Võtke mind kaasa. Кэтрин Райан Хайд
Читать онлайн книгу.
läks, mõtles ta: Jah. Hoidke nad hästi kaugel, kui te ei taha, et nad haistaksid keeldumist.
Kakskümmend minutit enne südaööd äratas koputus Augusti äkitsi unest. Woody läks pööraseks, tegi kõvasti lärmi, see oli pigem üks pikk kilav heli kui üksikud haugatused.
August komberdas silmi hõõrudes ukseni. Woody järgnes talle, ta oli piisavalt lähedal, et tonksata koonuga tagant Augusti sääre vastu, tema kurgust tuli kõmisev ühtlane urin.
„Kes seal on?“ hõikas August.
„Wes olen.“
August ohkas ja avas ukse ning Woody istus tema lähedale maha, naaldus Augusti jala vastu ja liputas vaevumärgatavalt saba.
„Andestust,“ lausus Wes. „Palun vabandust, et teid äratasin. Võib-olla on see minust vale. Aga ma ütlesin teile, et mõtleksite järele. Aga siis kaalusin asju uuesti ja tulin täiesti teistsuguse kokkuleppe peale. Seega mõtlete praegu vale asja peale. Nii et kas ma võin teile sellest uuest asjast rääkida ja siis saate selle üle järele mõelda?“
August vaatas poolhämaras mehaanikule otsa. Mehe juuksed olid naljakalt segamini. Wes oli ilmselt isegi voodis olnud, kui see uus kokkulepe tema ajus sündis. August vaatas üle Wesi pea, nägi kuud, mis rippus peaaegu ümmargusena tasase, peamiselt asustamata maastiku kohal, ja mõtles: Tal on õigus. See pole mitte midagi. Need poisid pole midagi näinud, sest siin pole midagi vaadata.
„Olgu pealegi. Ma olen nüüd ärkvel. Nii et minu arvates võiksite rääkida küll.“
„Ma teen remondi teile välja. Mõlemal juhul. Võtke heaks, mingeid kohustusi pole. Ma lihtsalt otsustasin nii. Kas teate, miks ma seda teen? Sest teil on seda vaja. Ma näen teis seda vajadust, üks mees mõistab teist ja me oleme mõlemad inimesed, nii et ma tulen teile vastu ja kergendan teie olukorda. Sest saan seda teha. Kui see teeb teid nii õnnelikuks, et tahate omakorda minu olukorda leevendada, oleksin ülimalt tänulik. Aga kas te seda teete või ei, te võite siit vabalt välja sõita, kui ma olen lõpetanud. Tasuta. Nii et õnnitlen. Te lähete Yellowstone’i.“
August pilgutas mõne korra silmi, ise oma tegevusest liigagi teadlik. Oli nii vaikne, et võis kuulda ritsikate sirinat. Ta polnud sirinat kuulnud poisipõlvest saadik. Vähemalt ei tulnud talle meelde. Siis jõudis talle kohale, et ritsikad olid kindlasti kogu aeg seal ja ta polnud lihtsalt nende sirinat tähele pannud. Näis veider, et ta sugugi ei teadvustanud varem seda heli ja praegu kuulis ta seda väga hästi.
„Ma ei tea, mida öelda.“
„Ärge öelge midagi. Mõelge järele.“
Selle peale kõndis Wes minema, keeras ümber töökoja nurga, mille taga võisid peidus olla mingid eluruumid. Täiskuu heledas valguses nägi August väikesi kuiva tolmu pahvakuid, mida mehaaniku kingad õhku paiskasid. August sulges ukse ja ta pilk langes koerale.
„See oli veider,“ sõnas ta ja Woody vaatas teda hämmeldunult, justkui peaks ta aitama Augustil otsusele jõuda. „Huvitav, mida ma sellest järeldama pean.“
Woody ajas pea kergelt viltu, kuid jättis Augusti asjades ise selgusele jõudma.
„Tead, see teeb keeldumise isegi raskemaks.“
August istus voodiservale, toetas lauba ühele käele ja püüdis aru saada, kas talle oli sihilikult survet avaldatud või oli see puhtalt isetu tegu ja süütunne oli lihtsalt kõrvaltoime. August ei suutnud nende kahe eristamisel vähimatki edu saavutada, nii et jäi uuesti magama.
Lõpuks.
August magas palju kauem, kui oli plaaninud. Kui ta ärkas, riietus ta kiiresti ja hakkas aknakatteid kergitama. Ta alustas juhipoolsest küljest, söögilauakese kohalt. Mehaaniku nägu ilmus vaid sentimeetrite kaugusele aknavõrest, see jahmatas Augusti. Ta vupsas tagasi ja tõi kuuldavale tasase heli, tundes otsemaid piinlikkust, et oli häälitsenud. Woody haugatas korra teravalt.
