Tasub surra. Lee Child
Читать онлайн книгу.
Pärastpoole kerkib ta veidi kõrgemale ja pöördub lõunasse, seejärel aga vajub läände, mis oli kõik muidugi hea, sest tähendas, et sihtmärk tõuseb luitunud puitplankude pruunil taustal kogu päeva jooksul esile isegi juhul, kui ta kannab pruuni joppi.
Tyler lähtus eeldusest, et suurem osa inimesi on paremakäelised, järelikult pidi tema sihtmärk seisma keskkohast pisut vasemal, et väljasirutatud parem käsi satuks lingile, mis asus kitsa käiguluugi keskel. Lisaks oletas ta, et kangete ja valutavate jäsemetega inimene seisab lingile veidi lähemal, et tema liigutused jääksid mugavuse mõttes võimalikult lühikeseks. Uks ise polnud kuut jalgagi kõrge, aga kuna see oli tehtud suurema lükandukse sisse, jäi ukse alumine serv maapinnast umbkaudu üheksa tolli kõrgusele. Kuue jala ja viie tolli pikkuse mehe kolju keskpunkt on maapinnast umbes seitsmekümne kolme tolli kõrgusel ning püstteljel asus seetõttu parim koht, kuhu sihtida, käiguluugi ülaservast kuue tolli jagu madalamal. Ja 250 naela kaaluv mees peab olema laiade õlgadega, nii et hetkel, mil ta püüab ust avada, jääb tema kolju keskpunkt paremast labakäest vahest nii pooleteise jala võrra vasakule, mis tähendas, et rõhtteljel tuli sihtida ligikaudu kuue tolli kaugusele ukse vasakust servast.
Kuus tolli alla, kuus tolli vasakule. Tyler küünitas käega tahapoole ja tõmbas oma poekotist välja kaks kilekotti pikateralise riisiga. Need olid äsja toidupoest ostetud ja kaalusid kumbki viis naela. Ta asetas kotid püssi esilae alla ja toksis kauni pähklipuu nende sisse. Ta liibus kaba vastu, seadis silma taas sihikule ja suunas niitristi ukse vasakusse ülemisse nurka. Seejärel nihutas ta seda allapoole ja vasakule. Ta asetas sõrme õrnalt päästikule. Hingas sisse ja siis välja. All tiksus jahtudes tema auto ning bensiini ja külma heitgaasi elus lõhn segunes ülespoole tõustes tolmu ja vana puidu surnud lõhnaga. Päike kerkis taevas üha kõrgemale ning ilm läks pisut valgemaks. Õhk oli rõske ja raske ning külm ja tihke – see oli sedasorti õhk, mis hoiab pesapalli platsil ja võtab kuuli kaissu ning paneb selle lendama otse ja täpselt.
Tyler ootas. Ta teadis, et peab võib-olla ootama terve päeva, ja oli valmis seda tegema. Ta oli kannatlik inimene. Ta kasutas seda tühja aega võimaliku sündmusteahela silmade ette manamiseks. Ta kujutles, kuidas pruuni jopiga turske mees astub sihiku vaatevälja, jääb seisma, keerab selja ja asetab käe ukselingile.
Sada kakskümmend jardi.
Üksainus suure algkiirusega kuul.
Teekonna lõpp.
KAKS
See pruuni joppi kandev suurt kasvu mees oli Jack Reacher ja tema jaoks oli see konkreetne teekond alanud siit nelja miili kaugusel, kui keset õhtut helises motelli fuajees tema telefon. Motell asetses selle teeristi lähedal, kus talle küüti pakkunud autojuht ta välja laskis, enne kui keeras ära sinnapoole, kuhu Reacher ei tahtnud minna. Kogu maastik tema ümber oli pime, lame, surnud ja tühi. Motell oli ainus pilgu ette jäänud, elule viitav asi. Motell nägi välja nii, nagu oleks see ehitatud neli-viiskümmend aastat tagasi mingisuguse ärilise tuhina mõjul. Võib-olla oli olnud oodata suurte võimaluste avanemist just nimelt selle paiga jaoks siin. Ent ilmselgelt ei saanudki need võimalused kunagi teoks või olid need olnud algusest peale pelgalt illusioon. Ristmiku ühel nurgakrundil oli hüljatud tankla. Teisele oli valatud vahest suure poe või koguni väiksema kaubakeskuse vundament, millele ei olnud aga keegi midagi ehitanud. Üks nurk oli päris tühi.
