Rahvas. Terry Pratchett
Читать онлайн книгу.
tütrele, kes õnnekombel oli juba ammu teel oma isa juurde, kui tõbi meid tabas. Tema peaks täna lahkuma Kaplinnast kuunaril nimega Armas Judy, mis suundub Port Adventi kaudu Port Merciasse. Kuunari kapten on Nathan Roberts. Te vististi tunnete teda?”
„Mis, vana „Halleluuja” Robertsit? Kas tema sõidab veel merd? Tubli mees, pange mu sõnu tähele, üks parimaid, ja Armas Judy on väga kepsakas alus. See tüdruk on kindlates kätes, võite mind uskuda.” Kapten muigas. „Aga ma loodan, et talle meeldivad kirikulaulud. Huvitav, kas Roberts laseb endiselt meeskonnal vanduda ainult veetünni trümmis?”
„Innukalt usklik siis, jah?” küsis härra Must, kui nad juba sooja peakajutisse suundusid.
„Ainult tsipake, härra, ainult tsipake.”
„Kui palju on tsipake, kapten, Robertsi puhul?”
Kapten Samsoni näole venis muie. „Oh, tema tsipake on umbes Jeruusalemma suurune…”
Maailma teises otsas meri möllas, tuul ulgus ja kogu sügava ookeani pinda kattis mühisev öö.
Selleks et kiiruga kirikulaul välja mõelda, on vaja ebatavalist inimest, kuid kapten Roberts oli just nimelt selline inimene. Ta teadis viimast kui laulu „Vanaaegsete ja tänapäevaste kirikulaulude raamatus” ja laulis need kõik vahis olles valjusti ja suure rõõmuga läbi, mis oli olnud ka üks mässu põhjustest.
Ja nüüd, kui maailma lõpp oli käega katsuda ja taevas muutus koidiku lähenedes hoopis tumedamaks ning jumalik tuli sadas alla ja pani taglase lõõmama, sidus kapten Roberts end laeva rooliratta külge, samal ajal kui meri tema all tõusis ja ta tundis, kuidas Armas Judy tõsteti justkui kõikvõimsa käe poolt taevasse.
Pea kohal mürises kõu ja sähvisid välgud. Vastu kapteni kübarat krabises rahe. Püha Elmo tuled hõõgusid kõigi mastide tipus ja lõid särisema ka kapteni habemes, kui ta hakkas laulma rammusa kumeda baritoniga. Seda laulu teadis iga meremees: „Oh taevaisa, vägev sa, seod lained oma tahtega,” möirgas kapten tormi sisse, samal ajal kui Judy hoidis rahutu laine peal tasakaalu nagu baleriin. „Kes käsib vesi sügavaid, ei piire tunne veil ei mail…”
Kui kiiresti me liigume? mõistatas kapten, kui purjed rebenesid ja laperdades minema lendasid. See laine oli kõrge nagu kirik, kuid kindlasti kihutas ta tuulest kiiremini! Kapten nägi all väikesi saari, mis kadusid, kui laine neist kohinal üle pühkis. Praegu polnud aeg Jumala ülistamist lõpetada!
„Sind appi neil nüüd hüüame, kes hukka saamas mereveel,” jätkas ta, siis aga vakatas ja jäi ettepoole vahtima.
Seal oli midagi suurt ja tumedat, mis tuli väga kiiresti lähemale. Sellest mööda tüürida oli võimatu. See oli liiga suur, pealegi tüür ei reageerinud. Kapten Roberts hoidis rooli ainult usu märgina, et näidata Jumalale, et tema ei hülga Teda ja ta loodab, et vastutasuks ei hülga Jumal ka kapten Robertsit. Uut salmi alustades keeras ta rooliratast, välk valgustas teed üle rahutu laine ja seal, lõõskava taeva valguses, paistis kaljumüüris tühik, mingi org või lõhe, nagu Punase mere ime, kuigi muidugi täiesti teistmoodi, mõtles kapten Roberts.
Järgmine välgusähvatus näitas, et lõhe on täis metsa. Kuid laine tabab metsa puulatvade kõrgusel. Laine jääb aeglasemaks. Võib-olla neid veel päästetakse, viimasel hetkel, põrgu lõugade vahelt. Ja nüüd see tuleb…
Ja nii juhtuski, et kuunar Armas Judy purjetas läbi vihmametsa, kapten Roberts, keda oli ühtäkki haaranud loometuhin, mõtlemas välja uut salmi, mis oli laulu originaalist seletamatul kombel puudu: „Kes ehitad sa kõrged mäed, kui sambaid taevast toet’mas näed…”Selle „toet’mas” osas ei olnud ta päris kindel, kuid „veil” oli ju nähtavasti vastuvõetav – „Kes ilmale lõid võimsad laaned”– oksad praksusid kiilu all nagu püssiragin, jämedad väänkasvud haarasid masti jäänustest – „Ja aiaks tegid terve Maa me” – tekile sadasid puuviljad ja lehed, kuid jõnksatus andis märku, et üks murdunud puu oli kerel tüki küljest rebinud, nii et ballast pudenes välja – „Neil oma käsi siruta,” – kapten Roberts pigistas kasutut rooliratast kõvemini ja naeris mürisevale pimedusele näkku – „kes hukka saamas kuival maal!”
