Macbeth. Jo Nesbø
Читать онлайн книгу.
Banquo vaatas automaatselt kõrvale.
Nägi hetkeks autosalongi tagaistet, magava lapse põske, mis oli vastu autoakent.
Siis oli see möödas ja signaali langev meloodia kõlas nagu petetud publiku pettumusoie.
„Kiiremini,” ütles Banquo. „Varsti oleme sillal.”
Angus andis gaasi ja nad jõudsid jälle tossupilve.
„Tasa nüüd.” Banquo sihtis. „Tasa …”
Samal hetkel tõmmati veoauto taga present kõrvale ja Transiti esituled valgustasid kasti, kus olid virnad valge pulbriga kilekotte. Aken kasti ja kabiini vahel oli purunenud. Ja üle kiloste kottide tammi sihtis neid püssisuu.
„Angus …”
Kõlas kuiv naksatus ja Banquo jõudis näha püssisuust nilpsanud leeki, enne kui tuuleklaas valgeks tõmbus ja sisse varises.
„Angus!”
Angus oli asjale pihta saanud ja käänanud rooli kõvasti paremale. Ja seejärel vasakule. Rehvid kriiksusid ja kuulid vingusid, kui tuld sülitav püssisuu nende manöövreid püüdis järgida.
„Pagan!” karjatas Banquo ja tulistas veoauto teist kummi, aga kuul lõi ainult porilauast sädemeid.
Ja äkitselt sadas jälle vihma. Nad olid sillal.
„Tõmba ta kaheraudsega maha, Olafson,” müristas Banquo. „Nüüd!”
Vihm ladises esiaknast sisse ja Banquo nihkus kõrvale, et Olaf-son saaks kaheraudse tema istmeseljatoele toetada. Püssi toru ulatus Banquo õla tagant välja, aga kadus silmist, kui kostis laks nagu haamrilöögist vastu liha. Banquo keeras pead tagaistme poole, kus Olafson istus kägarasse vajunult, pea rinnal ja auk rinnakõrgusel jopis. Halli polstrit pressis välja, kui järgmine kuul puhtalt läbi Banquo seljatoe ja edasi Olafsoni kõrvale tagaistmesse supsas. Mees veokastis sihtis nüüd keskendunult. Banquo tõmbas Olafsonil kaheraudse käest, suunas sujuva liigutusega ette ja tulistas läbi esiakna. Ees veokastis plahvatas valgelt. Banquo pani kaheraudse käest ja tõstis vintpüssi. Veokasti täitis paks valge pulbripilv, millest mees suutis vaevalt läbi näha, aga pimedusest nende ees kerkis Kennethi valge prožektoritest valgustatud marmorkuju nagu võigas kummitus. Banquo sihtis tagaratast ja vajutas päästikule.
Pihtas.
Veoauto nende ees tuias kreenis küljelt küljele, hüppas kõnniteele, kus üks esiratas ja tagaratas äärekive tabasid, ja ZIS-5 külg põrkas vastu terasest kaitsetara. Üle mootorimürina kostis metalli vastu metalli lohisemise kriiksumine. Aga veoautojuht suutis raskeveoki imekombel maanteele tagasi juhtida.
„Kurat, mitte üle piiri!” röögatas Banquo.
Viimane kummiräbal oli veoauto veljelt maha koorunud ja öötaevasse sööstis sädemesadu. ZIS-5 lõi vibama, juht püüdis meeleheitlikult seda nurjata, aga sel korral polnud tal mingit šanssi. Veoauto libises teega risti ja lohises mööda asfalti edasi. Põhimõtteliselt linna piiril said rattad pidama ja sööstsid teelt välja. Kaksteist tonni Nõukogude sõjainsenerikunsti tabas politseiülem Kennethit allapoole vööd, põrutas vundamendi lahti, kiskus kaasa skulptuuri ja kümme meetrit terastara, mille järel kõik üle serva kaldus. Angus oli Transiti pidama saanud ja äkki saabunud vaikuses jälgis Banquo, kuidas politseiülem Kenneth kuupaistel kukkus, pööreldes aeglaselt ümber oma lõuapartii. Tema taga tuli ZIS-5, kapott ees ja valge pulbripilv järel nagu mõni kuradi amfetamiinikomeet.
„Püha taevas …” sosistas politseinik.
Aeg tundus pikk nagu igavik, enne kui kukkujad vett tabasid ja see silmapilguks valgeks värvus, ja plarts jõudis Banquoni kerge viivitusega.
Siis jäi kõik vakka.
