Elumehe sundabielu. Maxine Sullivan
Читать онлайн книгу.
oleme siis linnas, nii et see oleks hea aeg temaga rääkimiseks.”
„Ei.”
Isa istus liikumatult. „Ma usun, et Matt muudaks hea meelega kogu koha ilmet ja Sasha on Londonis ka kindlasti uusi ideid saanud.”
Nick vandus. „Miks sa seda teed, isa?”
Cesare vaatas poega, nagu oleks solvunud. „Mul on olnud juba üks infarkt. Tahan sind enne surma abielus näha.”
„See oli ainult väga väike infarkt,” vastas Nick juhtunut meenutades.
„Jah, aga järgmine võib olla surmav, figlio mio,” lõpetas isa itaalia keeles.
Nick värises selle mõtte peale ja mõistis, et isa on ta viinud just endale sobivasse meeleollu. See oli võimas relv. Infarkt oli kogu perekonda raputanud ja ta ei tahtnud olla see, kes uue infarkti esile kutsub.
Isa meeleheaks abiellumine võis tunduda tänapäeval naeruväärne, aga Nicki oli kasvatatud tugevate perekonnaväärtuste vaimus. Ta teeb seda, mis vaja.
Aga kas see peab olema just Sasha Blake, kellega ta abiellub?
Kui Nick järgmisel hommikul vanemate maja esiukse avas, tervitasid teda valgetes pükstes vormikas taguots ja pikad sihvakad jalad. Need kuulusid kaunile naisele, kes seisis lahtistes sandaalides trepi lähedal toolil.
Ukse avanemist kuuldes pööras naine ümber ja kiljatas ehmatusest. Tool hakkas kõikuma. Mees sööstis tooli juurde ja püüdis naise kinni, kui too selg ees toolilt alla kukkus.
Hetke vältel jõllitas naine talle otsa. „Nick?” sosistas ta, justkui oleks mehe nimi mingi tähtis saladus.
Mees vaatas imekauni blondiini poole ja oleks tahtnud valetada. Öelda, et ta pole Nick, et ta pole naist suudelnud ega taha seda ka kunagi teha.
See naine tähendas probleeme.
Ja nüüd pidi mees ta endale naiseks paluma.
„Tere, Sasha.”
Naine vaatas ikka veel mehele otsa ning ta silmad pühkisid Nickil kõik mõtted peast. Ta oli nende pikkade ripsmetega ääristatud rohelise siidi värvi silmade mõju unustanud.
Ka nüüd, kui naine oli täiskasvanud, ähvardasid need silmad puurida läbi Nicki kaitsekihtide. Võttis kõvasti keskendumist ja pingutust, et seda rünnakut tõrjuda.
Too suudlus oli neid lähendanud.
„Mida sa ometi seal üleval tegid?” küsis Nick naist maha pannes, võlutud Sasha kurgus tukslevast pulsist ja õrnast õhetusest naise näol. Varem oli ta olnud kena teismeline, aga nüüd oli kasvanud imekauniks naiseks.
Sasha tõmbus mehest eemale. „Arvasin, et nägin seinas pragu ja tahtsin seda lähemalt uurida.”
Nick tundis veel kaua naise põgusat puudutust. Ja ka tema parfüümi – Valente’s Woman. Millegipärast rõõmustas Nicki, et naine kasutab tema perekonna lõhna.
„Kuulsin, et oled nüüd sisekujundaja,” sõnas mees, et vestlust üleval hoida.
„Jah, olen tõesti.” Tundus, et naine kogub ennast ja ta silmadesse ilmus elevil tuluke. „Olen nii rõõmus, et su isa palus just mind seda maja kujundama.”
Nick saatis naisele sünge pilgu. „Ma ei taha, et seda maja ümber tehtaks. See on just sellisena väga kena.”
Naise näole ilmus pettumus, kuid siis naeratas ta pisut pilkavalt. „Siis on tore, et see pole sinu maja, sest muidu poleks ma seda tööd saanud.”
Nicki kõhus hakkas keerama. „Tule, lähme salongi. Iris teeb meile kohvi.”
Sasha ilme muutus murelikuks. „Ma peaksin töötama.”
„Lisa arvele üks tund. Isa saab seda endale lubada küll.”
