Paljajalu-suvede aegu. Blackberry saare romaan, 1. raamat. Susan Mallery
Читать онлайн книгу.
et maitses.“
„Maitses jah,“ ütles Gabby.
Brittany oli juba jope selga ajanud.
„Kas saad Michaeliga kokku?“ küsis Carly, enne kui Brittany uksele saatis.
Brittany naeratas. „Jah, me lähme sõpradega keeglit mängima.“
„Paari nädala jooksul peaksin suvelaagri koha pealt targemaks saama,“ ütles Carly, kuid kuulis tütre vaikset turtsatust. Gabbyle ei meeldinud eriti suvelaagri mõte, peamiselt sellepärast, et see tähendas õues olemist ja tegelemist selliste asjadega nagu matkamine ja kajakiga sõitmine. Ta eelistas lugeda või arvutiga mängida.
„Minu suvised tunnid on kaheksast kaheteistkümneni,“ ütles Brittany pikka punast patsi jope alt välja tõmmates. „Nii et õhtupoolikud sobivad.“ Ta kõhkles ja langetas siis häält. „Kas see oli tema? Michelle?“
Carly noogutas.
„Ta pole sugugi selline, nagu ma arvasin. Ma ei osanud arvata, et ta on nii hirmuäratav. Kuigi ta ei teinud ju midagi. Aga noh, lihtsalt...“
Carly esimene instinkt oli hakata kaitsma, mis tõestas üksnes seda, et ta oli endiselt täielik idioot.
„Ega asi nüüd nii hull ka ole,“ ütles ta kompromissile minnes. Mis oli temast üsnagi suuremeelne, võttes arvesse, et ta oli lahti lastud.
„Olgu siis. Head õhtut.“
Brittany lahkus ja Carly istus diivanile. Tütar keris end ta kõrvale ja toetas pea ta õlale.
„Ta ei meeldi mulle,“ sosistas Gabby. „Kas ta peab siia jääma?“
Carly tahtis öelda, et ka temale ei meeldi Michelle, kuid mõistis, et see oleks viga. Õigesti käitumine on igavene nuhtlus, mõtles ta tütre pead silitades.
„Vaatame, kuidas asjad edenevad, enne kui hakkame kohut mõistma,“ ütles ta kergel toonil, eirates hukatuse aimdust.
„Nii teed sa alati, emm,“ ütles Gabby ohates. „Sa üritad ikka asjade mõlemat poolt vaadata. Kas sa vahel lihtsalt vihastada ei taha?“
„Sagedamini, kui oskad arvata.“
Tegelikult oli asi nii, et Michelle vajas teda. Vähemalt mõnda aega. Keegi peab ju võõrastemaja juhtima ja kuna Brendat enam ei ole, siis sai see olla vaid tema. Michelle’il on vaja aega taastumiseks, selle meelde tuletamiseks, mis siin töötamine tähendab. See tema lahtilaskmine oli impulsiivne. Sõnad, mitte läbimõeldud tegutsemine.
See on nagu enesejulgustus, mõtles ta tütart enda vastu surudes. Või sama, mis asitõenditele vaatamata uskuda, et vaime pole olemas.
Poolteist tundi hiljem suudles Carly tütart laubale ja soovis talle head ööd. „Ilusaid unenägusid,“ ütles ta. „Ma armastan sind.“
„Mina sind ka, emme.“
Gabby lausus need sõnad väga unisel häälel. Ta silmad olid juba kinni vajunud. Kuigi ta ei palunud juba mitu aastat, et talle loetaks õhtujuttu, meeldis talle ikka veel, kui talle tekk ümber pannakse. Ta oli üheksa-aastane, saab sügisel kümneseks. Kui kaua veel läheb, kuni ta hakkab suhtuma emasse sõbra asemel pigem kui igavesse nuhtlusesse?
Carly ei mäletanudki õieti sellist aega, mil talle poleks tundunud, et kõik, mis ta vanemad teevad, on kas nõme või tekitab piinlikkust. Seitsmeteistkümneaastaselt tahtis ta kõigest hingest neist lahti saada. Kummaline küll, kuidas alles ema lahkumine kodust pani teda tajuma, kui väga ta tegelikult ema vajas. Kuid siis oli juba liiga hilja seda öelda ja saada teada kõik muu, mis tal oli vaja naiseks saamiseks teada saada.
Ta suudles Gabbyt veel kord, tõotades endamisi, et ei jäta mitte mingil juhul iialgi oma last maha, ning tõusis püsti. Öölamp valgustas talle tuttavat teed. Vaatamata Gabby väitele, et ta on juba iseseisev, tahtis ta ikka veel, et öölamp ta magamise ajal põleks.