„Vabandust,“ lausus Wes. „Ma ei tahtnud teid hirmutada. Aga sain aru, et olete üleval, sest matkaauto liigub natuke, kui te selles ringi kõnnite. Te magasite kaua. Kas teadsite, et kell on kümme läbi?“
„Oh. Täpselt küll mitte, aga teadsin, et on kummaliselt hiline aeg. Ma ei maga tavaliselt niimoodi sisse, kuid olin öösel tükk aega ärkvel.“
„Selge. Vabandust. Olen süüdi, tean. Igatahes... Mul on uudiseid, nii et ootasin, et teile öelda. Ma olen plaanist ees. Paistab, et saan remondi valmis täna pärastlõunal. Nojah. Mitte väga varakult. Aga võib-olla pigem kell kolm kui kell kuus. Arvasin, et ehk tahate teada.“
August kummardus lähemale ja toetas käed lõunalauakesele, sest seismine, käed külgedel, tundus liiga veider ja ebamugav, kui samal ajal läbi akna vestlust jätkata.
„Kuidas teil õnnestus just täna hommikul kolm tundi tagasi võita?“
„Nojah,“ lausus Wes ja kratsis kukalt. Justkui oleks see talle endalegi mõistatus. „Ega ma päriselt võitnud. See on pigem nii, et ma lisan alati varuaja. Sest näib, et midagi läheb alati viltu. Sel ajal kui midagi osadeks võtan, keeran mõne mutri üle. Või läheb see täitsa katki. Ja ma pean selle välja puurima või midagi. Või ma võtan midagi osadeks ja seal sisemuses on lahti midagi enamat, kui ma arvasin. Aga praegu ma panen kõik tagasi kokku. Ja midagi pole viltu läinud. Ja pole jäänud eriti midagi, mis võiks viltu minna. Nii et mõtlesin, et annan teile teada. Sest arvasin... kui kella kolmeks valmis saan, tahate ehk täna teele asuda.“ Pikk paus. „Kas on nii?“
„Tõenäoliselt küll,“ vastas August, mõistes allteksti ilma seda mainimata.
„Ja te tahate... noh, teate küll. Valmis seada ja puha. Ja... sedaviisi.“
„Just nii,“ sõnas August. „Sedaviisi.“
„Minge tehke sellega proovisõitu,“ ütles Wes veidi pärast poolt kolme.
August ronis kolme päeva jooksul esimest korda juhiistmele. Woody hüppas oma kohale koeraasemel, mis oli põrandal juhi ja reisijaistmete vahel. Nii tegi ta alati. Ta paistis tundvat, et kui ta jääks kusagile matkaauto kabiini taha sel ajal kui August minema sõidab, võrduks see sellega, et ta jäetakse maha.
August käivitas pisut kartlikult mootori, ent see käivitus hästi ning töötas sujuvalt ja vaikselt. Ta vaatas läbi tuuleklaasi Wesile otsa. Mehaanik tõstis pöidlad püsti, hirm ja hädavajadus tema näol murdsid peaaegu Augusti südame. August pööras pilgu jälle mujale ja pani tagurpidikäigu sisse. Pani jala gaasipedaalile. Just siis, kui matkaauto kabiin jõudis töökoja uksega kohakuti, vaatas August kõrvale ja nägi poisse.
Nad toetasid selgasid kuuma päikese käes vastu garaaži seina. Nende juuksed olid värskelt kammitud. Pilt oli peaaegu liiga kena ja täiuslik, et olla tõeline. Nende puhtad valged särgid olid korralikult lühikestesse pükstesse topitud. Kaks asja esimest korda, mõtles August. Esimest korda olid nende särgid puhtad ja esimest korda püsisid need püksis. Samas jälle, et särk tuleks püksist välja, tuleb liigutada. Poisid ei liikunud.
Kummagi poisi kõrval seisis väike iidvana kõvade külgedega kohver. Üks oli tumeroheline, teine päevinäinud ja kollakaspruun ühe tumeda punakaspruuni püsttriibuga. August vaatas kiiresti mujale, sest pilt oli liiga kurb.
Kui ta tagasi garaaži ette tagurdas, ei olnud poisid paigalt liikunud. Wes polnud paigalt liikunud. Tundus, nagu oleks August paisanud nad kõik seisvasse multifilmikaadrisse, sest tal ei õnnestunud teha – või vähemalt teatada – oma selget otsust.
August võttis autol käigu välja ja tõmbas seisupiduri peale. Wes laskus maha ja vaatas tükk aega matkaauto alla. Kontrollib, kas kuskilt ei leki, eeldas August. August söandas heita poistele veel ühe pilgu. Nad meenutasid talle lapsi, kes olid sõja ajal üksi perroonil, oodates võimalikke võõraid, kes ehk toimetaksid nad ohutusse paika. Lootsid pääseda, hoolimata sellest, et vanemad jäid maha. August polnud küll oma silmaga kunagi niisuguse vaatepildi tunnistajaks olnud. Aga ikkagi.
Henry