Pole minu tütar. Barbara Delinsky
Читать онлайн книгу.
neist ei tahtnud enam kolledžisse minna. Sinu sõbrad lähevad sinna kindlasti. Nad tahavad karjääri teha. Ma ei usu, et nad suudaksid sinuga kogu raseduse aja koos olla.“
Lily silmad läksid erutusest suureks. „Ema, see ei ole tõsi. See teebki selle nii ilusaks.“
Susan tegi nägusid. „Mida see peaks veel tähendama?“
Kolmas peatükk
„Ma olen rase.“
„Armas,“ ütles Kate Mello oma noorimale tütrele ja valas makaronid keevasse vette. „Lissie!“ hõikas ta ülakorrusele, oma teisele noorimale tütrele. „Millal sa tuled? Mul on seda piima hädasti vaja.” Ta nõristas makaronid ja ütles rohkem endale kui Mary Kate’ile, kes seisis tema kõrval, toetades ennast ahju vastu: „Miks mul alati piim nii kiiresti otsa saab?“
„Ema, ma räägin tõsiselt. Ma olen rase.“ Hoides ühes käes kaant ja teises puulusikat, paitas Kate Mary Kate’i pead ja naeratas. „Me leppisime ju kokku, et sul on lihtsalt gripp.“
„See ei lähe mööda.“
„Siis on tegemist laktoositalumatusega,“ ütles Kate, pannes potile kaane peale. „Sina oled see, kes kogu meie kapist piima ära joob. Lissie? Varsti, palun?“
„Ma joon piima,“ ütles Mary Kate, „sest rasedad naised teevad seda.“
„Sa ei ole rase naine,“ ütles Kate oma tütrele ja otsis välja rahakoti, kui Lissie kööki ilmus. Seal polnudki eriti midagi: raha kadus kiiremini kui nende kapist piim. Ta võttis kahekümnelise ja andis selle talle. „Neli liitrit piima, karp mune ja kaks pätsi mitmeviljaleiba, palun.“
„Alex vihkab seda,“ tuletas Lissie talle meelde ja pani jaki selga.
„Alex on kahekümne ühe aastane. Kui talle ei meeldi, mida ma ostan, siis võib ta endale korteri võtta ja osta seal, mida ise soovib. Ja kui raha peaks üle jääma, siis palun osta õunu ka.“ Kui Lissie oli läinud, andis ta Mary Kate’ile taldrikud. „Täna õhtul kata kaheksa kohta, palun. Mike võtab sõbra kaasa.“
„Ma jäin rasedaks kaheksa nädalat tagasi,“ ütles Mary Kate ja võttis taldrikud.
Kate uuris oma tütart. Mary Kate nägi välja üsna kahvatu, aga ta on seda alati olnud. Ta nägi välja ka üsna nõrk. Tema juuksed olid küll pärit tema emalt – tihedad ja liivakarva, metsikud, mis siis, et tüdruk ise seda polnud. Kate sättis enda omad bambusest kudumisvarrast kasutades krunni. Mary Kate armastas neid siduda hobusesabasse, mis tema nägu veelgi väiksemana lasi paista.
„Kallis, sa ei ole rase,“ kinnitas Kate talle. „Sa oled alles seitsmeteistaastane ja võtad ju pille ning Jacob tahab tulevikus arstiks saada. Sinna on veel palju aega, enne kui teie kaks saate abielluda.“
„Ma tean,“ ütles Mary Kate entusiastlikult, „kui ma vanemaks saan, on juba raskem rasedaks jääda. Nüüd on õige aeg lapsi saada.“
Kate katsus tüdruku laupa. „Ei ole palavikku. Sa ei saa ometi sonida.“
„Ema...“
„Ema, kas Lissie lahkus juba?“ See küsimus tuli Kate’i kolmandalt tütrelt, kes ei leidnud oma kaksikõde kusagilt ning haaras köögilaualt telefoni, et talle helistada.
„Sara, see on minu oma,“ protesteeris Kate.
„Ema, see ei ole lihtsalt niisama helistamine, et lobiseda, mul on tampoone vaja.“
„Mul ei ole neid vaja,“ ütles Mary Kate vaikselt. Kuna Sara helistas Lissiele ja Mike kasutas juhust, et küsida, kas ta võib kaks sõpra õhtusöögile kaasa kutsuda, Kate kuulis vaevu, mida Mary Kate talle ütles.
„Söögiks on ainult makaronid juustuga,“ hoiatas ta teda.
