Diplomaatia. Henry Kissinger
Читать онлайн книгу.
kuidas see võiks toimuda. Samas pole ka teistel uutel mänguritel tekkiva uue maailmakorraga kuigi kerge kohaneda.
Euroopa, uusaegse maailma ainus osa, kus paljuriigiline süsteem on üldse toiminud, leiutas ka rahvusriigi, suveräänsuse ja jõudude tasakaalu mõisted. Need ideed domineerisid rahvusvaheliste suhete valdkonnas peaaegu kolme sajandi vältel. Kuid neist riikidest, mis Euroopas esimestena raison d’état’ printsiipi juurutasid, pole ükski enam piisavalt tugev, et tekkivas uues maailmakorras juhtivat osa etendada. Nad püüavad seda suhtelist nõrkust kompenseerida ühendatud Euroopa loomisega, ja see on pingutus, mis neelab suure osa nende energiast. Ent isegi kui nende üritus õnnestub, pole olemas mingit automaatset juhist, mis suunaks ühendatud Euroopa tegutsemist maailmaareenil, sest niisugust poliitilist üksust pole kunagi varem eksisteerinud.
Venemaa on kogu oma ajaloo jooksul olnud erijuhtum. Euroopa areenile astus ta hilinemisega – tükk aega pärast seda, kui Prantsusmaa ja Suurbritannia olid juba konsolideerunud –, ja näis, et Venemaa suhtes ei kehti ükski traditsiooniline Euroopa diplomaatiline põhimõte. Piirnedes kolme erineva kultuurisfääriga – Euroopaga, Aasiaga ja islamimaailmaga –, hõlmas Venemaa rahvastik kõigi kolme elemente ja seetõttu polnud ta ka iialgi rahvusriik euroopalikus mõttes. Pidevalt oma konfiguratsiooni muutes, sedamööda kuidas tema valitsejad naaberalasid alistasid, kasvas Vene impeerium mis tahes Euroopa riigiga võrreldes ebaproportsionaalselt suureks. Veel enam – riigi olemus muutus iga uue vallutusega, hõlmates aina uusi tõrksaid mittevene etnilisi rühmi. See oli ka üks põhjus, miks Venemaa oli sunnitud lipu all hoidma hiiglaslikke armeesid, mille suurus oli kõiki väliseid julgeolekuriske arvestades üle paisutatud.
Aina kõikudes maniakaalsete julgeolekumurede ja fanaatilise missioonitunde vahel, euroopalike nõudmiste ja aasialike kiusatuste vahel, on Vene impeerium Euroopa tasakaalus alati teatavat osa mänginud, kuid emotsionaalselt pole ta end kunagi tundnud osana sellest. Vallutusretkede ja julgeoleku vajadused on Venemaa juhtide peas kokku sulanud. Viini kongressist saadik on Vene impeerium sagedamini kui ükski teine suurriik oma sõjajõude võõrale territooriumile viinud. Analüütikutel on tihti kombeks seletada Venemaa ekspansionismi tema julgeolekumuredega, kuid Vene kirjamehed ise põhjendavad Venemaa tungi üle piiri kaugelt sagedamini tema messianistliku kutsumusega. Kui Venemaa oli kord juba marssima hakanud, tajus ta harva oma võimaluste piire, ja kui tema üritus ebaõnnestus, oli tal kombeks pahuras kibestumuses endasse tõmbuda. Läbi kogu oma ajaloo on Venemaa enamasti alati esinenud missioonikandjana, kes aina ootab sobivat juhust.
Postkommunistlik Venemaa on äkki sattunud piiridesse, millel pole mingit ajaloolist pretsedenti. Nagu Euroopa, nii peab temagi kulutama palju energiat oma identiteedi ümberdefineerimisele. Kas ta püüab taastada endist ajaloolist rütmi ja kaotatud impeeriumi uuesti üles ehitada? Kas ta nihutab oma raskuskeskme ida poole ja hakkab aktiivsemalt osalema Aasia diplomaatias? Millistest põhimõtetest lähtudes, milliste meetoditega reageerib ta tormilistele sündmustele maa piiride ümber ja eriti nii heitlikus Lähis-Idas? Venemaa on alati maailmakorra oluline osaline, ja paratamatult väga tormiliste arengute tõttu, kus need küsimused vastuse leiavad, ka potentsiaalne ähvardus maailmakorrale.
Ka Hiina on sunnitud kohanema maailmakorraga, mis on tema jaoks uus. Kahe aastatuhande vältel koondas Hiina impeerium teda ümbritseva maailma ühe keiserliku valitsuskepi alla. Tõsi küll, aegajalt lõi see valitsus kõikuma. Hiinas ei sõditud sugugi harvemini kui Euroopas, aga kuna need võitlused puhkesid enamasti keisrivõimule pürgivate rivaalide vahel, oli neil pigem kodusõja kui riikidevahelise sõja iseloom, ja varem või hiljem järgnes neile vältimatult mingi uue keskvõimu esiletõus.
