Kreeka kangelased. Stephen Fry
Читать онлайн книгу.
ei tulnud pähegi teda ees ootava ülesande raskust alahinnata. Kui tema laev jõudis aga Pontosesse praeguse Musta mere lõunarannikul, võttis teda tema üllatuseks vastu sõbralik tervitussalk, kuhu kuulus ka kuninganna Hippolyte ise. Amatsoonid ja nende kuninganna ei olnud ju ainsad kangelaslikud võitlejad, kes olid saavutanud kuulsuse kogu muistses maailmas. Rohkem kui kaheksa aastat oli Herakles kurtmata saanud hakkama võimatuga ning uudised tema jõust, vaprusest ja meelekindlusest tohutult viletsate väljavaadete kiuste olid jõudnud kõikjale. Ta oli vabastanud maailma paljudest ohtudest, mis seda hirmu all hoidsid. Ta oli võlukunstile ja koletistele söakalt ja väärikalt vastu astunud. Ainult matslikud ja kadedad võisid teda mitte imetleda. Amatsoonid imetlesid vaprust, väärikust ja jõudu ning see oli nende vaistlikust usaldamatusest ja vihkamisest meeste vastu võitu saanud, nii et nad võtsid Heraklese ja tema laevameeskonna vastu sõbralikult ja austusega.
Herakles ja tema meeskond kaunistati lilledega ning neile pakuti Thermodoni58 kallastel pidusööki.
Hippolyte oli Heraklesele väga ligitõmbav. Tal oli tasakaalukust, nutikust ja kaasasündinud juhtimisoskust, mis on maailmas haruldane. Ta ei tõstnud kunagi häält ega paistnud ootavat tähelepanu ja imetlust, kuid ometi avastas Herakles, et tegeleb üksnes temaga, ja ta tundis tema vastu harrast austust, mida polnud tundnud ühegi naise ega ka mehe vastu, keda ta teadis.
Paistis, et tema meeldib Hippolytele samavõrra. Kui Hippolyte näol oligi muie, kui ta nägi, et ta ei suuda kahe käe sõrmedega Heraklese käsivarre lihaste ümbert kinni võtta, polnud see mitte niivõrd pilklik, kui lõbustatud, hämmastunud sellest, et maailmas on olemas selline olend.
„See sobib,” ütles ta ja tegi oma vöö pandla lahti.
Tal oli õigus – tema piht ja Heraklese biitseps olid sama mõõtu. Kui Hippolyte pandla jälle kinni pani, kuulutas ta, et Heraklese välimus on oluliselt paranenud.
„See kohutav lõvipea ja -nahk, see inetu nui… narride ja argpükste hirmutamisel kuluvad need muidugi ära, aga meesterahvas ei tohiks kunagi karta natuke värvi ja sära näidata.”
Ta muigas jälle, kui Herakles uuris kalliskividega vööd oma käsivarre ümber. Hippolyte märkas, et tema nägu varjutab kulmukortsutus.
„Ära ütle, et sa kardad, et selline kulin ei lähe sinu tohutu mehelikkusega kokku. Ma arvasin, et sina oled sellest üle.”
„Ei-ei,” tõrjus Herakles. „Asi pole selles…”
„Milles siis?”
„Sa ütled, et oled kuulnud ülesannetest, mida minu nõbu Eurystheus mulle on andnud?”
„Kogu maailm teab Heraklese vägitöödest.”
„Kas te kutsute neid niimoodi?”
„Isegi kui arvestada natuke loomulikku liialdamist sinu kangelastegude osas, kui jutud suust suhu liiguvad, paistab ikkagi, et sa oled korda saatnud imepäraseid asju.”
„Kindlasti on suurem osa nendest lugudest lollused.”
„Noh, kas on tõsi, et kui sa viisid Erymanthose metskuldi Eurystheuse troonisaali, hakkas ta niimoodi kartma, et sukeldus, pea ees, savikannu?”
„Seda küll, see on tõsi,” tunnistas Herakles.
„Ja sa söötsid Diomedese tema enda hobustele?”
Herakles noogutas jälle.
„Räägi siis, suur kangelane, mis võiks sulle praegu muret teha?”
„Noh, asi on selles, et mul on käsil üheksas neist ülesannetest, nendest „vägitöödest”, nagu teie neid kutsute. Sellepärast ma siin olengi.”
Hippolyte tõmbus jäigaks. „Ma loodan, et selleks pole ahelates Hippolyte tirimine selle õela türanni ette?”
„Ei, ei… seda mitte. Aga see vöö…” Herakles vaatas vööd oma käe ümber. „Tema tütar Admete saatis mu seda ära tooma. Aga nüüd, kus ma olen sinuga tuttavaks saanud, ei suuda ma kuidagi…”
„Ja see ongi kõik? See on sinu, Herakles. Ma annan selle hea meelega, võta see vastu kui kingitus minult. Ühelt sõdalaselt teisele.”
