Trükikoda OÜ Greif

      TEGELASED

      LISBETH SALANDER – maailmatasemel häkker. Sepitseb kättemaksuplaane oma Moskvas elava õe Camilla vastu.

      MIKAEL BLOMKVIST – ajakirja Millennium staarreporter, kes kirjutab lugu Vene nn trollivabrikutest.

      JAN BUBLANSKI – kogenud politseikomissar ja uurimisrühma juht. Töötab koos Sonja Modigiga.

      CATRIN LINDÅS – konservatiivne kolumnist, kritiseerib Millenniumi ajakirja.

      PAULINA MÜLLER – teadusajakirjanik. Abielus ravimifirma Angler kõrge ülemusega.

      TUNDMATU KODUTU MEES – leitakse surnuna, kuumal suvepäeval on tal seljas hirmkallis talvejope. Lühikest kasvu, mitu sõrme amputeeritud. Vasakul randmel budistlikku ratast kujutav tätoveering.

      JOHANNES FORSELL – Rootsi kaitseminister, endine luureohvitser. Abielus Rebeckaga, kaks poega.

      FREDRIKA NYMAN – kohtuarst ja kahe teismelise tütre üksikema. Kannatab seljavalu ja unetuse all.

      IVAN GALINOV – endine GRU agent ja Camilla lähim abiline. Kõneleb ühteteist keelt. Ühine minevik Lisbethi isa Aleksander Zalatšenkoga.

      ROBERT CARSON – elab Denveris, Colorados. Geoloog ja suguvõsauurija. Omab nn supergeeni ja on lähedalt sugulane šerpa Lobsang Dorjega.

      JURI BOGDANOV – maailmaklassi häkker, endine narkoärikas. Töötab juba pikemat aega Camilla heaks. Imetleb salamahti Lisbeth Salanderit.

      PROLOOG

      SEL SUVEL ILMUS tänavale uus kerjus. Keegi ei teadnud tema nime, keegi ei hoolinudki sellest, ehkki igal hommikul mööduv noorpaar nimetas teda hulluks kääbuseks, mis vähemalt osaliselt oli ebaaus. Ta polnud meditsiinilises mõttes kasvupeetusega. Mees oli sada viiskümmend neli sentimeetrit pikk ja proportsionaalse kehaehitusega. Aga ta oli tõepoolest vaimuhaige, mõnikord kargas ta püsti, haaras möödujatest kinni ja ajas seosetut juttu.

      Muul ajal istus ta põhiliselt Mariatorgetil purskkaevu ja Tori kuju kõrval papitükil, ja seal suhtuti temasse lausa lugupidamisega. Oma uhke peahoiaku ja sirge seljaga meenutas ta allakäinud pealikut, see oli ka tema viimane sotsiaalne kapital ja põhjus, miks inimesed talle veel raha viskasid. Nad aimasid mehe endisaegset suurust ja nad ei eksinud. Kunagi oli aeg, mil tema ees kummardati.

      Aga nüüd oli see kõik möödanik, asja ei parandanud sugugi ka must plekk mehe põsel. See oli otsekui tükike surma. Ainus, mis silma torkas, oli mehe sulejope. See oli sinine ja kallis Marmot Parka. Ent see ei muutnud põhimõtteliselt midagi, mitte üksnes sellepärast, et jope oli must ja rokane. See nägi paks ja talvine välja, kuid Stockholmis oli suvi. Kuumus rõhus linna ja kui higipiisad mööda mehe põski jooksid, heitsid inimesed jopele vaevatud pilgu, justkui piinaks neid kuumus selle tõttu veelgi rohkem. Kuid mees ei võtnud jopet seljast.

      Maailma jaoks oli ta kadunud, ei tundunud tõenäolisena, et ta võiks kedagi ohustada. Augusti alguses ilmus aga tema silmisse sihikindlam pilk ja üheteistkümnenda augusti õhtupoolikul kirjutas ta joonelise A4-paberi tihedalt täis ning kleepis Södra jaama juures bussipeatuse seinale.

      Lugu oli hullumeelne kirjeldus kohutavast tormist. Sellest hoolimata õnnestus neljanda liini bussi ootaval noorel arst-residendil Else Sandbergil osa kirjutise sisust dešifreerida, ta märkas, et mainitud oli ka ühte valitsuse liiget. Põhiliselt keskendus ta aga diagnoosi panemisele. Arvatavasti oli tegemist paranoilise skisofreeniaga.

