Meeleheite valem. Sari "Sündmuste horisont". Heinrich Weinberg
Читать онлайн книгу.
sul õige arus oli!?” lõrises Buckheart.
Paar Tony kamraadi, kes olid hõljukist eemale astunud ja ükskõikse ilmega seal sigarette imesid, läksid korraga elevile. Välja ilmusid relvad, mispeale muidugi reageerisid kaks blondi naist samuti oma relvade välja toomisega.
„Mis sa lõugad!?” nõudis Tony. „Ise ju tahtsite…”
„Mulle ei meeldi, kui minu pihta tulistatakse!” nähvas Buckheart. „Ja meil polnud sõnakestki juttu lohacite pühamu rüvetamisest!”
„Noh, kokkulepe ju oli, et ma aitan teid, mis sa nüüd pirtsutad!?” Tony kõõritas oma turvameeste poole, kes närviliselt vaheldumisi tema ja blondiinide poole piidlesid, suutmata otsustada, milline oht hetkel tõsisem on. Seda ära kasutades nihkusid blondiinid parematele taktikalistele positsioonidele.
„Keerasime karvapallidele siga. Kah mul asi, mille pärast muretseda!” ütles Tony jätkuvalt teravalt. Ta lasi nüüd Buckhearti käed lahti ja viipas rahustavalt oma meestele. „Kõik on korras poisid! Me siin niisama, vahetame sõbralikult mõtteid!”
Relvad langetati. Pinevus säilis.
Buckheart lasi Tony lahti ja astus sammukese tagasi. „Jutt oli tehingust, mitte relvastatud röövist ja intensiivsest tulevahetusest!”
Tony näpp oli sedamaid Buckhearti nina all: „Te, jänkiraisad, ärge tulge mind õpetama!”
Relvad kerkisid jälle.
„Keegi ei käskinud teil siia ronida ja mu portaali läbi kärsatada!” ütles Tony vihaselt. „Küsisite abi, ma nõustusin aitama!”
„Niimoodi võid oma näppudest ilma jääda!” ütles Buckheart Tony näppu kõõritades sedapuhku väga rahulikult.
Tony tõmbas näpu tagasi. „Olgu, olgu… Jeerum! Jahtu maha, mees. Kõik on elus, eks? Miskit jama ju ei juhtunud!”
Kõik asjaosalised panid relvad ära.
Väravast ilmus välja blond naine, kes oli omakorda äravahetamiseni sarnane nende kahega, kes nüüd uuesti varustuse juurde asusid ning hakkasid seda madala põhjaga kuuerattalisele sõidukile tassima. Kolmas blondiin noogutas neile põgusalt tervituseks ja suundus Buckhearti juurde.
„Carina,” tervitas Buckheart blondiini ja seiras pilguga maandumisväljakut. „Kus Leathercord on?”
Nad kutsusid teda Carinaks, sest see oli olnud Leathercordi naise nimi. Buckheart polnud veel siiani jõudnud päriselt kohaneda mõttega, et see Carina polnudki tegelikult Carina, keda tema oli teadnud Spotil – tema ülemuse ja hea kolleegi, dr Leathercordi tore, ilus, hea huumorimeelega, tark, uhke naine. Naine, keda ta oli imetlenud ja aeg-ajalt mõttes Leathercordi peale kade olnud. Tema enda elukaaslane… Noh see ei olnud kuigivõrd hästi välja kukkunud ja ta oli Spotilt vaikselt minema hiilinud, mis oli lõppenud Frhode Steinarssoniga kohtumise ning tema meeskonnas tööle asumisega. Pakkumine, millest Buckheart kahe käega kinni haaras, sest see oli tema pääsetee surnud punktist, kuhu ta oli jõudnud oma lühikese kosmoseränduri karjääri jooksul pärast Spotilt lahkumist.
Enne kui Carinaks nimetatu midagi öelda jõudis, paiskus väravast välja töötavate vilkuritega miilitsa eraldusmärkidega sõiduk, millest pudenes välja viis hambuni relvis tegelast, kes võtsid hõljuki juures toimetavad inimesed sihikule. Sõiduk peatus kriginal paari meetri kaugusel Buckheartist, Tonyst ja Carinast ning juhi kõrval istunud suurekasvuline tegelane hiivas end välja ja tuli rahuliku sammuga lähemale.
„Ta on nende käes,” ütles Carina poolihääli ja tegi kerge peanoogutuse miilitsate poole.
„Persse!” pressis Buckheart läbi hammaste. Ta tundis, kuidas viha tema sisikonnas justkui mingi kuuma klombi moodustas.
