Sa esitasid seda luuletust nagu vilunud näitleja. Põhjakandi hääldusele omane kurgupõrin hellitas iga sõna. Ihu ärkas pakitsevalt uuesti ellu. Soovisin, et sa juba lõpetaksid, ega soovinud ometigi.

      „Ei ole karistust süütusel.

      Näitan ette, olen paljalt su ees;

      mis tekki seal enam, kui peale võtta on mees?”³

      „Aitäh …” sain kogelemisi öeldud. Kui ma sinu poole vaatasin, kadus ruum sootuks. Sinu pilk kohtas minu pilku; sa läkitasid mulle andekspaluva poolnaeratuse ja vangutasid siis pead.

      „Vabandust.” Köhatasin, kurk oli kare. „Aeg Donne’i sõnade lummusest välja tulla ja süveneda seitsmeteistkümnenda sajandi ränka igapäevaellu.”

      *

      Sa aevastad, ja äkitselt olen tagasi ses üksikus vanas maamajas ega seisa tolmuses auditooriumis, kakskümmend üliõpilast ootel. Ma ronin sinu kõrvale voodisse, mäletades, kuni veel suudan. Tõmban su endale lähemale ja uinun sinu südamelöökide saatel.

      TEINE PEATÜKK

      Lucy

      26. september 2016

      „Tere.” Lucy selja tagant kostis sosinat ja käsi riivas ta alaselga. Ta judises. Ed. Lucy tõstis fotoaparaadi näo ette, õhetama löönud põski peitma. Tuleb rahu teeselda. Ei tohi lasta end tööst kõrvale kallutada.

      Pildinäidikust nägi ta, kuidas parlamendiliige lobiseb kirjaoskuse edendamiseks korraldatud heategevusürituse teismelisest vabatahtlikuga. Katik oli hääletuks seatud ja Lucy sai asjaosalised märkamatult pildile. See oli parim. Näed reaalsust, aga lood illusiooni. Mitte võltsi, kuid igal juhul muudetud reaalsust. Nende kahe diskussioon oli tuline, aga järjepanu tehtud kahtekümmet fotot üle vaadates nägi ta ühel suisa säravat naeratust. Teismeline oli vaidluses peale jäänud, aga kontekstist väljas pääses esile sarmikus, mitte võidurõõm.

      Kõik need noored vabatahtlikud kirjutasid enne külaliste saabumist alla dokumendile, et loobuvad töötasust. Neid ajendas vaid soov inimeste teadlikkust tõsta, ja sama soov oli ka Lucyl. Tänase töö eest ta tasu ei küsi. Ta teadis, kui suur vaev on lugeda, kui oled düslektik, ent temal endal olid olnud parimad õppimisvõimalused. Tüdruk, keda ta äsja pildistas, oli kaheksateist ja vihane. Aastaid oli teda rumalaks peetud ja maha kantud, aga rumal polnud ta kaugeltki; Lucy võis seda näha ennist toimunud vestluse ajal. Teismelise kortsudeta laubale olid sööbinud emotsioonid otsekui tätoveering. Ometi paistis ta fotol armsake. Ent Lucy teadis tõde. Varsti omandab see tüdruk oskuse, mille õpivad mingil eluhetkel kätte kõik naised: kuidas emotsioone maailma eest varjata. Veel aasta või paar, ja tüdruk matab viha maha. See on endiselt alles – olgugi ehk nähtamatu – ja ajendab iga ta tegu, aga tüdruk unustab, et see on nimelt viha, mis ta valikute langetamist juhib. Lucy ohkas.

      Akna juures seisis Daisy, endine kooliõde. Mureliku näoga kuulas ta ühe vanema mehe juttu. Lucy valis sobiva rakursi, kandes hoolt, et Daisy näeks fotol võimalikult hea välja. Eesmärgiks oli õhutada inimesi annetama ja aidata head teha. Ehkki tänane sarnanes paljuski nende tööotsadega, mida ta ajakirjadele tegi – jäädvustas pikslitesse suurepäraseid, lihtsalt tublisid ja vahel kaugeltki mitte häid inimesi –, muutsid just abivajavad lapsed sündmuse huvitavaks. Selle loo puhul ei olnud tegemist mitte meelelahutuse või uue toote turule paiskamisega, vaid teadvustamisega. Kordki on tegu sellise looga, mida Lucyl on soov jutustada.

      Ta lipsas märkamatult külaliste vahelt läbi, laskmata end vestlusse kaasata. Nii lihtne olnuks peatuda ja rääkida. Ta tundis neid inimesi ja nemad tundsid teda. Mida põrgut, ta oli neil üritustel piisavalt palju käinud kui üks asjaosalistest, ilma et tal fotoaparaati käes olnuks. Aga aparaadiga oli veel parem.

      Viimase üheksa aastaga, profifotograafina, on temast saanud meisterlik ilupilditegija, ehkki mõne pildistatava puhul on ilusat pilti päris raske saavutada. Loodeti, et ta teeks inimesest täiuslikult kauni pildi või vähemalt sellise, millel fotografeeritav ei paistaks hullem kui tavaliselt. Lucy sai aru küll, kuidas maailm toimib. Tänapäeval ei pea miski päriselt olema, kõik peab ainult hea välja paistma.

      Ta nägi akna juures printsessi, seltsiks proua Talworth, ja pani pildi kompositsiooni paika. Sellest fotost, kus pärastlõunapäike proua Talworthi heledamaks salgutatud juuksed särama paneb, saab seltskonnalehekülgede tulipunkt ja ehk jõuab see juba homsetesse ajalehtedesse. Tänu kuldse varjundiga valgusele õnnestus tal teha naine tubli kümme aastat nooremaks, ja printsess paistis samasugune nagu ikka ja alati.

      „Lucy, kullake.”

      Ta laskis fotoaparaadil langeda, sest välja ilmus tuntud seltskonnaajakirja toimetaja.

      „Kindlasti said sa juba kõik kätte, mis sul tarvis oli, ja leiad nüüd aega natuke meelt lahutada?” Naine naeratas. „Me pole juba teab mis ajast saadik mõnusasti klatšinud. Kas sul on keegi?”

      „Klatšiks ei jää aega, kui sa neid pilte homme hommikuks tahad.” Lucy vaatas käekella. Fotod on vaja töödelda ja juba täna õhtul ära saata, nii on kõige parem.

      „Tõsi.” Toimetaja rüüpas sõõmukese šampanjat. „Nädalavahetusel siis kohtume.”

      Lucy kortsutas kulmu ja võttis mõttes kalenderplaani läbi. Kas tal tuleb mingit pulma pildistada? Poleks üldse tema moodi tööots ära unustada.

      „Sinu vanemate juures.”

      Lucy pööritas silmi ja noogutas. Nädalavahetus Cotswoldsis kogu perekonna seltsis oli täpipealt see, mida ta ei tahtnud. Miks ta küll nõustus minema? Emotsionaalne väljapressimine. Vend Michaeli sünnipäev. „Unustasin.”

      Ed möödus väga lähedalt ja pistis talle pihku paberilehekese. Mees põlastas suuremat osa kohalviibijaist, ent teadis, kui tähtis on näidata, et temagi toetab heategevust.

      Toimetaja triivis printsessi poole ja Lucy põgenes naiste vetsu. Ukse riivi pannud, keeras ta kirjakese lahti. Ta ei olnud Edi juba eelmisest nädalast saadik näinud. Enamjaolt just seda ta