Antonidese keelatud naine. Anne McAllister
Читать онлайн книгу.
sinu vanaema,” kinnitas Rosie.
„Ma ei tea rohkem mitte ühtegi proua Antonidest,” ütles PJ ärrituvalt.
„Huvitav,” sõnas Rosie teda mõtisklevalt vaadates, tumedad silmad suured, kui ta pilk mehelt kiiresti läbi lahtise ukse tagasi kontori poole liikus. „Ta väidab, et on sinu abikaasa.”
„Proua... Antonides?”
Hetkeks Ally ei reageerinud sellele nimele, istus lihtsalt ja põrnitses käes olevat ajakirja tühja pilguga, püüdes mõelda sellele, mida öelda kavatses.
„Proua Antonides?” Hääl oli kindlam, valjem ja pani ta võpatama.
Ally ajas toolil selja jõnksatades sirgu, kui taipas, et sekretär rääkis temaga. „Vabandust. Ma olin lihtsalt – palvetasin, et kõik hästi läheks – natuke mõtteis,” ütles ta lootusrikkalt kulmu kergitades.
Sekretäri näol oli osavõtmatu ilme. „Härra Antonides võtab teid nüüd vastu.” Kuid Allyle tundus, et ta tabas naise hääles väljakutsuva noodi.
Ally niisutas huuli. „Tänan teid.” Ta pani käest ajakirja, millest ta ei olnud sõnagi lugenud, naeratas teisele naisele jahedalt ja suundus avatud ukse poole.
Suure tekapuust kirjutuslaua taga ootas teda seistes umbes meeter üheksakümne pikkune sale lihaseline mees. Ja mitte mingi suvaline püksikandja, vaid mees.
See mees, kellega ta oli abiellunud, nüüd täiesti täiskasvanuks saanud.
Ally hingas vargsi, ettevaatlikult ja kindlust otsivalt sisse. Seejärel ta neelatas, pani ukse kinni ja manas näole oma kõige rõõmsama naeratuse. „Tere PJ.”
Vaatamata sellele, et ta pilk oli naisele suunatud, näis oma nime kuulmine meest üllatavat. Ta astus sammu ettepoole, kuid peatus siis järsult ning pistis hoopis käed tumesiniste ülikonnapükste taskutesse. Ta langetas äratundvalt pea. „Al.” Hüüdnimi, millega ta naist alati kutsunud oli. Tema hääl oli kare.
„Alice,” parandas naine kindlalt. „Või siis Ally, kui soovid.”
Mees ei vastanud, jättes järgmise käigu naise teha.
Hästi. Olgu siis nii. „Vean kihla, et sa oled üllatunud mind siin nähes,” lisas ta nii säravalt, kui suutis.
Üks kulm kerkis. „Nojah, ütleme nii, et sa ei kuulunud sellesse lühikesse proua Antonideste nimekirja, keda ma oleksin osanud oodata.” Tema hääl oli jahe ja vürtsitatud irooniaga.
Ja kuigi osa Allyst soovis mehe oma käte vahele haarata, oli ta selleks liiga mõistlik. Ning igasugune lootus, mida ta oli hellitanud selles suhtes, et nad võiksid taas sõbrad olla, oli leidmas oma kiiret ja igavest otsa.
„Ma ei oleks pidanud seda tegema,” vabandas ta kiiresti. „Poleks pidanud kasutama sinu nime, ma pean silmas. Tavaliselt ma seda ei tee.”
„Ma ei arvanudki seda.” Jälle see teravus.
Ally hingas närviliselt välja. „Ma lihtsalt... noh, ma ei teadnud, kui hõivatud sa oled. President. Tegevdirektor.” Ta heitis pilgu tagasi ukse poole, millel ta oli näinud silti mehe nime ja ametinimetusega. „Ma arvasin, et sa ei pruugi mind muidu vastu võtta.”
Mehe kulmud kerkisid. „Ma ei ole mingi paavst. Sul ei ole vaja audientsi paluda.”
„Aga ma ju ei teadnud seda,” vastas naine karedalt, ärritudes sellest, et teda kaitsepositsioonile sunniti. „See...” ta viipas käega ringi elegantses kabinetis, mis oli sisustatud massiivse tekapuust mööbliga ja mille akendest avanes suurepärane vaade üle East Riveri Manhattani kuulsale siluetile „... ei ole just see „sina”, keda ma mäletan.”
See ei pruukinud küll olla Vatikan, kuid tegemist ei olnud ka tillukese ühetoalise korteriga proua Changi garaaži kohal.
PJ kehitas õlgu. „Palju aastaid on mööda läinud, Al. Asjad muutuvad. Sina oled muutunud. Täiskasvanuks saanud. Endale nime teinud, kas pole?”
