Tüdruk, kes peab surema. David Lagercrantz
Читать онлайн книгу.
nii?”
„Vaatamata börsikaosele tekkis sellele korterile üsna hullumeelne enampakkumine, mul polnud mingit võimalust sellega kaasa minna, nii et ma loobusin. Aga ma sain korteri omale, sest „noor daam”, nagu advokaat teda nimetas, tahtis, et mina selle saaksin.”
„Naljakas.”
„Tõepoolest, kas pole?”
„Võib-olla tegid midagi, mis sellele noorele daamile meeldis?”
„Meedias olen ma vist põhiliselt tuntud selle poolest, et olen juhatuste meessoost liikmetega tülitsenud.”
„Võimalik, et see talle meeldibki.”
„Jah, võimalik tõesti. Kas tohin sulle sissekolimise puhul ühe õlle pakkuda, võib-olla tuleb sul tahtmine ise mulle midagi rääkida. Ma pean ütlema ...”
Naine lõi taas kõhklema.
„... et mulle meeldis sinu reportaaž kaksikute kohta. See oli uskumatult liigutav.”
„Aitäh,” vastas Mikael. „Kena sinust. Aga ma pean minema.”
Naine noogutas, Mikael jättis hüvasti. Ta vaevu mäletas, kuidas ta sealt minema sai, tal oli vaid meeles, et astus välja, sooja suveõhtusse. Ta ei pannud tähelegi, et välisukse kõrval oli kaks uut valvekaamerat, ta ei märganud isegi otse pea kohal taevas hõljuvat kuumaõhupalli. Ta läks üle Mosebacke Urvädersgrändile ja alles Götgatanile jõudes aeglustas ta sammu, ta oli järsku omadega täiesti läbi, ometi polnud juhtunud midagi peale selle, et Lisbeth kolis ära, Mikael oleks pidanud selle üle tegelikult rõõmustama. Lisbethi jaoks on nii igal juhul turvalisem. Kuid rõõmustamise asemel oli tal tunne, nagu oleks ta kõrvakiilu saanud, loomulikult oli see idiootlik.
Ta on Lisbeth Salander. Ta on selline, nagu ta on. Ometi oli Mikael solvunud. Lisbeth oleks võinud vähemalt vihjatagi, ta võttis uuesti oma mobiili, et saata SMS ja küsida, ehkki ei, las jääda pealegi nii. Ta läks mööda Hornsgatanit ja nägi, et noorimad vanuserühmad on juba ööjooksu alustanud, ta vaatas imestusega kõiki lapsevanemaid, kes kõnniteel seistes oma järeltulijaid hüüetega innustasid, justkui oleks nende rõõm tema jaoks täiesti arusaamatu, ta pidi tänava ületamiseks tükk aega jooksjate vahele tekkivat tühikut ootama. Bellmansgatanil olid ta mõtted ikka veel hajevil ja ta meenutas, millal ta viimati Lisbethi nägi.
See oli Kvarneni restoranis, õhtul pärast Holgeri matust, neil kummalgi polnud kuigi kerge sõnu leida, loomulikult polnud selles midagi üllatavat, ja ainus, mis talle kohtumisest meelde jäi, oli Lisbethi vastus tema küsimusele:
„Mida sa nüüd ette võtad?”
„Ma olen kass, mitte hiir.”
Kass, mitte hiir.
Ta püüdis Lisbethilt mingit täpsemat seletust saada. See ei õnnestunud ja talle meenus, kuidas Lisbeth hiljem üle Medborgarplatseni väljaku kadus, seljas must pükskostüüm, sarnanedes sedasi vihase poisiga, kes on vastumeelselt piduriided selga pannud. See polnudki nii ammu. See oli juuli algul. Aga tundus juba kauge minevikuna, Mikael mõtles koduteed jätkates sellele ja ka kõigele muule. Kui ta lõpuks oma korterisse jõudis ja Pilsner Urquelli lahti korkides diivanile istus, helises telefon uuesti.
Helistajaks oli kohtuarst Fredrika Nyman.
2. peatükk
15. august
LISBETH SALANDER ISTUS Moskvas Maneeži väljaku ääres hotellitoas ja vaatas oma sülearvutist, kuidas Mikael Fiskargatani maja välisuksest välja astus. Tema harjumatult kössis hoiakust võis välja lugeda segadust, Lisbeth tundis kummalist torget, mida ta ei suutnud endale seletada, veelgi vähem võttis ta aga vaevaks selle peale pikemalt mõelda. Ta tõstis üksnes pilgu arvutiekraanilt ja vaatas aknast paistvat kumerat, eri varjundites sädelevat klaaskuplit.
Linn, mis teda alles äsja ükskõikseks oli jätnud, tõmbas teda nüüd seletamatu jõuga enda poole, ta kaalus, kas jätta kõik sinnapaika, minna välja ja ennast täis juua. Aga see oleks loomulikult lollus. Ta peab distsipliini säilitama. Ta oli põhimõtteliselt kogu oma aja arvuti ees veetnud, mõnikord jäi uneaeg vägagi napiks. Ometi nägi ta paradoksaalsel kombel üle hulga aja parem välja. Juuksed olid hiljuti lühikeseks lõigatud. Ninarõngad olid kadunud, tal oli seljas valge pluus ja must pükskostüüm täpselt nagu matusel, tegelikult ei pannud ta seda tookord selga mitte nii väga Holgeri mälestuse austamiseks, vaid see oli talle harjumuseks kujunenud, niimoodi sulas ta paremini massi hulka.