      Kui ta kümme minutit hiljem bussi peale läks, oli ta kõik juba unustanud, alles jäi vaid ebameeldivustunne. See oli mingisugune Kassandra needus. Keegi ei uskunud meest, sest tõde oli hullumeelsuse tagant raske näha. Ometi jõudis sõnum mingil viisil kohale, sest juba järgmisel hommikul astus sinisest Audist välja valge särgiga noormees ja rebis lehe seinalt maha.

      Ööl vastu laupäeva, viieteistkümnendal augustil, läks kerjus Norra Bantorgetile salaviina otsima. Seal kohtus ta ühe teise joodikuga, Österbottenist pärit vana tööstustöölise Heikki Järvisega.

      „Tere, vennas. Kas häda on suur?” küsis Järvinen.

      Algul ei saanud ta mingit vastust. Siis aga järgnes pikk sõnavaling, Heikki meelest oli see puhas kiitlemine ja vale, ta nähvas mehele, et see kõik on tühi lora, ja lisas tarbetult – seda möönis ta hiljem isegi –, et mees näeb välja nagu „tšing-tšong-hiinlane”.

      „Me Khamba-chen, I hate China!” röökis kerjus vastu.

      Siis läks põrgu lahti. Sõrmitu käega virutas ta Heikkile vastu vahtimist ja ehkki löök ei tundunud kuigi professionaalsena, oli mehe vägivaldsus ootamatult autoriteetne. Heikkil jooksis suust verd, ta vandus soome keeles kohutavalt ja vaarus metroo sissepääsu poole.

      Kui kerjus oma kvartalisse tagasi ilmus, oli ta väga purjus ja haige. Suunurgast jooksis sülge, ta hoidis kaelast kinni ja pomises:

      „Very tired. Must find a dharamsala, and a lhawa, very good lhawa. Do you know?”

      Ta ei oodanudki vastust, vaid läks üle Ringvägeni nagu uneskõndija, viskas ilma etiketita pooliku viinapudeli käest ja kadus Tantolundeni puude ning põõsaste vahele. Keegi ei tea täpselt, mis edasi sai, kuid hommikul sadas kerget vihma ja tuul pööras põhjakaarde. Kella kaheksa paiku tuul vaibus ja taevas läks selgeks, mees istus, selg vastu kasetüve.

      Tänaval valmistuti Midnattsloppeti ööjooksuks. Linnaosas valitses rahvapeo meeleolu. Kerjus oli surnud, tema ümber heljus õhus mingi uus rõõm ja kõigil oli täiesti ükskõik, kas tema elus oli olnud uskumatuid vintsutusi ning kangelastegusid, või kas ta oli elu jooksul armastanud ainult ühte naist, kes samuti oli surnud muserdavas üksinduses.

      1. osa

      TUNDMATUD

      Paljud surevad nimetuna, mõnel neist pole haudagi.

      Teised saavad ühe valge risti tuhandete hulgas nagu Ameerika sõdurite kalmistul Normandias.

      Mõned vähesed saavad aga monumendi nagu tundmatu sõduri haud Pariisis triumfikaare juures või Moskvas Aleksandri aias.

      1. peatükk

      15. august

      KIRJANIK INGELA DUFVA julges esimesena puu juurde minna ja mõistis, et mees on surnud. Kell oli pool kaksteist päeval. Hais torkis nina, õhus sumisesid kärbsed ja sääsed, Ingela Dufva luiskas veidi, kui ta hiljem ütles, et kogu vaatepilt oli omamoodi liigutav.

      Mees oli oksendanud, ka kõht oli lahti olnud. Austuse asemel tundis Ingela Dufva pigem vastikust, ja hirmu omaenda surma ees. Ka politseinikud Sandra Lindevall ja Samir Eman, kes viisteist minutit hiljem kohale jõudsid, suhtusid oma järjekordsesse tööülesandesse kui karistusse.

      Nad pildistasid meest ja otsisid lähima ümbruskonna läbi, ehkki nad ei läinud Zinkeni tee nõlvakuni, kus lebas poolik viinapudel, õhuke sogakiht põhjas,