Melissa mehe oma esimest loovkirjutamise tundi läbi viima saabudes leidiski.
Kabinet oli suur kenade proportsioonide, kõrge lae ja lükandakendega ruum, mille mõõtmed lasid nii selles asuval mööblil kui ka kabineti valdajal pisikesena mõjuda. Kahte seina täitsid raamaturiiulid, puust kapp, arhiivikapp, lisaks olid ruumis mõned toolid, laud ja kaks kirjutuslauda. Väiksemal neist seisis kaetud kirjutusmasin, mis näitas, et tegemist on poole kohaga töötava ja hetkel eemal viibiva sekretäri töökohaga. Rodney Shergold, teravate näojoontega, prille kandev kiilanev mees istus kantseleiformaadis kirjapaberile märkmeid tehes teise laua taga, pea vabale käele toetatud, otsekui töösse süvenenud õpetlase kehastus.
„Te olete väga varane,“ tähendas mees, tõstes pärast hoolega mõõdetud hetke möödumist pea.
„Ma arvasin, et oleks mõistlik esimesel päeval oluliselt varem saabuda,“ tähendas Melissa ega pööranud tähelepanu mehe naeratuseta näole, mis tolle sõnadelt igasuguse tervitava või heakskiitva varjundi võttis. „Ma ju ei tea sedagi, millistes ruumides ma õpetama hakkan, ja tahtsin lisaks osalejate üle arvepidamise ja muude asjade kohta uurida. Kui mäletate, siis pole ma varem selliste asjadega tegelenud.“
„Ah jaa, muidugi.“ Mees pani kirjutusvahendi käest ja heitis pilgu nurgas seisva tühja kirjutuslaua poole. „Mu sekretär ei ole veel kohal. Küllap on parem, kui ma teid ise töötajate puhkeruumi juhatan. Sealt leiame kellegi, kes teile olukorda tutvustab.“
Shergold tõusis, ja üsna pahuralt, nagu Melissale tundus. Mees oli temast vaid õige pisut pikem, kuid hoidis end tikksirgelt, kael pikalt välja sirutatud ja pea kuklas, jättes niimoodi mulje, otsekui vaataks ta naisele ülevalt alla. Tegemist ei olnud mingi kehvalt riietatud ja kulunud küünarnukkidega teadlasega: mehe pintsak oli hea lõikega, särk laitmatult valge ja püksiviigid habemenoana teravad. Melissa nägi vaimusilmas vilksamisi aurava triikimislaua kohal koogutavat õhetavat ja ärevil Eleanori.
„Siiapoole.“ Shergold juhatas naise kahest trepist üles ja avas ukse, millel oli kiri „Personal“, selle tagant ilmus nähtavale päevi näinud, raamatute ja paberitega kaetud kirjutuslaudu, riiuleid ja kappe täis korratu ruum, mille ühes nurgas seisis koopiamasin. Ühe kirjutuslaua taga istus Guardiani lugev ja kollasest plastkarbist võileiba mugiv mees.
„Härra Willard, see on proua Craig,“ teatas Shergold oma järsu monotoonse häälega. „Tema hakkab läbi viima uut loovkirjutamise kursust. Näidake talle, kus miski asub. Mu sekretär tegi tema jaoks registreerimislehed valmis, aga ehk selgitate talle, kuidas neid täita. Teie ruum on C3,“ lisas ta Melissale ja lahkus.
„Muidugi, doktor Shergold.“ Willard pani ajalehe käest, pooliku võileiva karpi tagasi ja ajas end värviplekilistelt pükstelt purukesi maha lüües püsti. „Ennast täis persevest!“ pobises mees ukse sulgumise järel. „Proua Craig, härra Willard, minu sekretär – mõni mees elaks justkui üheksateistkümnendas sajandis.“ Mees oli umbes viiskümmend aastat vana, pikka kasvu ja kõrge laubaga, kenasti pügatud halli habeme, taanduva juuksepiiriga hallide juuste ja ümmarguste piimašokolaadi karva silmadega. Ta põsed olid lohkus ja sõrmed pikad ja nõtked. Kunstnikutüüp, mõtles Melissa, kui nad teineteisel kätt surusid. „Mina olen Barney,“ lisas mees naeratades. „Kas ma pean teid proua Craigiks kutsuma?“
„Ei, muidugi mitte. Mina olen Melissa. Meeldiv tutvuda, Barney.“
„Melissa Craig … kas juhtumisi krimikirjanik Mel Craig?“
„Täpselt nii. Mida sina õpetad?“
„Kaunite kunstide osakonna vanemõpetaja – jalgrattakuuride taga vasakult teine onn.“ Mehe naeratus oli leebe ja rahulik. Ta asus ruumis askeldama. „Registreerimislehti hoitakse nendes lahtrites siin. Sinu oma peaks olema neljapäeva pärastlõuna all – jah, leidsingi.“ Mees lõi kausta lahti.