Haviland Tufi reisid. George R. R. Martin
Читать онлайн книгу.
PROLOOG
KUUES KATALOOG
ÜKSUS NUMBER 37433-800912-5442894
SHANDELLORI KULTUURI JA TEADMISTE EDEN-
DAMISE KESKUS
KSENOANTROPOLOOGIA OSAKOND
Üksuse kirjeldus: hääle kristallkodeering
Leitud üksus: Hro B’rana (koordinaadid SQ19, V7715,121)
Esialgne kuupäev: salvestatud ligikaudu 276 standardaasta
eest
Klassifitseerida märksõnadega:
orjarassid, hranga
legendid ja müüdid, hruun
meditsiiniline,
– haigus, tuvastamata,
kaubavahetuspunktid, mahajäetud
Hallo? Hallo?
Ahaha, ma näen, et see töötab. Tore.
Minu nimi on Rarik Hortvenzy, ma olen müügiagendi õpilane ja ma tahan edastada hoiatuse kõigile, kes mind kuulevad.
Hakkab hämarduma, minu jaoks viimast korda. Päike on vajunud maad veripunasesse valgusesse uputades läänepoolsete kaljude taha, ja nüüd hakkab hämarus halastamatult minu poole roomama. Ükshaaval ilmuvad taevasse tähed, ent see üks täht, see kõige olulisem, sirab ööl ja päeval, päeval ja ööl. Too päikese järel eredaim taevakeha on kogu aeg minuga. See on Katkutäht.
Täna ma matsin Janeeli. Matsin ta omaenda kätega tehtud hauda. Kaevasin kõva kivist maad koidust hilise pärastlõunani, kuni mu käed valust põlesid. Kui kõik oli möödas, kui viimane labidatäis seda neetud võõrast pinnast oli talle peale visatud, kui viimane kivi oli kalmukünkale asetatud, tõusin ma püsti ja sülitasin ta hauale.
Kõik see on tema süü. Kui ta suremas oli, ütlesin talle seda, mitte ühe korra, vaid palju kordi ja kui lõpp oli juba lähedal, tunnistas ta lõpuks ka ise oma süüd. See oli tema süü, et me siia tulime. See oli tema süü, et me ei lahkunud, kui see veel võimalik oli. See oli tema süü, et ta ära suri – selles pole mingit kahtlust – ja see on tema süü, et kui tuleb minu kord, ei mata mind keegi ja mu kõdunevast ihust saab pidusöök pimeduses elajatele ning lendajatele ja ööküttidele, kellega me kunagi lootsime kaupa teha.
Katkutäht vilgub veidi ja kallab maa selge ereda valgusega üle. Ütlesin kunagi Janeelile, et asi pole õige, sest Katkutäht peaks olema punane. Ta peaks olema kurjakuulutav, mähkima end sarlakpunasesse kiirgusesse ning jutustama öös sosinal mõistujutte tulest ja verest. Mis on sellisel selgel ja valgel valgusel pistmist katkuga? Ütlesin seda Janeelile esimestel päevadel, kui me tšarterlaev oli meid äsja maha pannud ja minema läinud, jättes meid meie pisikest uhket kaubavahetuskompleksi avama. Noil päevil oli Katkutäht vaid üks siinse võõra taeva viiekümnest esimese heledusjärgu tähest, mida oli raske teistest eristada. Noil päevil me naersime ta üle, naersime nende primitiivsete olendite ebausu üle, nende alaarenenud jõhkardite üle, kes uskusid, et haigused tulevad taevast.
Aga Katkutäht hakkas kasvama. Öö öö järel siras ta üha eredamalt, kuni oli nähtav isegi päeval. Ent taudid olid alguse saanud juba ammu enne seda.
Lendajad keerlevad tumeneva taeva all. Nad on lauglejad ja eemalt on nad ilusad. Nad meenutavad mulle minu kodupaiga, Razyari nimelise planeedi elava mere ääres asuva Budakhari varjukajakaid. Ometi pole siin mingit merd, ainult mäed ja künkad ja kuiv kõnnumaa. Ma tean, et lähedalt vaadates ei leia nendes lendajates peaaegu üldse ilu. Nad on luidrad ja hirmsad olendid, inimesest poole väiksemad, ja nende nahk on kui pargitud loomanahk, mis on tõmmatud üle kummaliste, seest õõnsate luude pingule. Nende tiivad on kuivetunud ja sitked kui trumminahk, küünised teravad kui pistodad ning nende võikad punased silmad piidlevad kitsalt pealuult konksja terana tahapoole kaarduva suure kondise harja alt.
Janeel ütles mulle, et nad on mõistuslikud olendid. Ta ütles, et neil on oma keel. Ma olen kuulnud nende häält, seda peenikest teravat närvekraapivat häält. Mina ega Janeel ei õppinud nende keelt ära. Mõistuslikud, ütles Janeel. Me teeme nendega kaupa, ütles Janeel. Häh, nad ei tahtnud tegemist teha ei meie ega meie kaubaga. Nad olid piisavalt targad, et varastada, seda küll, aga sellega nende mõistus ka lõppes. Ent ometi on meil nendega midagi ühist ja see on surm.
