Patune Budapest. Vilmos Kondor
Читать онлайн книгу.
olevat. Mitmed ajakirjanikud proovisid äkilisest meelemuutusest juttu teha, ent Horváth vaatas neile vilksti oma kitsaste terasraamidega prillide tagant otsa ja vastas alati, et: „Vormiriietus kuulub politseitöö juurde.“
Pressiohvitser suundus poodiumil seisva laua poole, talle omane mittemidagiütlev ilme näol. „Tere päevast, härrased!“ tervitas ta ajakirjanikke, kes vastasid vaikse pominaga. Horváth võttis oma kulunud pruuni mapi, avas selle ja alustas: „Täna hommikul, paar minutit pärast kella kaheksat, põrkasid Kerepesi ja Asztalos Sándori tänava nurgal kokku kaks veoautot. Juhtide vahel tekkis esmalt sõnavahetus, seejärel puhkes kaklus. Sündmuspaigale saabunud politseiohvitser János Molnár…“
„Tulge, Zsigmond, mul on hädasti vaja teile midagi rääkida,“ sosistas Radványi. Gordon vaatas talle otsa. Poisi silmaalused olid tumedad ja kui ta sigareti suu juurde tõstis, märkas Gordon, et tema küüned on verele näritud. Gordon tõusis ja järgnes poisile, nad läksid tagapool asetsevate tugitoolide juurde, Gordon võttis mantli seljast ja seadis end Radványi vastu istuma.
„Mis lugu selle Manciga siis on?“ küsis Gordon vaikselt.
„Niisugune lugu, et Manci ei olegi surnud. Ujulast ei leitud Manci surnukeha.“
„Kelle oma siis?“
Poiss ei vastanud.
„Andor? Kelle surnukeha sealt leiti?“
„Mina tean ainult seda, et see ei ole Manci. Ja võib-olla me ei saa mitte kunagi teada, kes selle tüdruku seal ujulas tappis. Ma…“
„Noh?“
„Ei midagi,“ rehmas Radványi.
„Kui see, kes ujulast surnuna leiti, ei ole Manci, siis kus kohas Manci praegu on?“
Poiss vastas nii vaikselt, et Gordon ei saanud aru, mida ta ütles. Ta palus korrata.
„Redutab Svábhegyi mäel,“ sosistas Radványi, käega suud varjates. „Kardab oma elu pärast,“ lisas ta.
„Õigesti teeb,“ noogutas Gordon. Korraks tundus olukord talle uskumatult koomiline. Radványi istus ja sosistas nagu mõne Ameerika gängsterifilmi tegelane, kes kardab, et näitleja James Cagney mängitud võmm ta kinni nabib. Kuid hirm poisi silmades oli tõeline. Nad tundsid teineteist juba kolm aastat ja Gordon polnud teda veel kunagi nii närvilisena näinud.
„Muidugi teeb ta õigesti,“ noogutas Radványi. „Manci arvab, et teda tahetakse tappa, sest ta kuulis midagi sellist, mida poleks tohtinud kuulda.“
„Kes teda tappa tahab?“
„Küll ta ise räägib.“
„Mulle?“
„Kellele siis veel?“
„Mispärast mulle?“
„Sest mina ütlesin talle, et teiega võib ta rahumeeli rääkida. Ja mina…“ alustas ta, kuid jäi siis sõnapealt vait.
„Ja sina? Kuidas sa üldse sellise supi sisse sattusid? Miks sina selle artikli kirjutasid?“
„Toimetusse helistati ja küsiti mind. Kas tohib?“ sirutas ta käe Gordoni sigaretikarbi järele. Gordon noogutas. „Ühesõnaga, mind kutsuti telefonile ja öeldi, mida ma kirjutama pean.“
„Aga miks, Andor? Kuidas on võimalik, et sulle lihtsalt öeldakse, mida sa kirjutama pead?“
„Küll ma räägin sellest ka… võib-olla, aga mitte praegu. Kõigepealt peate Manciga rääkima.“
Gordon noogutas. Ta ei pidanud eriti kaalumagi, kas ta selleks aega leiab. Gordon teadis, et õhtuks tal plaane pole.
„Sa ütlesid, et Manci redutab Svábhegyi mäel?“
Radványi noogutas.
„Hea küll! Kohtume siis kell seitse Széll Kálmáni väljakul.“
„Széll Kálmáni väljakul. Kell seitse.“ Poiss tõusis ja asutas end minema.
Gordon ütles talle järele: „Andor! Katsu seni puhata ja ennast natukene koguda. Sa näed päris räbal välja.“
„Tervitused Krisztinale,“ vaatas Radványi üle õla tagasi.
