Täiuslikku püüdes. Esimene raamat. Susan Mallery
Читать онлайн книгу.
koridori lõppu. Linnapea Marsha Tilsoni kabineti tohutu suured nikerdatud kahe poolega uksed olid pärani.
Kabinetis oli suur kirjutuslaud, kaks lippu – USA ja California osariigi oma – ning akna all väike kuue tooliga nõupidamislaud.
Marsha istus kabineti puhkenurgas. Kui Charity sisse astus, nägi ta, et Josh on juba seal ning lösutab hingematvalt kenana ja ennast täiesti koduselt tundes diivanil.
Marsha, veetlev hästi riietatud kuuekümne ringis naine, naeratas ja tõusis. “Me just rääkisime sinust, Charity. Sul oli kiire hommik. Soovin õnne. Josh räägib siin, et sa veensid Berniet alla kirjutama.”
Charity astus teistele lähemale ja andis oma parima, et näha välja sõbralik tegelikult Joshi poole vaatamata. Kui ta siiski selle vea tegi ja mehe pruunikasrohelistesse silmadesse vaatas, oleks ta võinud vanduda, et kuulis taustal vaikselt mängimas “Tuulest viidud” teemalugu.
Josh tõusis ja naeratas laisalt. Mehe naeratus pani Charity varbad kingades kõverasse tõmbuma. “Meid pole ametlikult tutvustatud,” sõnas mees kätt sirutades. “Mina olen Josh Golden.”
Arvestades sümptome, mida Charity juba niigi tundis, poleks ta mingil juhul tahtnud mehel kätt suruda. Füüsiline kontakt võiks viia südamerikke või millegi veel piinlikumani. Ta neelatas, tõmbas hinge ja seadis ennast valmis.
Ta käsi kadus mehe suurde pihku. Nende vahel lahvatasid sädemed, veel ägedamad kui need, mis hommikul ta arvuti mõrvasid. Charity kõht kiskus krampi ja alakeha juubeldas ning ta pooleldi ootas, et näeb ilutulestikku lakke lendamas.
“Härra Golden,” pomises ta, tõmbas käe kiiresti tagasi ja vajus toolile. Charity püüdis kõigest väest mitte mõelda sellele, et oli tänu Sheryli ekraanisäästjale näinud mehe tagumikku.
“Palun ütle mulle Josh.”
Ei tea, kui paljud naised on selle peale kiljuma pistnud, mõtles Charity, pöörates tähelepanu hoopis turvalisemale linnapeale.
“Josh liialdab minu osaga nõupidamisel,” ütles ta, rahul, et suudab rääkida täislausetega. “Ta teadis teisest maapakkumisest, mistõttu ülikool venitas allakirjutamisega. Kui see küsimus oli lahendatud, oli teiste probleemidega hoopis lihtsam.”
“Või nii.” Marsha vaatas Joshi poole, kes kehitas tagasihoidlikult õlgu.
Arvestades, et Josh oli kuulus sportlane, kellel polnud midagi selle vastu, et kaamera ees oma tagumikku näidata, võinuks arvata, et ta kasutab võimalust, et ennast sündmuse tähena esitleda. Kummalisel kombel ei teinud mees seda.
“Meil on olemas heade kavatsuste kiri,” jätkas Charity. “Lasen Sherylil leppida kokku uue nõupidamise, et edasi liikuda. Kuna ehituspakkumised on juba olemas, saame kogu protsessi kiiresti käivitada ja hoone valmis ehitada.”
“Hiilgav.” Marsha naeratas. “Sa võiksid nüüd minna ja ennast sisse seada. Su hommik oli väga toimekas. Homme sööme koos lõunat ja siis võid mulle rääkida, kuidas asjad edenevad.”
“Tänan.” Charity tõusis. “Oli kena kohtuda, Josh,” lisas ta taganedes, et poleks vähimatki võimalust mehega uuesti kätt suruda.
Turvaliselt tagasi oma kabinetis, oli esimene tööülesanne endale korralik epistel lugeda. Charity polnud veel eales ühelegi mehele niimoodi reageerinud. See oli rohkem kui piinlik – see hakkas ohustama tema võimekust oma tööd teha. Charity võis endale tunnistada, et mingi viga tema geneetilises koodis sundis teda alati vale meest valima. See ei meeldinud talle ning ta ei kavatsenud lasta endal käituda Josh Goldeni läheduses nagu mingi segane groupie või seksinäljas hull. Fool’s Gold oli väike koht. Nad puutuvad paratamatult kokku. Ta pidi enda ja oma hormoonid kontrolli alla saama.
