Diplomaatia. Henry Kissinger
Читать онлайн книгу.
Wilson ei pidanud Saksamaa juhtkonna nurjatust sõja ainukeseks põhjuseks, vaid seletas seda ka Euroopa jõudude tasakaalu süsteemi puudustega. 22. jaanuaril 1917 kritiseeris ta sõjaeelset rahvusvahelist korda kui „organiseeritud rivaliteetide süsteemi”:
Kogu tulevane rahu ja maailmapoliitika taandub järgmisele küsimusele: Kas käimasolev sõda on heitlus õiglase ja kindla rahu eest või peetakse seda üksnes mingi uue jõudude tasakaalu nimel?… Me ei vaja mitte jõudude tasakaalu, vaid jõudude ühtsust, mitte organiseeritud rivaliteete, vaid üleüldise rahu organisatsiooni.50
Wilsoni jõudude ühtsus oli täiesti uus mõiste, mis hiljem sai tuntuks „kollektiivse julgeoleku” nime all (ehkki William Gladstone oli selle surnult sündinud variandi 1880-ndate aastate Inglismaal kord juba esitanud).51 Olles veendunud, et kõik maailma rahvad on võrdsel määral rahust huvitatud ning järelikult ka valmis ühinema, et selle häirijaid karistada, tegi Wilson ettepaneku kaitsta rahvusvahelist korda rahuarmastavate jõudude kõlbelise konsensuse abil:
… meie ajastu on ajastu… kus hüljatakse rahvusliku isekuse standardid, mis kunagi valitsesid rahvaste nõuandjate mõtlemises, meie ajastu nõuab, et endine mõtteviis annaks maad uuele elukorraldusele, kus kõik taandub üksnes küsimustele: „Kas see on õige?”, „Kas see on õiglane?”, „Kas see on inimkonna huvides?”.52
Selle konsensuse institutsionaliseerimiseks mõtleski Wilson välja Rahvasteliidu, oma olemuse poolest tüüpiliselt ameerikaliku institutsiooni. Selle maailmaorganisatsiooni egiidi all pidi jõud tema arvates alluma kõblusele ja relvad avaliku arvamuse diktaadile. Wilson rõhutas väsimatult, et kui avalik arvamus oleks piisavalt informeeritud olnud, siis ei oleks sõda iial puhkenud. Seejuures ignoreeris ta kirglikku rõõmu ja kergendustunnet, millega meeleavaldajad tervitasid sõja puhkemist kõigis pealinnades, sealhulgas ka demokraatlikus Suurbritannias ja Prantsusmaal. Selleks, et uus teooria edukalt tööle hakkaks, pidi rahvusvahelises valitsemiskorralduses Wilsoni arvates aset leidma vähemalt kaks muudatust. Esiteks oli vaja, et kogu maailmas tuleksid võimule demokraatlikud valitsused, ja teiseks tuli välja töötada „uus ja senisest puhtam diplomaatia”, mis tugineks „niisama nõudlikule aukoodeksile nagu see, mille me oleme kehtestanud üksikisikute jaoks”.53
1918. aastal sõnastas Wilson maailmarahu eeltingimusena täiesti ennekuulmatu ja hingematvalt auahne eesmärgi, mille kohaselt tuleks „hävitada iga omavolitsev riik maailmas, mis teistest eraldudes, salakavalalt ja omal vabal tahtel rikub maailma rahu; või kui teda pole võimalik otsekohe hävitada, siis vähemalt tuleb ta praktiliselt teovõimetuks teha”.54 Neil põhimõtetel loodud ja niisugustest põhimõtetest kantud Rahvasteliit on suuteline rahvusvahelisi kriise lahendama ilma sõjata, kuulutas Wilson 14. veebruaril 1919 rahukonverentsile:
… selle instrumendi [Rahvasteliidu põhikirja] vahendusel me toetume eeskätt ja peamiselt ühele suurele jõule, ja nimelt maailma avaliku arvamuse kõlbelisele jõule – avalikkuse puhastavale, selgitavale ja vastustamatule jõule… nii et kõik need asjad, mis valguse käes hävivad, häviksidki lõplikult kiiskava valguse toimel, mida neile heidab kogu maailma ühise hukkamõistu väljendus.55
Rahu ei taga tulevikus mitte enam traditsioonilised jõukalkulatsioonid, vaid ülemaailmne konsensus, mida toetab korravalvemehhanism. „Rahu volinikuna” toimib ülemaailmne, valdavalt demokraatlike riikide rühmitus, mis astub endise võimude tasakaalu ja liidulepingute süsteemi asemele.
Seni polnud mitte keegi mitte kunagi nii ülevaid põhimõtteid jutlustanudki, rääkimata nende elluviimisest. Kuid Ameerika idealismi käes muutusid need rahvusliku poliitilise mõtlemise argitõdedeks. Pärast Wilsonit on kõik Ameerika presidendid aina esitanud variatsioone Wilsoni teemadel. Poliitilised vaidlused Ameerikas keskenduvad enamasti juhtumitele, kus pole õnnestunud järgida Wilsoni ideaale (mis peagi muutusid nii üldtuntuks, et neid tema nimega enam ei seostatudki); hoopis harvemini küsiti, kas need tegelikult ikka pakuvad adekvaatseid juhiseid vastuastumiseks jõhkratele väljakutsetele, mida rahutu maailm ikka ja jälle esitab. Kõigest hoolimata on Wilsoni põhimõtted kogu selle aja vältel jäänud Ameerika välispoliitilise mõtte nurgakiviks.
