Hiina kullamõrvad. Kohtunik Di töötab. Robert Van gulik
Читать онлайн книгу.
noogutas.
„See juhtus kolm päeva tagasi, Teie Ausus,” vastas kirjutaja, „ning siinsamas ruumis. Tulin hilja õhtul siia üht dokumenti võtma, mida mul vaja läks, ja siinsamas seinaäärse laua juures ta seisiski, selg minu poole.”
„Ja mis siis juhtus?” päris kohtunik pinevalt.
„Ma karjatasin, Teie Ausus, ja mul kukkus küünal käest. Jooksin välja ja kutsusin vahimehed. Kui me tagasi tulime, oli tuba tühi.” Tang pühkis käega üle silmade ja lisas: „Ta nägi välja täpselt niisugune nagu siis, kui me ta tol hommikul raamatukogust leidsime, Teie Ausus. Siis oli tal samuti seljas hall, musta vööga kodune hõlst. Müts oli tal peast maha veerenud, kui ta surnult maha langes.”
Kuna kohtunik Di ja seersant Hong midagi ei öelnud, jätkas Tang:
„Olen kindel, et ka pealinna uurija teda nägi, Teie Ausus! Sellepärast oligi ta hommikul nii haiglase moega ja sellepärast oligi tal lahkumisega nii kiire.”
Kohtunik sikutas mõtlikult põskhabet. Natukese aja pärast lausus ta tõsiselt:
„Oleks üsna rumal püüda eitada üleloomulike nähtuste olemasolu. Me ei tohi kunagi unustada, et suur Konfutsius andis üsna puiklevaid vastuseid, kui talle nende nähtuste kohta küsimusi esitati. Teiselt poolt on mul aga tunne, et peaksin hakkama juhtunule ratsionaalset seletust otsima.”
Hong raputas aeglaselt pead.
„Sellele pole mingit ratsionaalset seletust, Teie Ausus!” märkis ta. „Ainus seletus on, et surnud kohtunik ei suuda rahu leida, enne kui tema surma eest pole tasutud. Tema laip lebab budistide templis ja räägitakse, et surnutel on üsna lihtne endast surnukeha läheduses elavatele märku anda, kui lagunemine pole veel eriti kaugele jõudnud.”
Kohtunik Di tõusis järsu liigutusega tugitoolist.
„Ma mõtlen selle kõige üle põhjalikult järele,” ütles ta. „Aga praegu lähen ma kohtuniku majja tagasi ja vaatan raamatukogu üle.”
„Te ei saa ometi riskida sellega, et kohtate seal jälle kummitust, härra!” hüüatas seersant Hong kohkunult.
„Miks mitte?” vastas kohtunik Di. „Surnud mehe sooviks on mõrva eest kätte maksta. Küllap ta juba teab, et ka minul on sama soov. Miks peaks ta siis mulle halba tegema? Kui teil siin kõik tehtud saab, seersant, tulge minu juurde raamatukokku. Te võite kaks vahimeest laternatega kaasa võtta, kui soovite.”
Teise vastuväidetest välja tegemata lahkus kohtunik Di kabinetist. Seekord siirdus ta esmalt kantseleisse ning võttis sealt kaasa suure, õlipaberiga kaitstud laterna.
Kui ta taas mahajäetud majas viibis, läks ta esmalt koridori, kuhu oli kadunud kummitus. Koridori kummaski seinas oli uks. Avanud paremat kätt asuva ukse, nägi kohtunik avarat tuba, mille põrand oli üleni kaetud korrapäratult kuhjatud pampude ja kastidega. Asetanud laterna põrandale, kompis kohtunik Di pampe ja uuris üksteise otsa laotud kaste. Järsku ehmatas teda mingi veider vari toanurgas. Siis taipas ta, et see on ta enese vari. Toas polnud midagi peale mõrvatud mehe isiklike esemete.
Pead vangutades sisenes kohtunik nüüd vastastuppa. Tuba oli tühi, siin leidus vaid paar õlgmattidesse pakitud mööblieset.
Koridori lõpus asus massiivne uks, mis oli lukus ja seestpoolt riivis. Sügavalt mõttesse vajudes suundus kohtunik nüüd peakoridori tagasi.
Selle koridori lõpus paiknev uks oli kaunistatud pilve- ja draakonimotiiviliste nikerdustega, ent ukse ilu rikkusid selle ülaosa ette naelutatud plangud. Seal olid konstaablid uksepaneeli purustanud, et tuppa pääseda.
Kohtunik Di rebis ära kohtu pitserit kandva pabeririba ja avas toaukse. Laternat kõrgel hoides uuris ta väikest neljakandilist ruumi, mis oli lihtsalt, kuid elegantselt möbleeritud. Vasakul oli kõrge kitsas aken, mille ees seisis raske eebenipuust puhvet ja sellel omakorda suur vasest teekeetja. Keetja peal oli suur tinanõu teevee keetmiseks. Keetja kõrval silmas kohtunik võrratust sinivalgest portselanist teekannu. Ülejäänud seinaosa, samuti vastasseina võtsid täielikult enda alla raamaturiiulid. Toa tagaseinas oli madal lai aken, mille valgustandvad paberosad olid piinlikult puhtad. Akna all seisis vanaaegne roosipuust kirjutuslaud, kummaski küljes kolm sahtlit, ning selle ees mugav tugitool, samuti roosipuust ning punasest atlassist istepadjaga. Kirjutuslaud oli tühi, seal seisis vaid kaks vasest küünlajalga.