Aga motell oli vastu pidanud. See oli projekteeritud hulljulgelt. Rajatis meenutas neid joonistusi Kuule või Marsile rajatud kosmosekolooniatest, mida Reacher oli lapsepõlves näinud poistele mõeldud koomiksites. Peahoone oli täiesti ümara põhiplaaniga ja kuppelkatusega. Kõik lauge kaarena emalaeval sabas tolknevad üksikud majakesed peahoone taga olid iseseisvad ümarad kuppelehitised, mis muutusid perspektiivi rõhutades järjest väiksemaks. Kontorile lähemal olid perenumbrid, kaugemale jäid üksikööbijate peavarjud. Välisvooderdis oli kõikjal hõbedaseks värvitud ning aknaid ja uksi tõstsid esile alumiiniumraamide püstjooned. Ümarate katuste räästa alla peidetud neoonlambid heitsid viirastuslikku sinist kuma. Kõik teerajad olid kaetud halli kruusaga ja ääristatud samuti hõbedaseks värvitud prussidega. Motelli silti hoidev varras oli paigutatud värvitud vineerist hoidikusse, mis nägi välja nagu voolujoonelistest stabilisaatoritest koosneval kolmjalal seisev kosmoserakett. Motelli nimi oli Apollo Võõrastemaja ja see oli kirjutatud tähtedega, mis sarnanesid pangatšeki alumisse serva trükitud numbritega.
Seest kujutas peahoone endast peaasjalikult ühtainust avatud ruumi, millest oli eraldatud üks viil kontori ja Reacheri oletuse kohaselt kahe tualettruumi jaoks. Fuajees asusid kaarja kujuga vastuvõtulett ja selle vastas sajakonna jala kaugusel samamoodi kaarjas baarilett. Sisuliselt oli see pirukakujulise tantsupõranda ning tupsuliste varjudega lampidega valgustatud kokteililaudade ümber sätitud punase sametkattega toolidega fuajeesalong. Seestpoolt kujutas kuppelkatus endast punase neoonvalgusega üle ujutatud nõgusat ringpanoraami. Eranditult punastes ja roosades toonides kaudvalgustust oli ohtrasti ka igal pool mujal. Varjatud kõlaritest kostis tasast plekikõlalist klaverimuusikat. Kogu see koht nägi pentsik välja ja oli nagu mingisugune avakosmosesse siiratud kujutelm 1960. aastate Las Vegasest.
Kogu see koht oli inimtühi, kui mitte arvestada üht meest baarileti ees ja üht selle taga. Reacher jäi vastuvõtuleti juurde ootama, baarileti taga olnud mees tõttas kohale ja näis olevat siiralt üllatunud, kui Reacher temalt tuba küsis, otsekui oleksid sellised palved olnud haruldased. Kuid ta võttis asja ette piisava nobedusega ning käis kolmekümne dollari sularaha eest välja võtme. Ta oli üle keskea, vahest nii viiskümmend viis või kuuskümmend aastat vana, mitte just pikka kasvu, mitte ka kõhn ning peatäie värvitud juustega, mille erkrusket tooni oli Reacher rohkem harjunud nägema teatavas eas prantslannade puhul. Ta asetas Reacheri kolmkümmend dollarit sahtlisse ja tegi raamatusse üksikasjaliku kande. Tõenäoliselt oli ta selle motelli ehitanud vaimuhaigete järeltulija. Tõenäoliselt polnud ta kogu oma elu jooksul kusagil mujal töötanud, tõenäoliselt tuli ta ots otsaga kokku ühekorraga viit ametit pidades ehk täites administraatori, vastuvõtuleti teenindaja, baarimehe, majahoidja ja toatüdruku kohustusi. Ta sulges raamatu, pani selle teise sahtlisse ja asutas ennast naasma baarileti juurde.
„Kas teil seal kohvi on?” küsis Reacher.
Mees pöördus ja ütles: „On ikka,” nägu naeratamas ja hääl üksjagu rahulolev, otsekui oleks mingisugune igiammune otsus kohvimasin igal õhtul tööle panna ennast viimaks ometi õigustanud. Reacher järgnes talle läbi neoonvalguse tulva ja toetas ennast teisest kundest kolme istme võrra kaugemal olevale pukile. Teine kunde oli ligikaudu neljakümnene mees. Tal oli seljas paksust tviidriidest sportkuub, mille küünarnukkidel olid nahklapid. Küünarnukke hoidis ta baariletil ja tema peod olid kaitsvalt kaardunud jää ja merevaigukarva vedelikuga täidetud paksu põhjaga klaasi ümber. Ta vahtis ähmase pilguga maha. Tõenäoliselt ei olnud see tema esimene klaas tänase õhtu jooksul. Võib-olla oli koguni kolmas või neljas. Tema ihu oli niiske. Näis sedamoodi, et ta on omadega juba üsna kaugele jõudnud.
Värvitud juustega mees valas kohvi NASA logoga ehitud portselankruusi ning nihutas selle suure uhkuse ja tseremoonitsemisega üle leti. Võib-olla oli kruus hindamatu väärtusega vanavara.
„Koort?” päris ta. „Suhkrut?”
„Mitte kumbagi,” ütles Reacher.
„Olete läbisõidul?”
„Kavatsen pöörata itta, niipea kui saan.”
„Kui kaugele itta?”
„Päris itta välja,” ütles Reacher. „Virginiasse.”
Värvitud juustega mees noogutas elutargalt. „Siis peate kõigepealt lõunasse minema. Kuni osariikidevahelise kiirteeni.”
„Nii see mul on kavas ongi,” lausus Reacher.
„Kust te täna tulema hakkasite?”
„Põhja poolt,” ütles Reacher.
„Autoga?”
„Hääletasin.”
Värvitud juustega mees ei öelnud enam midagi,