„Aga see oli ju kingitus sinu isalt, jumal Areselt.”
„Ja nüüd on see kingitus sinu kallimalt, naine Hippolytelt.”
„Räägitakse, et selle kandja on lahingus võitmatu. Kas see võib tõsi olla?”
„Mina olen kandnud seda neljateistkümnendast eluaastast saadik ja mind pole kunagi alistatud.”
„Siis pole mul mingit õigust…”
„Palun. Ma nõuan. Aga nüüd las ma vaatan, kas kõik sinu mõõdud on proportsioonis…”
Jätame Heraklese ja Hippolyte raevukasse kallistusse kuninganna telgis Thermodoni kaldal.
Võib-olla teile tundub, et see, üheksas vägitöö, oli Heraklese jaoks liiga lihtne. Igatahes uskus niimoodi jumalanna Hera. Tema vihkamine Heraklese vastu ei olnud aastatega vähenenud. Kui üldse midagi, siis muutus see ägedamaks iga kord, kui kangelane järjekordse vastase üle hiilgava võidu sai. Heraklese kuulsus ajas Hera marru. Tema eesmärk oli ju olnud Heraklest alandada ja ta hävitada. Nüüd aga pandi Heraklese järgi nimesid lastele ja isegi linnadele ning loodi laule, kus ülistati tema jõudu, julgust ja tahtekindlust. Hera otsustas maailmale näidata, et ta on valinud imetlemiseks vale inimese.
Amatsooni sõdalase kujul läks Hera jõekaldale kõndima ning külvas segadust, kahtlust ja usaldamatust.
„Heraklest ei saa usaldada… ta tuli kuningannat röövima… ma kuulsin, et tema mehed teevad just praegu ettevalmistusi, et meid vangi võtta, vägistada ja Argolise turgudel orjadena maha müüa… Me peaksime ta tapma, enne kui ta saab võimaluse meid kõiki hävitada…”
Telgis ajas korraga valvsaks muutunud Herakles end istukile.
„Mis hääled need on?”
„Minu naised kindlasti lihtsalt tähistavad koos sinu meeskonnaga,” ütles Hippolyte uniselt.
„Ma kuulen hobuseid.”
Herakles küünitas end üle Hippolyte lamava kogu ja kergitas telgi ukselapatsit. Hobuste seljas istuvad amatsoonid lasksid tema meeste pihta vibudest! Üks salk kappas ka telgi poole. Otsekohe hakkas veri Heraklese meelekohtades tuikama ja punane udu lõi tema pea kohal kokku. Naeratused ja külalislahkus oli olnud lõks! Hippolyte oli üritanud ta sisse vedada!
„Reetur!” kisendas Herakles. „Sa… petturist… nõid!”
Ta haaras Hippolyte peast ning viimase raevutseva sõna juures keeras tema kaela kahekorra, nii et see praksatas pooleks nagu kuivanud puuoks.
Ta haaras oma nuia ja jooksis telgist välja. Üheainsa nuiakaarega pühkis ta hobuse seljast kolm amatsooni, kes tema poole ratsutasid. Teised amatsoonid nägid tema käsivarre ümber Hippolyte vööd, amatsoonide kuninganna võimu ja võitmatuse sümbolit. Võitlusvaim jättis nad maha. Herakles mehed, kes said julgust, nähes oma lahinguraevus juhti, kes möirgas nagu lõvi, kogusid end. Õige varsti vedelesid kõikjal jõe kallastel amatsoonide surnukehad.
Herakles ja tema mehed tegid pikal tagasisõidul Mükeenesse vahepeatuse ja põikasid sisse Troojasse. Tol ajal valitses linna LAOMEDON, kuningas TROSI pojapoeg, kelle järgi Trooja ja troojalased oma nime said, ning kuningas ILOSE poeg, kelle järgi linn oli saanud oma teise nime – Ilion või Ilios –, nagu seda nimetatakse Homerose kuulsas eeposes „Ilias”.
Trooja oli uhke linn, mille müürid olid jumalad Apollon ja Poseidon hiljuti valmis saanud. Kuid ahne, kahepalgeline ja rumal Laomedon keeldus neile töö eest maksmast. Kättemaksuks laskis Apollon linna katkunooled, Poseidon aga ujutas Ilioni tasandiku üle ja saatis sinna merekoletise, kes pidi troojalasi kimbutama ja pistma nahka need, kes üritavad tõve käes vaevlevast linnast pageda.
Trooja preestrid ja oraaklid ütlesid Laomedonile, et ainus viis linna tõve,
Nüüd Terme jõgi Põhja-Türgis.