„Eks vaatame,” ühmas karuisa veidi vähem entusiastlikult.

      Siis aga läks karupoeg mänguväljakule teiste loomalastega mängima. Ta oli nii õhinas oma unistusest, et jagas seda kohe kõigi sõpradega. Oi, seda karupoja ehmatust, kui sõbrad kõik koos laginal naerma pistsid.

      „Karupoeg viiuldajaks?” irvitas hundi Henri.

      „Sul on ju nii töntsakad käpad,”lagistas rebane Raili haukuvalt naerda.

      Jänesed Jasper ja Julia viskasid selili ning vehkisid lõkerdades käpakestega taeva poole, et kõik ikka aru saaksid, kui naljaks see idee nende arvates on. Põder Paula pööras lihtsalt selja ning hakkas ühe lähedaloleva puu otsast mahlaseid lehti krõmpsutama. Teiste loomalaste irvitamisega ta kaasa ei viitsinud minna, kuid hullu ideega karupojaga polnud põdratüdrukul samuti rohkem midagi rääkida.

      Lukasel oli selleks päevaks mängimise isu täitsa läinud ja ta hakkas kodu poole tagasi minema.

      „Ära siis nüüd kohe solvu,” hüples jänes Jasper Lukase kõrval. „Saad ju ise ka aru, et kui meile sellist nalja räägid, siis me ei suuda naermist nii lihtsalt lõpetada. Tule, hakkame nüüd mängima!”

      „Ma... lubasin emale, et lähen täna varem koju,” valetas karupoeg. Ta ei tahtnud sõprade naeru rohkem kuulata, aga samas hakkas Lukas mõtlema, et äkki ongi kogu see mõte täitsa hullumeelne. Lukas ei tahtnud sõprade ees oma kaduva unistuse pärast kurvastama hakata. Nii otsustaski ta väikese vale abil sõpradest eemale minna. Jänes Jasper kehitas lihtsalt õlgu ning kihutas tagasi teiste sõprade juurde, kes ikka veel karupoja unistuse üle nalja tegid.

      Karupoeg sammus aeglaselt mänguplatsilt eemale. Mida lähemale kodule, seda aeglasemaks ta samm muutus. Ema ju ütles, et ta võib saada, kelleks iganes tahab. Aga emad armastavad oma lapsi väga ja ei julge neile mõnikord tõtt öelda. Kas karuema oli tõesti Lukasele valetanud? Kas Lukase unistust polegi võimalik täita?