Moraaliküsimused varitsevad kõikjal.

      Kui ostan banaani ja vett bussisõiduks koju, annab vaevatud ilmega kassiir kassaterminalis mulle viiese asemel tagasi kümnelise. Üks rõugearmilise naha ja kõverate hammastega naine hoiab käes õhukest papitükki, millele on kirjutatud: Vajan $$$ piletiraha, et sõita koju haiget ema vaatama. Jumal õnnistagu sind. Buss on täiskiilutud nagu alati vahetult enne pühi, aga kõhn pikkade juustega mees, kes istub mu vastas, paneb seljakoti tühjale istmele enda kõrval, kuulutades selle omaks.

      Valin istekoha, kuid kahetsen valikut otsekohe. Mu kõrval istuv naine laiutab küünarnukkidega, jätkates e-lugeriga oma e-raamatu lugemist ja vajudes seejuures minu alale. Teesklen väljasirutamist, tonksan ta käsivart ja kohman: „Palun vabandust.”

      Kui bussijuht käivitab mootori ja sõidab terminalist välja, mõtlen jälle oma pühapäevasest seansist doktor Shieldsiga. See küsimus, mida ma kartsin, uuesti pinnale ei kerkinud, aga ma üritan ikkagi kaevuda millessegi tõsisemasse.

      Kirjutasin sellest, kuidas paljud minu sõpradest helistavad oma issidele, kui neil on vaja raha laenata või nõu pidada, kuidas hakkama saada raske ülemusega. Nad valivad emme numbri, kui jäävad gripiga pikali või ootavad lohutust suhte purunemisel. Kui asjaolud oleksid kulgenud teisiti, oleks minul võinud olla just niisugused suhted oma vanematega.

      Aga minu vanemate elu on küllalt stressirohke; nemad ei pea muretsema veel ka minu pärast. Niisiis kannan üksi seda rasket koormat luua suurepärane elu mitte ainult ühele tütrele, vaid kahele.

      Toetan pea vastu istme seljatuge ja mõtlen doktor Shieldsi vastusele: Igasugune psühholoogiline surve on väga koormav.