Lendajad surevad. Ja tohutusuurte keerdus jäsemete ja pahklike, kahe pöidlaga varustatud kämmaldega öökütid, kelle silmad põlevad kühmulises pealuus kui söed hääbuvas lõkkes, haa, ka nemad surevad. Nad on hirmuäratavalt tugevad ja nende imelikult suured silmad näevad ka pimedas, kui tormipilved varjutavad isegi Katkutähe. Kütid räägivad oma koobastes sosinal Suurvaimudest, isandatest, keda nad kunagi teenisid ning kes ühel heal päeval naasevad, et kutsuda neid taas sõtta. Ent Suurvaimud ei tule ja öökütid surevad – nad surevad samamoodi nagu lendajad, samamoodi nagu nood palju pelglikumate liikide esindajad, kelle surnukehi me räniküngastel leiame, nad surevad nagu kõiksugu arutud elajad, nagu saak ja puud, nagu Janeel ja mina.
Janeel rääkis mulle, et see maailm saab olema meie jaoks otsekui kullast ja kalliskividest, aga see on hoopis surma maailm. Janeeli iidsetel kaartidel kutsuti seda maailma H’ro Brana, aga mina seda selle nimega ei kutsu. Janeel teadis, kuidas kutsuti kõiki siinseid rahvaid. Mulle jäi meelde vaid üks – hruunid. Nii kutsutakse öökütte tegelikult. Janeel ütles, et nad olid orjarahvas hranganitele, suurele vaenlasele, kes on nüüdseks kadunud, hävitatud juba tuhat aastat tagasi, ja et nende orjad on jäänud selle pika allakäigu tagajärjel omapäi. Tegemist oli olnud hukulemääratud kolooniaga, käputäie aistivate olenditega, kes olid huvitatud kaubavahetusest. Janeel teadis nii palju ja mina nii vähe, aga see olin mina, kes ta maha mattis, tema haua peale sülitas ja kes nüüd teab tõde. Kui need hruunid olid üldse orjad, siis kindlapeale viletsad orjad, sest nende isandad ässitasid nad siin Katkutähe õela valguse all põrgu enda kallale.
Meie viimane varustuslaev käis pool aastat tagasi. Me oleksime võinud ära minna. Kohutavad haigused olid siis juba levima hakanud.
Lendajad roomasid mäetippudele, kukkusid alla kaljudelt. Ma leidsin neid sealt. Nende nahk oli põletikuline ja immitses mingit löga ning nende tiibade nahk oli praguline. Öökütid, kelle kehad olid kaetud punaste paisetega, tulid meie juurde ja ostsid suurel hulgal vihmavarje, et varjata end Katkutähe kiirte eest. Kui varustuslaev maandus, oleksime pidanud minema. Aga Janeel ütles, et peame jääma. Ta pani lendajaid ja öökütte tapnud haigustele nimetused. Ta pani nimetused ka ravimitele, mis neid haigusi pidid ravima. Janeeli arvates tähendas asjale nime andmine selle mõistmist. Meist pidid saama ravitsejad, kes võidavad nende elajaliku usalduse, ja ajavad sellega kokku terve varanduse. Janeel ostis kogu laeval leidunud ravimitagavara ja saatis selle uusi tooma, ning me hakkasime ravima kõiki neid nuhtlusi, millele ta oli nime andnud.
Kui ilmnes mõni uus haigus, pani Janeel ka sellele nime. Nagu ka sellest järgmisele ja veel järgmisele ja kõigile ülejäänutele. Ent haigusi oli loendamatu hulk. Esmalt lõppesid Janeelil ravimid ja varsti pärast seda ka nimetused ja täna hommikul kaevasin ma talle haua. Ta oli olnud sale, aktiivne naisterahvas, kuid surres muutus ta keha iseäranis jäigaks ja ta jäsemed paistetasid üles, nii et olid lõpuks normaalsest kaks korda suuremad. Pidin kaevama suure haua, et tema jäik ja pundunud keha sinna ära mahuks. Ma panin ta tapnud haigusele nime. Kutsun seda Janeeli katkuks. Mul ei ole nimede panemisele annet. Minu enda haigus on Janeeli omast erinev ja sel ei ole nime. Kui ma liigutan, sööstab otsekui elus tuli mu luudest läbi, ja mu nahk on muutunud halliks ja rabedaks. Igal hommikul, kui ma ärkan, on voodilinad kaetud kehalt langenud nahatükikestega ja tekkinud märgadest haavadest voolanud vere plekkidega.
Katkutäht mu kohal on tohutusuur ja ere ja nüüd ma saan aru, miks ta on valge. Valge on puhtuse värv ja Katkutäht puhastab seda maad. Ja ometi tema puudutus hukutab ja mädandab. Selles peitub peen iroonia, kas pole?
Me ostsime palju relvi,