Sellele kõigele peab olema mingi seletus, ütles Charity endale. Ta ei olnud kuigi hästi maganud. Või on tal B-vitamiini vaegus või on ta söönud liiga vähe spargelkapsast. Mis ka põhjuseks ei ole, uurib ta selle välja ja ajab joonde. Charity ei kavatsenud elada oma elu väriseva ja nõrgana. Ta oli ennast tõsiselt võttev inimene. Ta ei kavatsenud lasta sellisel pisiasjal nagu vaimustav mees, kellel on tagumik nagu kreeka jumalal, oma päeva untsu ajada.
“Noh?” küsis Marsha, kui Charity oli lahkunud.
Üksainus sõna, millel võib olla tuhat tähendust, mõtles Josh süngelt. Kuidas oligi see ütlemine naiste ja keele kohta? Mõlemad suudavad panna mehe vähimagi vaevata vingerdama. Oskus, mida Josh ühtaegu imetles ja kartis.
“Ta on tark ja õiglane,” vastas ta.
Marsha kergitas kulmu. “Ja sa ei leiagi, et ta on ilus?”
Josh naaldus toolileenile ja sulges silmad. “Hakkab jälle pihta. Miks sa tunned kohustust panna mind paari igaühega, keda kohtad? Ma olen juba abielus olnud, Marsha. Mäletad? See ei lõppenud hästi.”
“See polnud sinu süü. Ta oli igavene lipakas.”
Josh avas ühe silma. “Mina arvasin, et Angelique meeldis sulle?”
“Ma kartsin, et kui ta seisab päikese käes, võib kuumus üles sulatada kogu plasti, mille ta oli oma kehasse toppinud.”
Josh naeris. “Vägagi võimalik.” Tema eksabikaasa oli sündinud ilusana, kuid polnud puhanud enne, kui oli saavutanud erakordsuse.
“Nii et ta siis meeldib sulle?” küsis Marsha.
Joshil oli tunne, et nad ei räägi enam tema eksist. “Mis tähtsust on minu arvamusel?”
“Sest on.”
“Kena. Ta meeldib mulle. Oled nüüd rahul?”
“Ei, aga alguseks käib küll.”
Josh oli kosjasobitamisega harjunud. Selle juurde kuulusid mitte kuigi peenekoelised kutsed. Talle tundus, et kui inimene juba peab needusega elama, siis tema needusega oli suhteliselt kerge toime tulla. Liiga palju naisi, kes pakkusid kõike, mida ta vaid soovida osanuks. Paraku ei ravinud nendega koos veedetud aeg seda, mis temaga tegelikult lahti oli.
Josh tõusis. “Ma lubasin, et hoian tal silma peal ja seda ma ka teen. Ma ei tea, mille pärast sa muretsed. See siin on Fool’s Gold. Siin ei saa juhtuda midagi halba.” Just sellepärast oligi ta tagasi koju tulnud. Fool’s Gold oli põgenemiseks suurepärane koht. Vähemalt oli olnud. Viimasel ajal tundus, nagu hakkaks minevik teda ka siin kätte saama.
“Ma tahan, et Charity oleks rahul,” ütles Marsha. “Ma tahan, et ta tunneks ennast siin nagu kodus.”
“Mida kauem sa talle tõerääkimisega venitad, seda vihasemaks ta saab.”
Marsha kulm tõmbus kortsu. “Ma tean. Ma ootan sobivat hetke.”
Josh astus naise juurde, kummardus ja suudles ta pehmet kortsulist põske. “Sobivat hetke ei tule, kullake. Seda oled sa mulle ise õpetanud.”
Siis ajas ta ennast sirgu ja suundus ukse juurde.
“Sa võiksid ta õhtust sööma viia,” hüüdis Marsha mehele järele.
“Võiksin,” nõustus Josh lahkudes.
Ta võiks Charity välja kutsuda, aga siis? Mõne päeva pärast teaks naine temast piisavalt, et arvata, et ta teab kõike. Pärast seda tahaks ta kas välja uurida, kas kõik jutud vastavad tõele, või arvaks, et mees on saast elumere lainetel. Charity mõistlike kingade ja konservatiivse kleidi järgi otsustades kannaks naine ta ilmselt saasta poolele.
Josh kõndis läbi fuajee, pööramata tähelepanu klaasvitriinile, milles oli tema kolmandal Tour de France’il võidetud kollane särk. Ta astus päikeselisse hommikusse ja soovis siis kohe, et oleks sisse jäänud, sest nägi Ethan Hendrixit autost välja astumas. Ethanit, kes oli kunagi olnud tema parim sõber.
Ethan liikus kerge sammuga. Aastate möödudes oli lonkamine muutunud peaaegu märkamatuks. Iga teise puhul poleks see olnud üldse märkimist väärt. Kuid Ethan ei olnud iga teine.