Mehe sõnades kõlas väljakutse ja see muutis Ally närviliseks, kuid ta pidi neis peituvat tõde tunnistama. „Jah.”
Ning ta sundis end liikumatult seisma, kuni pikk hindav pilk teda aeglaselt pealaest jalatallani mõõtis, kuigi see tekitas temas soovimatut surinat.
„Väga kena.” Mehe suunurk jõnksatas jahedas kaalutletud naeratuses. „Mina olen ka muutunud,” lisas ta, justkui seda oleks naisele olnud vaja öelda.
„Sul on lips.”
„Lausa kaks.”
„Ning ülikond.”
„Minu pattude eest.”
„Sa oled hästi hakkama saanud.”
„Ma sain alati hästi hakkama, Al,” ütles mees kergesti, tulles ümber laua ning lastes naisel veelgi enam oma kohaloleku jõudu tunda, „isegi siis, kui ma olin rannatolgus.”
Seda meest oli raske „rannatolgusena” ette kujutada, kuid Ally teadis, mida ta selle all mõtles. Siis kui tema oli Peter Antonidest tundnud, ei olnud too kunagi ambitsioonikas olnud ega rikkusest ja kuulsusest hoolinud. Teda oli huvitanud vaid see, et saaks elada sellist elu, nagu ta soovis – rannas, tehes seda, mis teda köitis.
„Jah,” noogutas naine. „Ma mõtlesin... ma tahan öelda, et olen üllatunud, et sa sellest loobusid. See oli see, mis sulle meeldis. Mida sa tahtsid.”
Kuid PJ raputas pead ja lükkas lokkis juuksesalgu otsaeest ära, kui puusa vastu kirjutuslaua nurka toetas. „Mida ma tahtsin, oli vabadus. Pääseda eemale kõikide teiste ootustest minu suhtes. Seda leidsin ma rannalt. Ja ma olen praegugi veel vaba. See on minu valik. Mitte keegi ei tõuganud mind tagant. Ma olen siin, sest ma ise soovin seda. Ja see ei määratle mind.” Ta jäi vait ning vaatas siis tähelepaneliku pilguga naisele otsa. „Kuid aitab minust. Kuidas sinuga lood on? Ei, oota.” Ta lükkas end lauast eemale. „Võta istet.” Ta noogutas tugitoolide poole, mis seisid akna all, kust avanes vaade East Riverile. „Ma lasen Rosiel meile kohvi tuua. Või eelistaksid sa pigem jääteed?”
Ally ei olnud tulnud sinna mehega lobisema. „Mulle ei ole midagi vaja,” ütles ta kiiresti. „Ma ei saa jääda.”
„Pärast kümmet aastat? Hästi, pärast viit, kui ma sind viimati nägin. Aga ära ütle, et sa lihtsalt „astusid korraks sisse”?” Ta kergitas skeptiliselt kulmu. „Ei, seda sa ei teinud, Al. Sa tulid, et minuga kohtuda. Sa ise ütlesid seda. Istu maha.” Sel korral ei olnud see enam kutse. See oli käsk. Mees vajutas sisetelefoni nuppu. „Rosie. Kas sa tooksid meile jääteed, palun? Tänan.”
Ally hingas sügavalt sisse. Isegi mehe hääl oli tegevdirektorlik. Natuke järsk, ei mingit tembutamist. Käskiv. Loomulikult olid tal alati need omadused olnud, mõistis Ally. Kuid kui naine teda tundnud oli, ei olnud mees vastutanud kellegi teise eest peale iseenda.
Ally võttis vastumeelselt istet. PJ-l oli muidugi õigus, ta oli tulnud mehega kohtuma. Kuid ta oli arvanud, et see on ametlik külaskäik. Ja tõsiasi, et mees oli muutmas seda millekski muuks – millekski seltskondlikuks, vaid mõne minuti võrra pikemaks – õõnestas tema plaane.
See ei olnud isiklik, kinnitas naine endale. Vähemalt mitte väga. Ja PJ ei hoolinud sellest. Ta oli selles kindel. See oli lihtsalt tõke, millest oli vaja üle hüpata. Tõke, mille ta oleks pidanud juba ammu ületama.
Tal oli seda vaja teha, sõlmida PJ-ga rahu, jätta minevik selja taha. Edasi liikuda.
Ja kui selleks oli vaja maha istuda ja mehega kõigepealt paar minutit juttu rääkida, siis olgu nii. Seda võib ta teha.
See teeks talle endale tegelikult head, mõtles Ally. Tõestaks, et ta on õigel teel.
Niisiis võttis ta istet ühel neist tugitoolidest, kust avanes vaade East Riverile ja Manhattani kesklinnale, ning üritas endas leida sundimatut muretut sarmikust, mille poolest ta tuntud oli.