Kohtunik astus tuppa ning asus uurima tumedat plekki roomatil teelaua ja kirjutuslaua vahel. Oletatavasti oli see plekk tekkinud siis, kui kohtunik maha langedes teetassi käest pillas. Ehk oli ta vee keema pannud ja siis oma laua taga istet võtnud. Kui ta kuulis, et vesi keeb, läks ta veekeetja juurde ja kallas vee kannu. Sealsamas seistes kallas ta tee tassi ja võttis sealt lonksukese. Mürk mõjus otsekohe.
Märgates, et kummuti ees rohkete kaunistustega lukuaugus on võti, avas kohtunik ukse ning jäi imetlusega silmitsema kahele riiulile paigutatud nõusid, mis andsid tunnistust tõelisest teekultusest. Riiulitel polnud tolmukübetki: ilmselt olid pealinna uurija ja tema abilised kõik hoolega puhtaks pühkinud.
Nüüd läks kohtunik kirjutuslaua juurde. Lauasahtlid olid tühjad. Siit oli pealinna uurija leidnud mõrvatud mehe isiklikud paberid. Kohtunik laskis kuuldavale sügava ohke. Oli kohutavalt kahju, et ta polnud näinud seda tuba otsekohe pärast mõrva avastamist.
Raamaturiiulite poole pöördudes libistas kohtunik Di nüüd hajameelselt sõrmega üle raamatuselgade. Kõik oli kaetud paksu tolmukorraga. Kohtunik naeratas rahulolevalt. Siin vähemalt oli midagi uut, ilmselt polnud pealinna uurija ja tema mehed raamatutele tähelepanu pööranud. Tihedalt täis riiuleid silmitsedes otsustas kohtunik oodata, kuni saabub Hong.
Kohtunik pööras tugitooli nõnda, et uks näha oleks, ja võttis istet. Ristates laiadesse varrukatesse peidetud käed rinnal, püüdis ta kujutleda, mis sorti mees võis mõrtsukas olla. Riigiametniku mõrvamine on riigivastane kuritegu ning seadus karistab seda kõige karmimat sorti surmanuhtlusega, kohutava „aeglase surmaga”, mis tähendas elusalt neljaks rebimist. Mõrtsukal pidi oma teoks olema tõesti tõsine motiiv. Ning kuidas küll oli tal õnnestunud tee sisse mürki sokutada? Mürk pidi asuma keedunõus, sest tarvitamata teelehti oli uuritud ning need olid kahjutud. Ainus teine võimalus, millele kohtunik mõelda oskas, oli see, et mõrtsukas saatis või kinkis kohtunikule teelehti vaid ühe keedukorra tarbeks ning et mürk oli neis teelehtedes. Kohtunik Di ohkas jälle. Talle meenus kummitus, mida ta oli näinud. Esimest korda elus oli ta kohanud midagi vaimude maailmast ning ta polnud ikka veel kindel, kas siin taga siiski midagi tegelikku pole. See võis olla mingit sorti vemp. Kuid seejuures olid nii kirjutaja Tang kui ka pealinna uurija sedasama kummitust näinud. Kes riskiks hakata mängima kummitust kohtuhoones ning miks peaks ta seda tegema? Kohtunik mõtles endamisi, et küllap oli see ikkagi surnud kohtuniku vaim. Toetanud pea tugitooli peatoele, üritas kohtunik meenutada kummituse nägu, niisugusena nagu ta oli seda näinud. Ehk üritas mõrvatud mees talle märku anda, et aidata teda mõistatuse lahendamisel?
Kähku avas kohtunik silmad, kuid tuba oli niisama tühi ja vaikne nagu varemgi. Mõneks minutiks jäi kohtunik samasse asendisse istuma, silmitsedes hajameelselt neljale raskele laetalale toetuvat punaseks lakitud lage. Ta märkas laes just teekeetmiskapi kohal üht kulunud kohta ja nurgas paari tolmust ämblikuvõrku. Ilmselt ei olnud surnud kohtunik puhtuse koha pealt nii hoolikas kui tema vanemkirjutaja.
Nüüd ilmus lagedale seersant Hong koos kahe valvuriga, kes kandsid vägevaid küünlajalgu. Kohtunik Di käskis meestel küünlad lauale panna ja laskis neil siis minna.
„Ainus asi, mis meil siin veel teha jääb, seersant,” ütles kohtunik, „on uurida läbi need raamatud ja dokumendirullid riiulitel! Seda on päris palju, aga kui te mulle ühe jao kätte ulatate ja selle siis jälle tagasi panete, kui ma ta läbi vaadanud olen, ei tohiks kõik siiski väga kaua aega võtta.”
Hong noogutas reipalt ning võttis lähimalt riiulilt kuhja raamatuid. Sellal kui seersant raamatutelt varrukaga tolmu pühkis, pööras kohtunik tooli jälle õiget pidi, nii et sai istuda näoga laua poole, ning asus uurima raamatupakki, mille seersant Hong tema ette