Ja tulevikust sööstis suure üllatusena välja kolm tohutut viigipuud, mille tugipiilareid meenutavad juured olid tsüklonitele sajandeid vastu pidanud. Kapteni viimane mõte oli: Võib-olla oleks parem olnud „kes tõstad üles kõrged mäed”, kui asjaolusid arves…
Kapten Roberts läks taevasse, mis ei olnud päris selline, nagu ta oli oodanud, ja kui taanduv vesi Armsa Judy vraki õrnalt metsapinnale asetas, jäi ellu ainult üks hing. Või siis kaks, kui teile meeldivad papagoid.
Sel päeval, kui maailm lõppes, oli Mau teel koju. Teekond oli rohkem kui kahekümne miili pikkune. Kuid ta teadis teed, igatahes. Kes teed ei tea, pole mees. Aga tema oli mees… Nojah, peaaegu. Ta oli ju kuu aega Poiste Saarel elanud. Juba ainuüksi seal ellu jäämisest piisas, et sust mees teha…
Nojah, seal pidi ellu jääma ja siis tagasi tulema.
Poiste Saarest ei rääkinud keegi, korralikult korralikult küll mitte. Üht-teist võis kuulda, kui üles kasvasid, aga oli üks asi, mille kõik väga ruttu selgeks said – Poiste Saare juures oli kõige tähtsam see, et sa pidid Poiste Saarelt minema saama. Sinu poisihing jäi sinna ja kui sa jõudsid tagasi Rahva juurde, said sa mehehinge.
Tagasi pidi minema, muidu juhtus midagi hirmsat – kui sa kolmekümne päeva pärast tagasi ei tulnud, tuldi sulle järele ja sinust ei saanud kunagi meest, päris meest mitte. Poisid rääkisid, et parem oleks uppuda, kui lasta endale järele tulla. Niimoodi teavad kõik, et sa kukkusid läbi, ja tõenäoliselt ei saa sa kunagi naist, või kui saadki, siis sellise, keda ükski päris mees ei taha, katkiste hammaste ja haisva hingeõhuga.
Mau oli nädalaid öösiti unetult lebanud ja selle pärast muretsenud. Saarele tohtis kaasa võtta ainult oma noa, nii et Mau oli näinud õudusunenägusid sellest, kuidas ta peab ehitama kolmekümne päeva jooksul kanuu ainult noa abil. See oli võimatu. Kuid kõik Rahva mehed olid sellega hakkama saanud, järelikult pidi ju mingi võimalus olema.
Teisel Poiste Saarel oldud päeval leidis Mau selle.
Keset saart oli jumalaankur, pooleldi liiva ja mulla sisse mattunud kivist kuubik. Sellest sirutusid üle rasked liaanid, mis keerdusid hiiglasuure tabagopuu ümber. Sügavale puu koore sisse olid lastele mõeldud keeles lõigatud märgid: MEHED AITAVAD TEISI. Märkide kõrval oli puu sisse löödud alaki, tahutud kivi pika varre otsas. Kui hoida seda ühtepidi, oli see tavaline kirves. Kui keerata see teistpidi, oli see uuristuskirves, millega saab hästi puutüve õõnestada.
Mau tõmbas kirve välja ja sai õppetunni kätte. Selle olid selgeks saanud ka paljud teised poisid: ühel õhtul ronis Mau puu otsa ja leidis kõikjalt tüve pealt sadu märke kohtadest, kuhu tänulikud poisid olid jätnud sellesama või samasuguse kirve, nende jaoks, kes tulevad pärast neid. Mõned neist on kindlasti juba Esiisad, üleval koopas, kodusaarel.
Esiisad vaatavad kogu aeg, pilguga, mis näeb miilide kaugusele, ja võib-olla vaatasid nad Maud ka siis, kui ta leidis palgi, mis oli korralikult kuivanud ja väikese saare kaugemas servas mitte liiga hästi pandanipuude alla peidetud. Kui ta koju jõuab, ütleb ta, et leidis selle, ja kõik ütlevad, et tal vedas ja võib-olla pani jumal selle sinna. Kui nüüd mõtlema hakata, siis olid isa ja paar onu ühel hommikul vara selle saare lähedale kala püüdma läinud, ilma et oleksid teda kaasa kutsunud…
Saarel oli olnud tore. Mau oskas tuld teha ja ta oli leidnud väikese mageda veega allika. Ta oli valmistanud ahingu, mis kõlbas kala püüdmiseks laguunist. Ja ta oli ehitanud korraliku kanuu, tugeva ja kerge, külgujukiga. Ehitada tuli ainult nii hästi, et kanuu sind koju viia jõuaks, kuid Mau oli töötanud selle kallal noa ja rainahaga, nii et see lausa liugles üle vee.
Mau ei kiirustanud takka oma viimase päeva tulekut poisina. Isa oli öelnud, et ta seda ei teeks. Tee laager puhtaks, ütles ta. Varsti