Mingis mõttes oli see Buckhearti süü, et Leathercord oli samuti Steinarssoni meeskonda sattunud. Kuid polnud tema süü, et Leathercord oli oma naise tapnud. Olgu pealegi – väidetavalt tapnud. Ja siinkohal läksidki asjad segaseks, sest Leathercordi enda minevik ja Carina-kloonide teema ja Dassault Systemsi nimelise Gildi kuuluva korporatsiooni illegaalsed biotehnoloogiad ja tehismõistuste arendamine ja… Lihtsam oli sellele mitte liiga palju mõelda, lihtsam oli keskenduda plaanile, kuidas Gulagilt minema saada. Selleks polnud Leathercordi ilmtingimata vaja, kuid viimasel ajal tundus, et tal tuleb silma peal hoida, et ta mingit täiendavat käkki kokku ei keeraks.
„Seltsimees Tretyak…” pöördus Tony Saarinen rõõmsameelselt käsi laiutades saabujat tervitama.
Turjakas miilits, kes tundus nüüd kontrastina lüheldase Tony kõrval kohe eriliselt suur ja lai, rapsas seni paremas käes peitunud nuia umbes poole meetri pikkuseks ja virutas sellega ilma mingi hoiatuseta Tonyle vastu vasemat külge. Tony röögatas valust ja varises põlvili maha, teise käega haiget saanud kohta kinni hoides.
Jätkuvalt midagi ütlemata pöördus seltsimees Tretyak Buckhearti poole, kuid tema löögiks tõusnud käsi peatus, sest Carina virutas talle igasuguse tseremooniata jalaga hargivahesse. Nui pudenes Tretyaki käest ja miilits langes kubemest haarates põlvili, pungitas silmi ja pressis hammaste vahelt võõrkeelseid vandesõnu. Enne kui keegi õieti üllatusest toibuda jõudis, asetas Carina oma püstolitoru Tretyakile silme vahele. Olid need Carina-kloonid, mis nad olid, kuid juba Archipelagol olid nad tõestanud oma surmavat tõhusust. Nad polnud robotid, kuid seesama tehismõistus, mis oli end Terra Vierdel laadinud Leathercordi ajus olevasse nanokiibistikku, oli nad häälestanud sõdurifunktsioonidele ja Leathercordi kaitsjateks. Nad polnud robotid. Buckheart oli raskustes sobiva definitsiooni leidmisega ja nii eelistas ta enamasti mõelda neist kui väheke teistsugustest palgasõduritest. Oluline oli, et nad olid nende poolel.
„Mis teile muret valmistab, seltsimees?” küsis Carina jäisel toonil.
Nüüd tuli korraga teistele ka elu sisse. Vastastikku ähvardusi röökides vehkisid nii Carina teisikud kui Tony turvamehed kui ülejäänud miilitsad relvadega ja asi nägi vägisi sedamoodi välja, et kohe puhkeb kapitaalne verevalamine.
„Ütle oma meestele, et nad relvad ära paneksid!” nõudis Buckheart Tretyakilt.
Üle kõige selle kajas läbilõikav vile. Järgnes jahmunud vaikus. Miilitsamasina juht oli püsti tõusnud ja vaikushetke kasutades käratas: „Toppige oma riistad püksi tagasi, kurat võtaks! Jobukäkid sellised!”
Buckhearti üllatuseks kuuletusid miilitsad sellele korraldusele vastuvaidlematult. Isegi kolakas löömamees, kes oli Tony jalust niitnud, taltus nähtavalt ja tõmbus Carinast eemale ning hiivas end püsti. Carina langetas relva seda päriselt ära panemata ja Tony ajas end nägu krimpsutades jalule.
„Seltsimees Briedis,” ütles Tony imestunult. „Teie isiklik kohale saabumine on küll üks paras üllatus.”
Briediseks nimetatu tuli nüüd rahulikult lähemale ja ulatas Tonyle käe, kes seda tervituseks pigistas. Seejärel pöördus Briedis Buckhearti poole.
„Meie jänkidest külalised peavad paraku selgitusi jagama,” teatas ta.
„Me pole jä…” alustas Buckheart, kuid Briedis jätkas tema protestist välja tegemata: „Vaadake, meil on siin ikkagi oma reeglitega asula, mitte mingi metsik lääs või värk, millega teie seal kuskil harjunud olete. Kõrtsikakluse ja tulevahetuse organiseerimine ei ole vastuvõetav, seltsimees Buckheart.”
Buckheart tõmbas sügavalt hinge ja seadis mõttes sõnu ritta. Ühtegi ilusat ta ei leidnud. Kuradi neetud Leathercord… Raisk!
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив