Dr Teckland Leathercord rebitakse välja oma harjumuspärasest ontlikust kolkamaailma ülikooli teadlaseelust, kui teda süüdistatakse oma naise mõrvas. Vangla asemel sattub ta hoopis palgasõdurite kosmoselaevale ning peadpööritavatesse seiklustesse, millesse on segatud nii gewtakidena tuntud naabertsivilisatsioon, tähtedevahelist liiklust kontrolliv Gild kui ÜRO. Ajades kadumaläinud innovaatilise kvantajamiga eksperimentaalse kosmoselaeva jälgi inimkonnale tuntud universumi piirimaailmades, leiab dr Leathercord kildhaaval olulist informatsiooni nii iseenda mineviku kohta kui ka uue armastuse – Thessa.

       Kuid saatusel on tema jaoks varuks tagasilöögid: kokkupõrkes vaenlastega saab Thessa surma. Oma elu päästmiseks peab dr Leathercord vana ja vaevu töökorras portaali kaudu pagema Gulagi-nimelisse endisesse koloniaalmaailma, kust pealtnäha puudub tagasitee.

       Romaan „Meeleheite valem” võtab loo järje üles samast kohast, kus „Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist” lõppes: dr Leathercord on koos kaaslastega Gulagil lõksus. Ta peab toime tulema nii oma kaotusvalu kui kohaliku turvateenistuse ebaterve huviga tema isiku suhtes. Ja peamine – Gulagilt tuleb minema saada.

       Mitte ükski lahinguplaan ei ela üle kontakti vastasega, aga kord juba teele asunud, ei ole dr Leathercordil ja tema kaaslastel tagasipöördumiseks võimalust.

       Kas meeleheitlik risk tasub ennast ära ja millised üllatused ootavad neid ees teekonnal ning selle lõpus?

       HW

      MEELEHEITE VALEM

      1. Isakeste võim

      Tuhandemiiline teekond algab sinu enda jalatalla alt.

       [LAOZI, filosoof, 6. saj e.Kr]

      Mulle ei meeldi kui minu pihta tulistatakse. Jah, ma saan aru küll selles väites peituvast irooniast. Ilmselt leiaks juba suhteliselt pinnapealse otsinguga avalikest andmetest üles info, mille kohaselt ma olen jooksus olev kurjategija – minu kodumaailmas Spotil on väljastatud Võrgustikuülene kohtumäärus, mille alusel võib mind vabalt vahistada igas maailmas, mis on liitunud ÜRO ja Interpoli aluslepingutega. Ja noh – kui mõelda piirimaailmade peale, mis peavad muu inimkonnaga ühendust üksnes ussiurgete vahendusel ja kus ÜRO-d ja Gildi, Interpolist rääkimata, au sees ei peeta, siis sellises kohas on mu kinni võtmine veelgi lihtsam – pole tarvidust ülearu protseduuride pärast muretseda.

      Ühesõnaga, ma olen tagaotsitav kurjategija, süüdistatud oma naise eriti julmas mõrvas, mind seostatakse palgasõduritega ja kõige tõenäolisemalt võikski mind leida kusagilt piirimaailmadest, või mingitest poolseaduslikest või täiesti ebaseaduslikest asundustest asteroidivööndites, või muidu elukõlbmatutest süsteemidest, kaevandustest, tehastest, orbitaalidelt või mõnest muust taolisest kohast.

      Loomulikult ei järeldu sellest, et mulle peaks meeldima tulevahetused. Kuigi võiks viimase aja läbielamiste järgi eeldada, et olen nendega harjunud. Erinevalt vaiksest teaduritööst Spoti põhjapoolse mandri Camp Reggeltoni ülikoolis terraformeerimisprojekti juures, pakkus Frhode Steinarssoni ja tema laeva „Tähetolmu” meeskonnaga ringi seiklemine võimalusi ka tulevahetusesse sattuda.

      Ideaalses maailmas oleksin ma muidugi jätkuvalt elanud ja töötanud Spotil. Koos oma naise Carinaga. (Jah – sellesamaga, kelle ma väidetavalt mõrvasin…) Planeerinud perelisa, teinud mõttes ettevalmistusi ülikoolist erasektorisse liikumiseks, unistanud suvekodust mere ääres.

      Aga me ei ela ideaalses maailmas…

      „Jänkiraisk, kurat, ma lasen sul aadrit!” lõrises punetava näoga hiiglasekasvu kaevur, tõmmates hõlma alt suure toruja asjanduse, mida ilmselt vastavalt vajadusele sai pruukida nii tulistamiseks kui malakana.

      Ma viskusin laudade vahele samal hetkel, kui kärgatas pauk ja purunevast klaasseinast sadas mulle kaela klaasikildude rahe.

      Odav urgas selline, kasutavad purunevat klaasi, vilksatas mõte mu ähmi täis ajus, millest