„Ainult?“ ütles Mike. „Sa ütlesid, et need on vähiga tehtud makaronid juustuga.“
„Kas sellepärast nad tahavadki tulla?“
„Kindla peale. Sinu makaronid juustu ja vähiga on üsnagi kuulsad. Need kutid ootavad igal kolmapäeva hommikul, et ma neid sööma kutsuksin.“
„Mis siis, kui sinu onu otsustab reedel võrgud välja tõmmata?“
„Siis vahetame reede peale. Kas kaks sobib siis?“
„Las tulevad mõlemad,“ ütles Kate ja keskendas kogu tähelepanu jälle Mary Kate’ile, kui Mike ja Sara olid mõlemad läinud. „Õnneks on vähki üsna palju ja hind on madal.“
„Ema, ma püüan praegu sulle midagi rääkida. See on tähtis. Ma lõpetasin pillide võtmise.“
Kuuldes seda, keeras Kate ennast tema poole. Tema tütar tundus tõsine olevat. „Kas sina ja Jacob olete selles suhtes ühel meelel?“
„Ei. Mina otsustasin, et tahan last. Kas sa teadsid, et naine on rohkem viljakas, kui ta lõpetab pillide võtmise? Ma pole isegi Jacobile rääkinud. Ma tahtsin, et sina oleksid esimene, kes sellest teada saab.“
Midagi tema tõsises pilgus, pani Kate’i järele mõtlema. „Mary Kate? Ega sa nalja tee?“
„Ei.“
„Rase?“
„Ma muudkui teen rasedusproove ja need kõik on positiivsed.“
„Kui kaua aega?“
„Mõnda aega. Ma oleks sulle varem rääkinud, kuid ma tahtsin kindel olla. Ma olen asja uurinud. Ostsin raamatuid ja olen ka internetist selle kohta lugenud. Seal on tugigrupp teismelistele, kes varakult emaks saavad, aga ma ei vaja seda. Mul on juba keegi, kes mind toetab.“
Kate tardus. „Kes?“
„Alustuseks minu pere. Tavaliselt õhtustame seitsmekesi. Täna õhtul kaheksakesi ja nüüd üheksakesi. Mis siis, kui üks tuleb veel?“
Kate oleks saatnud Mary Kate’i tagumisele verandale klapptooli järele, sest neil oli seda vaja juba niigi ruuminappuses söögitoas, aga ta ei suutnud mõtteid tüdruku räägitust eemale saada. „Kas see on siis tõsi?“
„Jah. Muide, ma armastan lapsi. Kas sa siis ise pole neid saanud viis tükki viie aasta jooksul?“
„Mitte plaanitult,“ ütles Kate nõrgalt. „Nad lihtsalt hakkasid tulema ega saanudki otsa.“ Kuni Willile tehti vasektoomia, aga see ei olnud asi, mida nad oleksid eriti tahtnud lastele rääkida. Nad oleksid arutanud karskuse üle, kui lapsed oleksid neid kuulda võtnud, aga tegelikult rääkisid nad vastutustundest. „Oot-oot, aga mina olin abielus, kui ma oma esimese lapse sain.“
Tundus, et Mary Kate ei tahtnud seda kuulata. „Praegu on teistsugused ajad. Ma tahaksin olla esimene, kes lapse saab. Kõiges muus olen ma alati viimane olnud.“
„Otsus last saada, peaks ikka mõlemat vanemat puudutama,“ ütles Kate. „Sa pead Jacobilt ka küsima, enne kui sa midagi rutakat ette võtad.“
„Oh, Jacob on vahel lihtsalt nii tõsine. Ta oleks ei öelnud ja selleks ka mitu põhjust leidnud, aga mõnikord pead kuulama oma sisehäält. Mäletad seda viie aasta tagust Disney Maailma külastust? Sa vaidlesid isaga ja sõitsid Floridasse, mis siis, et oli talv ja meil polnud isegi hotellituba, kus ööbida, aga sa järgisid oma kõhutunnet ja ütlesid, et kõik läheb hästi.“
„Mary Kate, see oli kõigest reis. Praegu on tegemist väikese beebiga. Laps on ju kogu elu sinuga.“
„Ma oleksin talle hea ema. Eelmine suvi avas mu silmad, kui ma nägin, mida need emad oma lastega tegid. Neil polnud kannatust lastega tegelda, nad andsid lapsed meie hoolde, et ise ranna teises otsas peesitada. Mina oma lapsega küll nii ei teeks. Kui see on poiss, siis temast saab väike Jacob. See oleks imeline.“
Kate oli sõnatu. Tema viiest lapsest oli just Mary Kate kõige vaos hoitum ja kuulekam, ta polnud kunagi varem nii elevil olnud. Mida sa just nüüdsama ütlesid?