„Annan üle, kui ta Londonist tagasi tuleb. Kui üldse tuleb.“
„Õige jah,“ noogutas poiss. „Tal veab, et ta on Londonis.“
„Veab, et ta on Londonis,“ kordas Gordon aeglaselt, kuid Radványi oli juba pressitoast väljas.
Gordon süütas sigareti, tõusis ja läks tagumise toolirea juurde.
„Juhin taaskord kõigi tähelepanu sellele,“ ütles parasjagu Horváth, „et tsensorid lubavad ilmuda ainult sellistel artiklitel, mis tuginevad politseiallikatele.“
Mitmed puhisesid pahaselt, paar ajakirjanikku rehmasid tasakesi käega. Horváth pani pruuni mapi kinni, tõusis püsti ja läks ruumist välja. Gordon vaatas ringi, kuid ei näinud kedagi, kellega oleks tahtnud juttu ajada. Väljudes tervitas ta paari kolleegi ning nööpis enne politseimajast tänavale astumist palitu kinni. Ta pööras Gróf Tisza Istváni tänaval vasakule ja läks Deák Ferenci väljaku suunas. Tänavaid uhtus tõeline Budapesti hoovihm, selle eest ei olnud võimalik varjuda. Tuule suund muutus igal nurgal ja ristmikul, nii et oli võimatu ennustada, kustpoolt vihm parajasti piitsutab. Ta laveeris kõnniteel mööda suurematest ja väiksematest lompidest ning mõnest vaprast jalakäijast, kellel olid pakilised asjad ajada. Keegi hõikas tema selja taga: „Laske ometi mööda!“ See oli umbes kümneaastane poisike, kes lükkas käsikäru, mis oli üleni kaltse täis laotud. Gordon astus tee pealt eest ja kui poiss käru vaevaliselt temast mööda rükkis, nägi ta, et kärus, kaltsuhunniku all lamab üks laps, vististi tüdruk. Ta ei paistnud haige, tõsi küll, terve samuti mitte. Ta oli selline nagu mitu tuhat teist tänavalast, kes päeval elavad tänavatel, öösel aga kössitavad Józsefvárosi ja Ferencvárosi linnaosa räpastes keldrites, ubrikutes ja hurtsikutes.
Gordon vaatas Doonau poole. Hallikasmustad pilved rippusid jõe kohal nii madalal, nagu oleksid nad sinna maalitud. Paistis, et kusagil Buda Kindlusemäe kandis ladistab päris korralikult, üks suuremat sorti pilv oli mäega vaat et kokku põrganud. Gordon pöördus ja kiirustas Deáki väljakule, kus jõudis täpselt bussi peale, et sõita Mussolini väljakule. Aknad olid reisijate hingeõhust udused, üks kolmeaastane poiss ronis ema sülest vastas olevale tühjale istmele ja hakkas udusele aknale joonistama. Bussijuht helistas kella, poisike kilkas rõõmsalt ja valjusti, ema manitses teda range näoga. Gordon pistis pileti konduktorile pihku ja võttis kaabu peast. Bussi aknal rippus sõiduplaan: Deák Ferenci väljak – Gróf Tisza Istváni tänav – Opera – Mussolini väljak – Vörösmarty tänav – Hitleri väljak – Bajza tänav – Hősök téri väljak. Konduktor teadustas valju hõikega peatusi. „Mussolini väljak!“ Gordon vangutas koos teistega pead. Nad võivad seda kutsuda, kuidas tahavad ja ikkagi jääb see Oktogoniks.
Kohvik Abbáziat5 ei olnud ümber nimetatud, menüüd polnud muudetud, vana kokk oli ametisse jäetud ja ülemkelner samuti, nii et see tervitas Gordonit oma tavapärase naeratusega: „Toimetajahärra, mis asju teie sellise Siberi ilmaga ajate?! Palun, olge lahked!“ juhatas ta Gordoni tema laua juurde. Ta aitas Gordonil mantli seljast ja viipas ühele noorele kelnerile, et see mantli kahhelahju ette kuivama riputaks. Poiss sirutas käe kaabu järele, kuid ülemkelner laksas talle vastu sõrmi: „Märga kaabut ahju peale panema?! Oled sa peast segi?! Seda kuivatame õrnalt, ahjust pooleteise meetri kaugusel, tooli peal, iga kümne minuti järel külge keerates. Kas suvatsete siia jääda, kuni teie kaabu ära kuivab?“
Gordon noogutas. „Ma jään siia. Mida te lõunaks soovitate?“
Kelner mõtles hetke ning kummardus siis usalduslikult lähemale: „Ma ei hakka teile midagi soovitama, toimetajahärra, te olete juba küllalt kaua siin meie juures käinud, aga kukepraad võiks olla selline, milles te ei tohiks pettuda.“
„Tooge