Naine kallutas pea küljele ja ta pikad juuksed langesid nagu siidrätik ühele õlale. „Sa oled oma isa raha suhtes väga helde.”
„Ta tahab, et ma sinuga räägiksin.”
Naine muutus kangeks. „Ah nii, ta vallandab mu, jah?”
„Ei, ei, üldse mitte.” Aga ta hakkab veel soovima, et asi oleks selles olnud.
Sasha näole ilmus kergendus. „Mida on sul siis mulle öelda, mida ta ise öelda ei saa?”
Abiellu minuga.
Nick avas suu, et seda öelda, kuid mõistis siis, et seda oleks ühe minuti jooksul liiga palju. Ei ole vaja hakata rekordeid purustama.
Ta viipas salongi poole. „Kõigepealt kohv.” Mees ootas, kuni Sasha talle järgnes ning kasutas tekkinud pausi, et Iriselt kohvi tellida.
Kui mees uuesti ümber pööras, seisis Sasha kamina ees. Ta ei suutnud enam naiselt silmi pöörata. See oli hullumeelsus, aga äkitselt tundus naine nii õige oma valgetes rätsepapükstes ja õhukeses kootud rohelises topis. Sasha oli sale ja habras. Kontrast raske ja suursuguse mööbli keskel.
„Pole viisakas niimoodi vahtida.”
Naise sõnad tõid Nicki mõtetest tagasi. „Sa oled teistsugune, kui ma mäletasin.” Asi polnud ainult välimuses. Nick ei saanud veel päris aru, milles asi oli.
„Mida sa mäletad?” küsis naine ja ta silmadesse tekkis mingi sära.
„Meie suudlust.”
Naine ahmis õhku. „Selle meenutamine pole sinust sugugi härrasmehelik.”
„Ma olin lihtsalt aus.”
„Liigne ausus ei ole alati hea.”
„Mina nii ei mõtle.”
„Tõsi. Ka pärast seda suudlust olid sa täiesti aus, eks?” tähendas naine ja naeratas nukralt.
„Kui sa pead silmas seda, et ma ei kuulutanud sulle igavest armastust, siis on sul õigus. Mulle ei meeldi asju ilustada.” See oli olnud vapustav suudlus, kuid see oli ka kõik. „Mis siis, kas ma haavasin su ego?”
„Kuidas? Muidugi mitte!” sõnas naine kiiresti. „Minu jaoks oli see lihtsalt esimene suudlus mehelt. Enne seda olid vaid poisikesed.”
„Pole kahtlust, et sind on pärast seda palju suudeldud.”
„Ma ei ole mingi naiivitar.”
„Ma mäletan Randalli. Sul oli ju temaga midagi?”
Veidral kombel oli mõte Sashast teiste meestega – Randall Tremaine’iga – Nicki alati ärritanud, kuid ta püüdis sellest mitte välja teha. Sasha võib suudelda, keda tahab, armatseda, kellega tahab. Ja naine oli seda ka teinud. Sellel polnud Nickiga mingit pistmist.
Kuni praeguseni.
Sasha ohkas ebakindlalt. „Ma ei suuda uskuda, et esimene asi, millest me pärast seitset aastat räägime, on suudlemine.”
„Mina küll suudan.”
Sasha põskedele tõusis õrn õhetus, kuid samal hetkel ilmus lävele Iris kohvikandikuga. Nad vahetasid viisakusi, Iris pani kandiku lauale ja lahkus.
„Kas ma valan kohvi välja?” küsis Iris diivanil istet võttes.
„Ole nii kena.” Nick istus naise vastu. Sasha valas loomupärase elegantsiga kohvi tassidesse. Jälle tundus mehele, et naine mõjub selles ümbruses kuidagi õigesti. Nick krimpsutas nägu. Võib-olla tuli see lihtsalt sellest, et isa oli talle selle mõtte pähe pannud.
„Kui kaua sellest nüüd on, kui sa ära Londonisse sõitsid?” uuris Nick, kui Sasha talle kohvitassi ulatas.
„Viis aastat.”
„Sa olid kakskümmend, kui ära sõitsid. Üsna noor, et üksipäini suures linnas elada.”
„Ma ei olnud üksi,” vastas naine