Kuni üheksateistkümnenda sajandini polnud Hiinal kunagi ühtki naabrit, kes oleks suutnud tema domineerivat rolli vaidlustada, ja hiinlased ei osanud isegi kujutleda, et selline naaber võiks tekkida. Välismaised vallutajad küll kukutasid Hiina dünastiaid, kuid ainult selleks, et Hiina kultuuriga täielikult samastudes Keskmise kuningriigi traditsioone endist viisi jätkata. Hiina jaoks polnud riikide suveräänse võrdsuse mõistet üldse olemas; piiritaguseid inimesi peeti barbariteks ja neisse suhtuti kui maksukohustuslikesse sõltlastesse – just sellisena koheldi Pekingisse saabumisel esimest Briti saadikut. Hiina ei vaevunud omaenda suursaadikuid välismaale saatma, kuid pidas igati lubatavaks kasutada lähematest barbaritest jagusaamisel kaugemate barbarite abi. Ent see oli ainult kriisiolukordade lahendamise strateegia, mitte aga igapäevane operatiivne süsteem nagu Euroopa jõudude tasakaal, ega suutnud tekitada elukutseliste diplomaatide püsivat institutsiooni, mis on iseloomulik Euroopale. Pärast seda, kui Hiina üheksateistkümnendal sajandil Euroopa kolonialismi alandatud ohvriks langes, suutis ta alles hiljutises minevikus – pärast Teist maailmasõda – taas jalule tõusta, aga nüüd juba multipolaarses, tema ajaloo seisukohalt enneolematus maailmas.
Ka Jaapan katkestas kõik kontaktid välismaailmaga. Viiesaja aasta vältel, enne kui kommodoor Matthew Perry selle riigi uksed väevõimuga avas, ei suvatsenud Jaapan vaeva näha isegi mitte barbarite tasakaalustamisega üksteise arvel või sõltuvussuhete väljamõtlemisega, nagu hiinlased seda tegid. Välismaailmast isoleerituna pidas Jaapan au sees oma ainulaadseid kombeid, rahuldas oma militaarseid traditsioone kodusõdades ja rajas oma sisemise struktuuri kindlale veendumusele, et tema ainulaadne kultuur on välismõjudele ligipääsmatu, seisab sellest kõrgemal ja viimase võimalusena pigem purustab selle, kui võtab omaks.
Külma sõja ajal, kui Nõukogude Liit kujunes peamiseks ähvarduseks julgeolekule, suutis Jaapan ühtlustada oma välispoliitika Ameerikaga, mis asus tuhandete miilide kaugusel. Uus maailmakord kõigi oma lugematute väljakutsetega sunnib nii hiilgava minevikuga maad peaaegu kindlasti ümber hindama oma senist panust üheleainsale liitlasele. Kindlasti muutub Jaapan Aasia tasakaalu suhtes märksa tundlikumaks, kui seda saab olla Ameerika, mis asub hoopis teisel poolkeral ja peab vaatama kolmes suunas – üle Atlandi ookeani, üle Vaikse ookeani ja Lõuna-Ameerika poole. Hiina, Korea ja Kagu-Aasia omandavad Jaapani jaoks hoopis teise tähenduse kui Ühendriikide jaoks. Ja see juhatab Jaapani jaoks sisse senisest autonoomsema ja iseseisvama välispoliitika.
Mis puutub Indiasse, mis on nüüd esile tõusmas Lõuna-Aasia peamise suurriigina, siis tema välispoliitika on mitmeski mõttes Euroopa imperialismi hiilgeaegade jäänuk, mida mõjustavad muistsed kultuuritraditsioonid. Enne inglaste saabumist polnud subkontinenti aastatuhandete vältel kunagi valitsetud ühtse poliitilise üksusena. Briti kolonisatsioon toimus väikeste sõjaliste jõududega, sest algul nägi kohalik elanikkond selles vaid ühe vallutajatejõugu asendumist teisega. Kuid pärast ühtse valitsemissüsteemi sisseseadmist hakkasid Briti impeeriumi õõnestama needsamad rahvaliku valitsuse ja kultuurilise natsionalismi väärtused, mida ta ise oli Indiasse importinud. Sellegipoolest on India rahvusriigina veel uustulnuk. Hõivatuna oma tohutu elanikkonna toitmise muredest, surus India end külma sõja ajal blokiväliste riikide rühmitusse. Kuid koht rahvusvahelisel poliitilisel areenil, mis vastaks India suurusele, on tal õigupoolest veel sisse võtmata.
Seega tuleb möönda, et ühelgi olulisel maal, mis üheskoos peavad uue maailmakorra üles ehitama, pole tekkiva paljuriigilise süsteemiga seni õieti mingeid kogemusi. Veel mitte kunagi pole asutud uut maailmakorda looma nii paljudest erinevatest arusaamadest lähtudes ja nii globaalses ulatuses. Ja niisamuti pole ükski varasem maailmakord olnud sunnitud kohandama ajaloolise jõudude tasakaalu süsteemi tunnuseid ülemaailmse demokraatliku mõtteviisiga ja nüüdisaegse plahvatuslikult areneva tehnoloogiaga.
Tagasivaates näib, et kõigile rahvusvahelistele süsteemidele on vältimatult omane teatav sümmeetria. Kui nad on kord juba välja kujunenud, siis on raske ette kujutada, kuidas ajalooline areng teistsuguste valikute korral üldse oleks võinud kulgeda. Uue rahvusvahelise korra tekkides võib tal algul olla mitmeid alternatiivseid arenemisvõimalusi. Kuid iga tehtud valik piirab seni veel säilivate valikute hulka, ja kuna keerukus kahandab paindlikkust, on esimestel valikutel eriti otsustav tähtsus. See, kas rahvusvaheline kord kujuneb suhteliselt stabiilseks, nagu näiteks pärast Viini kongressi tekkinud süsteem, või ülimalt ebapüsivaks, nagu need süsteemid, mis sündisid Vestfaali ja Versailles’ rahulepingutest, oleneb asjaomaste ühiskondade oskusest lepitada julgeolekupoliitilisi kaalutlusi oma õiglustundega.
Neil kahel rahvusvahelisel süsteemil, mis osutusid kõige stabiilsemaks –