Neli sõpra. Robyn Carr
Читать онлайн книгу.
Rickist.
Viisteist aastat tagasi olid nad enam-vähem samal ajal asunud elama väiksesse äärelinna Marin Countrys. Andy ja Gerri olid mõlemad nelja-aastaste poiste emad, kes said kohe omavahel sõbraks. Gerril oli süles veel aastane Jessie, ja mõne aasta pärast oli üks kuumihar öö, kus kaitsevahendid oli viimane asi, millest tema või Phil mõtlesid. Sel ööl eostasid nad Matthew, ja Phil lasi teha vasektoomia. Andy piirdus seevastu Noeliga, oma ainukese lapsega.
Noored energilised töötavad emad varastes kolmekümnendates vormis keha, väikeste rõõmsate laste, mehelike abikaasadega, kaunis tulevik ees terendamas, said nad kohe sõpradeks. Gerri töötas Marin Country lastekaitses sotsiaaltöötajana ja Phil, lootustandev ringkonnaprokuröri abi, sõitis iga päev tööle San Franciscosse, jäädes mõnikord sinna ka ööseks. Andy töötas toona põhikooli õpetajana ja oli abielus keskkooli õpetaja ja treeneriga.
Andy lahutas, kui Noel oli kümnene. See oli ootamatu – tasakaalus ja rahuldustpakkuv abielu läks üleöö hapuks. Kui nad nõustamas käisid, oli Rick kurb ja eemalolev. Nad kolisid lahku, lahutus oli kiire ja lõplik. Ja enne, kui keegi jõudis silmagi pilgutada, abiellus Rick kellegagi, kes oli alati tema elu perifeerias olemas olnud – oma keskkooli meditsiiniõega. Ilmselgelt oli ta valinud oma teise naise välja enne esimesega suhte lõpetamist.
Gerri ja Phil, nagu õnnelikel paaridel tavaks, pidasid kirglikke vaidlusi Andy ja Ricki abieluprobleemide teemal, hoides kumbki oma sugupoole poole. Mõneks ajaks sundis see kõiki pooli valima. Lõpuks Phil leebus ja nad jäid Andy poolele, kaotasid Rickiga kontakti ja nägid teda aeg-ajalt ainult siis, kui Rick tuli Noelile järele, et ta nädalalõpuks enda poole viia. Andy paranemine oli märksa vaevalisem. Kulus paar aastat, enne kui tema kibestumine taandus niivõrd, et ta oli valmis jälle kohtama minema. Aastate jooksul oli temast saanud põhikooli direktor.
Samal ajal seadsid Gerri ja Phil sisse oma argirutiini, kui sellist asja saab üldse olla, kui saad seitsme aasta jooksul kolm last ja mõlemad töötavad nõudlikul, pidevat suhtlemist nõudval töökohal, mis nõuab pühendumist ja vankumatut õiglustunnet. Kumbki neist ei käinud tööl kellast kellani, kuid mõlemal oli kogu aeg kas varasemal ajal piipar või nüüd mobiil käepärast, toetamaks teineteist nii hästi, kui nad suutsid. Nende elu oli sageli kaootiline – ohtlikku olukorda sattunud lapsed, keda lastekaitse pidi jälgima või päästma, või isikuvastased kuriteod, mis jäid Phili haldusalasse, ei toimunud kella üheksa ja viie vahel. Kui Gerri ei oleks teinud oma tööd hästi, siis oleks mõni laps ohus olnud, ja kui Phil olnuks hooletu, võinuks mõni kurikael puhtalt pääseda. Politsei võis neile mõlemale mistahes kellaajal helistada.
Gerri meenutas neid aegu tihtipeale igatsusega. Särav noor sotsiaaltöötaja, kellel oli magistrikraad kliinilises psühholoogias, abiellus kena noore juristiga, kes oli temast neli aastat vanem. Mees oli juba ringkonnaprokurörile ja peaprokurörile silma jäänud – neid nimetati sageli superpaariks. Ennustati, et üks neist siirdub osariigi poliitikasse. Nad osalesid alati ametlikel osariigi ja poliitilistel üritustel ja tuluõhtutel, kus käis kogu koorekiht. Nende töötunnid kontoris ja väljaspool seda olid pikad ja rasked, kuid sellegipoolest jagus neil aega ka lastele – ansambel, koor, lastevanemate koosolekud, naabrivalve, trenn, pallimängud ja kergejõustik, kontserdid, piisavalt pidžaamapidusid ja ühiseid väljasõite, et iga täiskohaga lapsevanema pea segi ajada. Nad osalesid neil üritustel vaheldumisi – kui Gerri pidi mõne lasteürituse pärast oma töö kõrvale jätma, siis järgmine kord jättis Phil mõne kohtuasja nooremale abiprokurörile.
“Kohe pärast viimast keskkooli pannkoogiõhtut võtan ma garaaži kaasa pudeli Johnnie Walker Blued ja joon seda otse pudelist, kuni mul pilt eest ära läheb,” ütles Phil pärast ühel järjekordsel lasteüritusel osalemist.