Samas aga valmistas Wilsoni jõu ja põhimõtete sidumine pinda kahepalgelisuse aastakümnetele, mille vältel Ameerika südametunnistus püüdis visalt põhimõtteid hädaliste vajadustega lepitada. Kollektiivse julgeoleku põhieelduseks on, et kõik riigid tõlgendavad kõiki julgeolekuähvardusi ühtviisi ja on valmis nende tagasitõrjumisel võrdselt riskima. Vähe sellest, et midagi niisugust polnud maailmas seni toimunud, saatusest oli määratud, et midagi selletaolist ei võinud kogu Rahvasteliidu ja ÜRO olemasolu vältel ka edaspidi kunagi toimuda. Niisugune konsensus on võimalik ainult siis, kui ähvardus muutub tõepoolest hirmuäratavaks ja ohustab vaieldamatult kõiki või peaaegu kõiki riike, nagu see mõlema maailmasõja puhul juhtus ja ka külma sõja ajal vähemalt regiooniti välja kujunes. Kuid valdavas enamikus esineb juhtumeid – ning nimelt need ongi peaaegu alati keerulised juhtumid, kus maailma rahvad ei näe ähvardavat ohtu ühtemoodi või siis ei suuda kokku leppida selles, milliseid ohvreid keegi on valmis tooma, et ohule vastu seista. Nii juhtus see Itaalia agressiooni puhul Abessiinias 1935. aastal, samuti Bosnia kriisi ajal 1992. aastal. Ja kui tulevad kõne alla mingid positiivset laadi üritused või tehtud ülekohtu heastamine, siis on globaalset konsensust, nagu elu näitab, koguni veel raskem saavutada. Külma sõja järgses maailmas, kus kõike muud varjutavat ideoloogilist või sõjalist ähvardust enam polegi ja kus demokraatia ülistuseks raisatakse rohkem sõnu kui kunagi varem, on sellised raskused nagu saatuse pilkeks aina suurenenud.
Wilsonism tõi senisest selgemini nähtavale veel teisegi varjatud konflikti Ameerika välispoliitilises mõtteviisis. Kas Ameerikal on ka niisuguseid julgeolekuhuvisid, mida on tingimata vaja kaitsta, olenemata meetodist, millega neid ähvardatakse kahjustada? Või peaks Ameerika vastu seisma ainult sellistele muudatustele, mida võib pidada otseselt ebaseaduslikeks? Mis see õieti on, mis Ameerikat puudutab, kas rahvusvahelisel areenil toimuva muudatuse fakt või selle meetod? Kas Ameerika peab kõik geopoliitilised põhimõtted kõrvale heitma? Või tuleb need Ameerika väärtuste filtrit rakendades ümber mõtestada? Ja kui nende vahel tekib konflikt – kummal on siis otsustav kaal?
Wilsonistlik järeldus ütleb, et Ameerika on alati vastustanud eelkõige vaid muutuste meetodit ja et tal pole olnud niisuguseid strateegilisi huvisid, mida oleks tasunud kaitsta, kui neid ähvardati pealtnäha legaalsete meetoditega. Isegi veel Lahesõja ajal kinnitas president Bush, et ta ei astu välja õieti mitte eluliselt tähtsate õlitarnete kaitseks, vaid agressiooni põhimõtteliseks tagasitõrjumiseks. Ja külma sõja ajal tõstatati Ameerika poliitilistes debattides korduvalt küsimus, kas Ameerikal kõiki tema enda puudusi arvestades üldse ongi moraalset õigust organiseerida vastupanu Moskva ähvardustele.
Theodore Roosevelt oleks kindlasti vähemagi vaevata leidnud vastuse kõigile neile küsimustele. Oletus, et kõik riigid tõlgendavad ähvardusi ühtemoodi või on valmis neile vastama täies üksmeeles, oli karjuvas vastuolus kõigega, mida tema iganes oli õigeks pidanud. Niisamuti ei suutnud ta kujutleda mingit maailmaorganisatsiooni, kuhu võiksid ühtaegu rahumeeli kuuluda nii ohver kui agressor. Novembris 1918 tunnistas ta ühes kirjas:
Ma olen niisuguse liidu poolt, tingimusel, et me ei pane sellele liialdatud lootusi. … Ma ei taha mängida osa, mida isegi Aisopos pidas vajalikuks naeruvääristada, kui ta kirjutas, kuidas hundid ja lambad ühiselt otsustasid desarmeeruda ja kuidas lambad hea tahte avaldusena saatsid karjakoerad koju, mille peale nad huntide poolt nahka pandi.56
Kuu aega hiljem kirjutas ta Pennsylvania senaatorile Knoxile:
Rahvasteliidust võib ju ka natuke kasu olla, aga mida suurelisemaks ta kujuneb ja mida raskemaid ülesandeid ta tõotab endale võtta, seda vähem ta tegelikult korda saadab. See, mis temast räägitakse, meenutab musta huumorina möödunud sajandil kuuldud sõnadetegemist Püha Liidu ümber, mille peamine eesmärk oli rahu säilitamine igaveseks ajaks. Ja selle sajanditaguse liikumise president Wilsoniks oli muide tsaar Aleksander.57
Roosevelti arvamust mööda võisid ainult müstikud, unistajad ja intelligendid uskuda, et rahu on inimese