TA OLI MARUVIHANE.

      Ta kartis.

      Oli raevus.

      Hirmul.

      Tema poeg, kes tema peale lootis, lootis terve maailma peale, oli siinsamas istunud ja mänginud surmaga oma imelises maailmas, mis oli täiesti turvaline.

      Käsigranaat. Mänguasja kujul.

      Piet Hoffmann hoidis seda enda käes. Silitas pöidlaga selle kõva pealispinda. Otsas väike metallkattega piklik pea, lõhkeaine sisse pressitud, sütik ühendatud lööknõelaga, mis hetkel, kui kaitsevinnast vabastatakse, vajub alla vastu süütenööri ja andis igaühele, kes juhtus olema läheduses, viis või neli või mõnikord vaid kolm sekundit aega elada.

      Raev. Hirm.

      Sama tunne kahe täesti erineva väljendusega.

      Varem oli see palju kergem olnud.

      Varem, kui ta iga kord oli valinud raevu, viha; ja kui hirm mõnikord oli peale tükkinud, oli ta selle ära kasutanud, muutnud selle agressiivsuseks. Psühholoogid olid koolis ning hiljem noorte kinnipidamisasutuses ja vanglas kutsunud seda „madalaks impulsikontrolliks“. Seletanud, et sellepärast eelistaski ta vägivalda. Asi polnud üldse selles. Asi oli selles, et vägivald oli üks hea tööriist. Kui seda õigesti kasutada. Ja ta oli seda teinud, valitsenud vägivalda, mis oli nii loomulik. Kuni Zofia ja lapsed asja keeruliseks ajasid. Kuni armastus ja tõde ja usaldus muutsid elu nii uskumatult raskeks ja samas lasid hirmu sisse.

      Hirm kaotada neid, kes tähendasid palju rohkem, kui tema ise.

      Siis kuulis ta, kuidas Rasmus lasi WC-s vett peale, kohe peale seda, kuidas veekraan lahti keerati.

      Piet Hoffmann kaalus jälle käsigranaati; ilma et oleks sellest teadlik, kiigutas seda lahtises peopesas üles-alla. Ta oli viimastel aastatel nendega järjest rohkem kokku puutunud, talle oli jätkuvalt pakutud osta üht-teist põrandaalustelt kontaktidelt ja just käsigranaadid olid salakaubana tõusnud. Samuti oli tal endiselt palju kõrvu ja silmi, kellele ta maksis, et teda asjadega kursis hoitaks; teadmised, mis tal endise kriminaalina olemas olid – suur eelis turvavaldkonnas töötamisel – aegusid kiiresti, seega oli tähtis hoida end arengutega kursis ja teada, mis toimub selles teises elus, kuhu ta enam kunagi ei tahtnud tagasi pöörduda, kuid mille järele ta vahetevahel igatses.

      Vannitoakraan kriuksus, kui see keerati täisvõimsusele, nagu Rasmusel alati kombeks teha oli, kuigi ta ei tohtinud, vesi pahises nagu äikesetormi ajal ja seetõttu oli selgelt kuulda, millal ta kraani lõpuks kinni keeras.

      Sellist liiki käsikraanate, nagu Hoffmann sel hetkel oma köögis käes hoidis, smugeldatakse üle piiri kastides kümne kaupa. Mõeldud kasutamiseks sõjas, kuid endastmõistetav valik ka siis, kui Rootsi gängiliikmed relvastuma hakkavad. Noortest eeslinnapoistest koosnevatele armeedele ideaalne, kui raha on vähe, puudub väljaõpe ja tahetakse efektset muljet jätta – tagajärgede eest pigem mitte vastutust võttes. Tulirelvadega võrreldes ei vaja käsigranaadid eelteadmisi, maksavad närused viissada krooni tükk, ja 14-aastane, kes saab ülesande keegi tappa, pääseb kohustusest juures olla. Ta sõidab akna juurde, millele gängiliider osutab, sest ta oli nõus tegema mida tahes, et jõuku kuuluda. Ta viskab granaadi akna poole nii kõvasti, kui suudab, et siis mopeediga edasi sõita ja kuulata, kuidas käib kõva paugatus. Ei pea pealt vaatama, seega ka mitte teadma, kuidas kõigi lähedusesviibijate käed-jalad otsast lendavad.

      Siis kõlksatas tualetiuks. Ja pisikesed sammud astusid köögi poole tagasi. Rasmus oli siiani veendunud, et see oli mänguasi.

      „Issi … mida …“

      „Tule siia, Rasmus. Istu minu kõrvale.“

      „… mida sa teinud oled? Issi! Sa lõhkusid mu uue kujukese ära!“

      Piet Hoffmann tõmbas laua alt välja tooli, enda oma kõrvale.

      „Rasmus-poiss, kuula mind.“

      Rasmus ei kuulanud. Viimase sammu laua juurde tegi ta joostes. Seal lebas kõik laiali.

      Uue kujukese müts. Ja käed. Ja jalad.

      Ja Rasmus nuttis.

      Suured pisarad veeresid mööda põski alla.

      „Minu … see oli ju minu! Ma ei saa aru, issi. Miks sa …“

      Hoffmann polnud kunagi – sest ta oli seda endale lubanud – isegi lähedal olnud sellele, et mõnele oma lastest füüsilist valu teha. Seepärast polnud ka ükski laps kunagi proovinud teda lüüa. Aga Rasmus tegi seda nüüd.

      Kaheksa-aastase rusikas.

      Otse vastu rinda.

      Piet Hoffmann oli järgmiseks löögiks valmis ja haaras lapse käest kinni, tõmbas selle enda lähedale, surus poja vastu rinda, mida too oli just tabanud. Hoidis teda süles, kõvasti, ilma et oleks karm, kuni pisike keha lõpuks lõdvaks lasi.

      „Vabandust.“

      „Pole hullu.“

      „On küll. Vabandust, issi. Aga ma ei saa aru … ei saa ikka aru. Mida sa tegid? Miks sa lõhkusid…“

      Ja ta nuttis jälle. Teistsuguseid pisaraid. Need polnud ei viha- ega pettumuspisarad. Ainult kurbusepisarad.

      „Mul on kahju, Rasmus, aga sa ei mängi sellega enam.“

      „Aga ma tahan. Ja see on minu oma.“

      „Praegusest hetkest alates enam mitte. See on minu oma. Nüüd hoolitsen mina tema eest. Aga enne pead sa mind aitama, Rasmus. Sa pead mulle jutustama, kuidas täpselt sa selle endale said. Kust see pärit on. Kes selle sulle andis.“

      Rasmus lükkas end veidi isast eemale. Nii et ta sai talle otsa vaadata.

      „Sa oled vihane.“

      „Ei, ma ei ole vihane.“

      „Ma näen. Ja kuulen seda. Sul on selline hääl, issi. Kuigi ma pole midagi teinud.“

      Hirm.

      Seda kuulis ta poeg.

      Segatud raevuga.

      „Ma