Huumor oli üks asi, mis neid kahekümne nelja aasta pikkusest survest hoolimata koos hoidis. Phil võis olla väga vaimukas, kui ta polnud just vaimselt ja emotsionaalselt mõnda juhtumisse uppunud. Ja Gerril oli küüniline huumorimeel, mis ajas mehe naerma, kuni tal vesi silma tuli või ta peeretas. Neil oli märkimisväärne partnerlus ja sõprus, mida paljud kadestasid. Endi arvates olid nad väga hõivatud, üle töötanud, väsinud ja üksjagu igavad, ent nad said ütlemata hästi hakkama ja ülistasid igavust kui suurepärast alternatiivi kaosele.
Gerri teadis algusest peale, et Andy teisest abielust ei saa asja. Bryce võis küll abielludes kolmkümmend neli aastat vana olla, kuid ta ei olnud perekonnaelu jaoks piisavalt küps. Tal olid ärireisid, semud, kellega koos ringi kolada, sügavalt juurdunud komme mitte kellelegi mitte mingil juhul vastata ja hulk naisi enne Andyt, harjumus, mida, nagu Gerri teadis, oli raske muuta.
Gerri pelgas seda, mida ta teadis järjekordse lahutusega kaasas käivat. Veel üks sõber, tema kõige lähedasem sõber pidi end kokku võtma. Ta lohutas end, et see sarnanes suitsetamisest loobumisega – kui loobumisvaev seljataha jääb, on Andy jälle tema ise. Ent ta ei tahtnud mõeldagi tundidele, mil ta peab kuulama lugusid Bryce’i sigadustest.
Olles tänulik oma tavalise ja turvalise elu ja pühendunud abikaasa eest, helistas ta Phili kontorisse. Mees oli kohtus. Assistent ütles, et tema päevplaanis ei ole lõunaks midagi kirjas ja Gerri, olles õnnelik oma imelise suhte üle, helistas Phili mobiilile, et öelda, kui väga ta teda armastab ja hindab. Ta teadis, et telefon on kohtuistungi ajaks välja lülitatud. Ta jättis kõneposti sõnumi: “Tere. Ma tulen linna. Lähme lõunale. Ei mingeid lapsi. Tulen üksi. Mul on telefon sees.”
Hommik oli peaaegu läbi ja Andy oli nutmise lõpetanud. Ta koostas nimekirja, mida on vaja teha, et kustutada Bryce Jamison oma elust. Kõigepealt tuli helistada Noelile ja selgitada. Noel oli esimest aastat kohalikus kolledžis ja elas vaheldumisi ema, isa ja paari sõbra juures, kelle korter asus kampuse lähedal. Tänu sellele oli tal hommikune tulevärk nägemata jäänud. Kuid ta oli näinud piisavalt, ja Andy teadis, et sellepärast poiss eriti tema juures olla ei tahtnudki. Kõige alandavam oli see, et Noel räägib sellest oma isale ja kasuemale. Aga võib-olla nüüd asjad muutuvad ja poiss viibib rohkem tema juures.
Paki kapi ja sahtlite sisu kastidesse, lisas ta nimekirja. Helista advokaadile. Kopeeri maksutagastused. Prindi välja pangaväljavõtted ja sule arved. Annulleeri krediitkaardid. Ja pärast järelemõtlemist kirjutas ta: “Helista naistekliinikusse ja pane kinni läbivaatuse aeg.”
Uksekell helises ja peaaegu kohe kuulis ta võtme raginat lukuaugus. Bob. Ta oli Bobi unustanud. Ta vaatas oma räsitud köögis ringi ja imestas, kuidas see võimalik sai olla. Bob oli puusepp, kes kööki remontis, ja mees eeldas, et ta on tööl nagu tavaliselt. Ta oli aeglane ja hoolikas ja tal oli ka teisi tööotsi, seega läks tal rohkem aega, kuid ebamugavused peegeldusid ka hinnas. Muuhulgas kahetses Andy ka seda, et oli otsustanud lasta kööki remontida. Ta ei olnud kindel, kas saab seda nüüd, ilma abikaasata, endale lubada.
Bob astus vilistades kööki, tööriistakast käes ja labrador Beau kannul. Nähes naist laua taga istumas, hüüatas ta üllatunult, taganes ja haaras endal särgi rinnaesisest. Hetkeks tundus, nagu oleks ta südamerabanduse saanud. Beau võpatas samuti, kuid tuli siis saba liputades Andy juurde.
“Küll ma alles ehmusin,” ütles Bob väriseval häälel.
“Vabandust, Bob,” vastas Andy koera patsutades. “Ma olen täna kodus. Unustasin helistada ja sind hoiatada.”
Mees tõmbas hinge. “Oeh,” sõnas ta, püüdes hingamist normi saada. Seejärel kummardus ja vaatas naise poole. “Kas enesetunne on kehv?” küsis ta.
“Kõik on korras. Perekondlikud asjad, millega tuleb tegelda. Võta kohvi, kui soovid.”
Bob ajas end sirgu. “Tänan väga.” Ta jätkas vilistamist ja tõstis tööriistakasti köögikapile. Ta otsis välja sõrgkangi ja asus seinalt ja kappidelt laudist maha võtma. Ta lõpetas vilistamise ja küsis: “Kas täna tuleb uuskasutuskeskuse auto?”
Endalegi üllatuseks Andy naeris. “Ei, Bob. Mul oli eile abikaasaga hirmus tüli ja ma viskasin ta asjad välja. Pean need ära koristama.”
“Hmm,” vastas mees tagasi töö kallale asudes. Ta ei esitanud rohkem küsimusi.
Veidi