*
Sean trampis klubi ees jalgadega vastu maad ja vahtis väravast sisse. Sügas oma suurt laubatätoveeringut „Norse Rider surmani”. Ta ei olnud nii närvis olnud sestsaadik, kui viibis sünnituspalatis. Kas polnud tüüpiline, et tema ja Colin olid loositõmbamisel kaotanud ja pidanud jääma väravavahiks just sel kõige põnevamal õhtul! Nad ei tohtinud minna teistega narkopartiid tooma ega pärast peole.
„Naiska paneb lapsele minu nime,” ütles Sean peamiselt selleks, et midagi öelda.
„Palju õnne,” lausus Colin kõlatult ja sikutas oma suuri morsavurre. Vihm nirises ta paljalt pealaelt alla.
„Aitäh,” ütles Sean. Ta ei olnud tegelikult tahtnud kumbagi. Ei tätoveeringut, mis märkis ta ära kogu eluks, ega last, kes tegi ju sedasama. Vabadus. See oli ju tegelikult mootorratta mõte. Aga klubi ja seejärel Betty olid muutnud tema arusaama vabadusest. Et tegelikult saad sa olla vaba alles osaduses, kus tunned tõelist kokkukuuluvust.
„Seal nad on,” ütles Sean. „Paistab, et läks hästi, kas sa ei leia?”
„Kaks tükki on puudu,” ütles Colin, sülgas sigareti suust ja avas kõrge värava, mille ülaservas oli okastraat.
Esimene mootorratas peatus nende ees. Bassihääl kõmistas sarvilise kiivri alt. „Mendid segasid vahele, nii et kaksikud saabuvad hiljem.”
„Olgu nii, boss,” ütles Colin.
Tsiklid veeresid üksteise järel väravast sisse. Üks poistest tõstis pöidla. Tore, narkots on käes, klubi päästetud. Sean hingas kergendatult. Tsiklid veeresid üle platsi ühekorruselisest barakitaolisest puumajast mööda, mille seinale oli maalitud Norse Ridersi embleem, ja kadusid suurde garaaži. Barakis oli laud kaetud. Sweno oli otsustanud, et suurt saaki tuleb tähistada kõvade jootudega. Ja mõni minut hiljem kuulis Sean, kuidas sees muusika valjuks keerati, ja esimesi hurraahüüdeid.
„Me oleme rikkad,” naeris Sean. „Kas sa tead, kuhu nad narkotsi viivad?”
Colin ei öelnud midagi, pööritas ainult silmi.
Ju ta ei teadnud. Keegi ei teadnud. Ainult Sweno. Ja nood, kes juhtisid veoautot muidugi. Nii oli kõige parem.
„Kaksikud tulevadki,” ütles Sean ja tegi värava uuesti lahti.
Tsiklid sõitsid aeglaselt sisse, peaaegu kõhklevalt mäest üles nende poole.
„Tere, Joao, mis juhtus …” hakkas Sean küsima, aga tsiklid sõitsid edasi väravast sisse.
Ta vaatas neile järele, kui need peatusid keset platsi, nagu kavatseksid mootorrattad sinna jätta. Siis müksasid nad teineteist, näitasid peaga lahtise garaažiukse poole ja sõitsid sisse.
„Nägid Joao visiiri?” küsis Sean. „Seal oli auk sees.”
Colin ohkas raskelt.
„Ausõna, ma ei tee nalja!” ütles Sean. „Auk oli keset. Ma lähen ja kuulan järele, mis tegelikult kail juhtus.”
„Kuule, Sean …”
Aga Sean juba jooksis, silkas üle platsi ja astus garaaži. Kaksikud olid tsiklitelt maha tulnud. Mõlemad seisid seljaga tema poole, kiiver ikka veel peas. Üks eemal ukse juures, mis viis garaažist klubihoone peosaali, hoidis ust paokil, nagu ei tahaks, et teda ära tuntaks, just nagu tahaks enne pidu eemalt kaeda. Seani parim sõber Joao seisis oma tsikli kõrval. Ta oli jõhkrast kalašnikovist magasini välja võtnud ja paistis loendavat, kui palju padruneid alles on. Sean laksas talle vastu selga. Joao ehmus ilmselt kohutavalt, sest kargas hüppega ringi.
„Mis su visiiriga juhtus, Joao? Lendav kivi?”
Joao ei vastanud, vaid nägi nii välja, nagu hakkaks tal kiire, et magasin automaati tagasi toppida. Ja ta oli imelikult kohmakas. Teine imelik seik oli see, et ta tundus … pikem. Nagu poleks tema ees seisnud mitte Joao, vaid …
„Kurat!” hüüatas Sean, taganes sammu ja krabas oma vööst kinni. Sest ta oli aru saanud, mis auk