Carly seisatas lävel ja vaatas magava lapse poole, siis toas ringi. Ta oli need kardinad ise teinud ja riiulid ise seina pannud. Värv oli odav ja ta käis ikka saare heategevusäris vaatamas, ega midagi soodsalt ei satu müügil olema, nagu näiteks mõni rõõmsavärviline tekk, mis polnud originaalpakendist välja võetudki. Ta hoidis kapi põhjas tühja purki ja pani sinna kogu metallraha. See oli ta tütre sünnipäeva- ja jõulukinkide fond. Vaatamata rahapuudusele olid nad hakkama saanud.
Aga kui ta vallandatakse, muutub see kõik. Ta ei kaota mitte üksnes töökoha, vaid ka kodu.
Hetkeks seisis ta hämaruses ja meenutas aega, kui see tuba kuulus Michelle’ile. Enamikul nädalavahetustel veetsid nad õhtud koos ja peamiselt siin, kuna nii oli parem. Turvalisem. Kui nad veel Gabby-vanused olid, punusid nad kirikakrapärgi ja pakkusid neid külastajatele. Nad jooksid randa ja loopisid kive merre. Michelle kahlas külmas vees, kuid Carly püsis kaldal. Ta oli alati vett kartnud. Tal polnud selle kohta mingit seletust, ei mingit lapsepõlvetraumat. Veefoobia lihtsalt oli. Kahjuks oli ta pärandanud selle ka tütrele.
Headel päevadel veenis ta end, et oli seda korvanud armastuse, hoole ja stabiilse koduga. Nende maailm oli korrapärane ja ettearvatav. Nad olid õnnelikud. Carly pidi hoolt kandma, et saagu mis saab, nii see ka jääks.
See tuba oleks võinud kuuluda ükskõik millisele tuhandetest teeäärsetest motellidest. Voodi oli väike ja kõva ning linad karedad ja vaip plekiline. Tumedad kardinad ei ulatunud keskelt kokku. Autotuled riivasid akent, tekitades vastasseinale mustri. Vannitoa kraan tilkus.
Michelle mõtles, et oleks võinud ka parema koha leida, kuid tal polnud huvi otsida. Üheks ööks käib see ka. Lisaks oli see linna viiva kiirtee läheduses ning põhiliselt veoautojuhtide lemmikpeatuspaik. Suure tõenäosusega ei kohta ta siin ühtki tuttavat. Praegusel hetkel oli anonüümsus eeliseks.
Ta lasi dušiveel joosta, kuni väike vannituba oli auru täis. Võtnud riided seljast, astus ta veejoa alla ja lasi kuumal veel mööda ihu voolata. Ta pesi end seebiga, hõõrus tillukese seebitükiga juukseid ja loputas end puhtaks.
Vaatamata kuumale veele värises ta ikka, kuid keeras kraanid lõpuks kinni ja kuivatas end motelli väikese õhuke rätikuga. Ta ei näinud end peeglis, kuid tal polnud selle vastu midagi. Ta ei kavatsenud ju end meikima hakata. Armees olles oli ta ainsa kosmeetikavahendina kasutanud päikesekaitsekreemi. Nüüd, kus ta oli tagasi Loode-Ameerikas, polnud isegi seda vaja.
End riidesse pannes vältis ta puusal ikka veel paranevate armide vaatamist. Ta oli kindel, et kirurg andis endast parima selle lasust tekkinud haava kinniõmblemisel, kuid tal polnud ju eriti palju materjali, mida kokku õmmelda.
Michelle mõistis, et tal oli vedanud. Ta oli elus. Osaline puusaasendusoperatsioon polnud võrreldavgi sellega, mis teised pidid läbi elama. Tema oli ellu jäänud, saavutades sellega kõigi sõjameeste eesmärgi – mitte surma saada. Ülejäänu läks juba omasoodu.
Ta väljus väikesest vannitoast. Nurgas oli hunnik restoranide menüüsid, kust sai toitu kohale tellida. Toit oleks ilmselt hea mõte. Ta võttis ikka veel antibiootikume ja valuvaigisteid. Kui midagi süüa, siis läheks ka tabletid lihtsamalt alla. Teisalt võiks neid täiesti ignoreerida ja lahendada probleemi muul moel.
Paberkott oli öökapil. Ta läks öökapi juurde ja võttis kotist viinapudeli.
„Tervitus,“ pomises ta korki pealt keerates. „Ma ei taha pikaajalist suhet. Kuidas oleks, kui veedaks öö koos?“
Haigla nõustaja oli teda hoiatanud, et huumori kasutamine kaitsemehhanismina võib paranemisprotsessi takistada. Tema vastas, et saab sellega hakkama.
Öö oli vaikne. Autode ühtlane mürin mõjus pigem unelauluna võrreldes sellega, mis ta oli veel kõigest paari kuu eest kuulnud. Siin polnud vaja karta plahvatusi ega raskemasinate müra ega pea kohal lennukeid. Öö oli jahe, mitte kuum, taevas pilvine, mitte selge.
Tuleb langetada otsuseid. Ta ei saa võõrastemaja vältida. Ta kuulub sinna või oli vähemalt kuulunud. Ja siis veel see Carly probleem.