Ta oli otsustanud esimesena rünnata, mitte nurka aetud looma kombel oodata, sellepärast oligi ta nüüd Moskvas ja sellepärast oligi ta lasknud Stockholmis Fiskargatani välisukse juurde kaamerad paigaldada. Ent hind oli kõrgem, kui ta oleks osanud ette kujutada. Mitte ainult mõte tema mineviku päevavalgele tulemisest ei hoidnud teda öösiti üleval. Ka vaenlane varjas end udulooride ning keeruliste krüpteeringute taha, ta istus tundide kaupa ja kustutas oma jälgi. Ta elas nagu põgenenud vang, ja alles nüüd, pärast rohkem kui kuupikkust tööd, lähenes ta eesmärgile. Kuid kindel ei saanud veel milleski olla ja mõnikord mõtles ta, kas vaenlane pole temast kõigest hoolimata siiski sammukese võrra eespool.
Täna, kui ta pinda sondeeris ja oma operatsiooni ette valmistas, tundis ta, nagu jälgiks teda keegi, mõnikord öösiti kuulas ta rahutult hotelli koridoris mööduvate inimeste samme, eriti aga ühte meest – ta oli kindel, et see on mees –, kelle ebaühtlastes sammudes võis aimata korduvat korrapäratust, sageli aeglustusid sammud tema ukse taga, tundus, nagu kuulataks keegi toas toimuvat.
Ta keris filmi tagasi. Mikael Blomkvist tuli Fiskargatani välisuksest jälle välja nagu kurb koer, Lisbeth jäi selle üle mõttesse, võttis viskiklaasist lonksu ja vaatas aknast välja. Üle riigiduuma hoone liikusid Punase väljaku ja Kremli poole tumedad pilved, paistis, nagu hakkaks sadama. Õhus oli hirmsa tormi hoiatus, võib-olla oligi nii parem. Ta tõusis püsti, kaalus, kas minna duši alla või vanni. Lõpuks piirdus ta üksnes pluusi vahetamisega. Seekord valis ta musta värvi pluusi. See tundus kuidagi sobivam, kohvri salataskust võttis ta Cheetah’, juba teisel Moskvas viibimise päeval illegaalselt ostetud Beretta püstoli, pistis selle jaki alla kabuuri ja libistas pilgu üle hotellitoa.
Tuba ei meeldinud talle, hotell samuti mitte. See oli liiga luksuslik ja toretsev, all salongides liikusid tema isa meenutavad mehed, uskumatud sitapead, kes omandiõigust oma armukeste ja alluvate üle enesestmõistetavaks pidasid. Ka Lisbethi jälgiti, sõna võis edasi kanduda ja jõuda luureteenistuse või gangsterite kõrvu, sageli olid tal viimasel ajal käed rusikas nagu lahinguks valmistudes.
Ta läks vannituppa ja viskas külma vett näkku. Sellest polnud suurt abi. Laupa rõhus unetus ja peavalu. Kas ta peaks juba minema? Õigupoolest on see ju ükskõik, kas pole? Ta kuulatas, koridorist ei kostnud ühtegi häält ja ta astus välja. Tema tuba oli kahekümnendal korrusel, lift polnud eriti kaugel. Liftide juures seisis umbes neljakümne viie aastane mees. Ta nägi kena välja, lühikeste juustega, teksastes ja nahkjopes, ja seljas oli tal must särk nagu Lisbethilgi. Lisbeth oli meest ka varem näinud. Tolle silmad olid kummalised, need läikisid erivärvilistena. Aga Lisbethile oli see ükskõik.
Langetatud pilgul sõitis ta mehega samas liftis alla, astus fuajeesse ja läks välja, vaatas pimedas säravat pöörleva maakaardiga klaaskuplit. Selle all oli neljakorruseline ostukeskus. Kupli kohal oli Püha Jüri ja lohe pronksist kuju. Püha Jüri oli Moskva kaitsepühak, kelle tõstetud mõõgaga kujusid võis linnas kõikjal näha, mõnikord surus Lisbeth käe abaluu peale, justkui oma lohet kaitstes ja hoides. Aeg-ajalt puudutas ta vana kuulihaava õlas ja noaarmi puusal. Justkui tahaks ta meenutada, mis talle haiget oli teinud.
Ta mõtles tuleleekidele ja katastroofidele ning oma emale, ta hoidus hoolikalt turvakaamerate vaatevälja jäämise eest. Seepärast kõndis ta suure, parkide ja aedadega palistatud paraadtänava Tverskoi puiestee poole kiiresti siksakitades ega peatunud enne, kui jõudis linna ühe kallima restorani Versailles juurde.
Restoran nägi välja nagu barokne palee, kuldornamentide ja kristallidega kaunistatud