Originaali tiitel:

      Robyn Carr

      A Virgin River Christmas

      2013

      Kõik õigused käesolevale väljaandele, kaasa arvatud õigused kogu raamatu või selle üksiku osa kopeerimisele ja levitamisele ükskõik millisel viisil, kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga. Kaanekujundus pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Tõlkinud Kristina Guhse

      Toimetanud Evelin Piip

      Korrektuuri lugenud Inna Viires

      Copyright © 2008 by Robyn Carr

      Trükiväljaanne © 2018 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2019 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 11612

      ISBN (PDF) 978-9949-84-788-4

      ISBN (ePub) 978-9916-11-171-0

       Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      „Jõulud Neitsijõel“ on pühendatud Kris ja Edna Kitnale sügava tänulikkusega abi, võrreldamatu lahkuse ja sõpruse eest.

      PROLOOG

      MARCIE seisis oma laimirohelise Volkswageni kõrval, värisedes jaheda novembriõhu käes, hommikune päike vaevalt silmapiirile kerkinud. Asjad olid pakitud ja ta oli valmis, eelseisva ettevõtmise suhtes nii põnevil kui hirmul. Tal oli tagaistmel väike jahutuskast snäkkide ja limonaadidega. Pakiruumis oli kast pudelivett ja kõrvalistmel termos kohviga. Ta oli kaasa võtnud magamiskoti juhuks, kui motelli voodipesu tema nõudmistele ei vasta; reisikotti oli ta pakkinud peamiselt teksapüksid, sviitrid, paksud sokid ja saapad, kõik sobilikud väikestes mägilinnades ringi kõndimiseks. Ta kibeles juba teele, kuid ta noorem vend Drew ja vanem õde Erin venitasid hüvastijätuga.

      „Kas sul on telefonikaardid, mis ma sulle andsin? Kui sul äkki pole head mobiililevi?“ küsis Erin.

      „Olemas.“

      „Kindel, et sul on piisavalt raha?“

      „Saan hakkama.“

      „Tänupüha on vähem kui kahe nädala pärast.“

      „Sellega ei tohiks nii kaua minna,“ ütles Marcie, sest kui ta midagi muud oleks öelnud, oleks järgnenud uus vastasseis. „Ma arvan, et leian Iani üsna ruttu. Usun, et olen ta asukoha päris täpselt kindlaks teinud.“

      „Mõtle järele, Marcie,“ ütles Erin veel viimast korda üritades. „Ma tunnen mõningaid parimaid eradetektiive – advokaadibüroo palkab neid pidevalt. Me võiksime Iani üles otsida ja lasta talle saata need asjad, mis sa talle anda tahad.“

      „Me oleme sellest rääkinud,“ ütles Marcie. „Ma tahan teda näha, temaga rääkida.“

      „Me võiksime ta kõigepealt üles otsida ja siis sa võiksid…“

      „Ütle talle, Drew,“ anus Marcie.

      Drew hingas sisse. „Marcie otsib ta üles, räägib temaga, uurib välja, mis temaga toimub, veedab temaga veidi aega, annab talle pesapallikaardid, näitab kirja ja tuleb siis koju.“

      „Aga ma võiksime…“

      Marcie pani käe vanema õe õlavarrele ja vaatas talle otsusekindlate roheliste silmadega otsa. „Lõpeta. Ma ei saa eluga edasi minna enne, kui olen seda teinud, ja enda moodi, mitte sinu moodi. Rohkem me sellest ei räägi. Ma tean, et sa pead seda rumalaks, aga ma teen seda.“ Ta naaldus Erinile lähemale ja suudles teda põsele. Erin, nii sale, ilus, edukas ja tark – nii erinev Marciest –, oli talle lapsest saati ema eest olnud. Tal oli raske sellest loobuda. „Ära muretse – sa ei pea millegi pärast muretsema. Ma olen ettevaatlik. Ma ei jää kauaks.“

      Seejärel suudles ta Drew’ põske ja ütles: „Kas sa ei saaks talle Xanaxit või midagi sarnast muretseda?“ Drew õppis meditsiinikoolis ja, ei, ta ei saanud ravimeid välja kirjutada.

      Drew naeris ja põimis käed Marcie ümber, emmates teda hetkeks tugevalt. „Tee lihtsalt kiiresti, et sellega ühele poole saaks. Erin ajab mu hulluks.“

      Marcie kissitas Erini poole vaadates silmi. „Ole temaga leebe,“ ütles ta. „See oli minu mõte. Ma olen tagasi enne, kui sa arugi saad.“

      Seejärel istus ta autosse, jättes nad maja ette kõnniteele seisma, ja sõitis minema. Ta jõudis maanteeni välja, enne kui tundis pisaraid silmades torkimas. Ta teadis, et valmistab õele-vennale muret, kuid tal polnud valikut.

      Marcie abikaasa Bobby oli surnud peaaegu aasta tagasi, vahetult enne jõule, kahekümne kuue aasta vanuselt. Seda pärast pea enam kui kolme aastat esmalt haiglates ja seejärel hooldekodus – lootusetult haigena, ajukahjustusega, need olid merejalaväelasena Iraagis saadud vigastused. Ian Buchanan oli olnud Bobby seersant ja parim sõber, merejalaväelane, kes pidi Bobby sõnul teenima kakskümmend aastat. Kuid Ian lahkus merejalaväest üsna varsti pärast seda, kui Bobby haavata sai, ja oli seejärel tabamatu olnud.

      Kuna Marcie oli teadnud, et Bobby ei saa iial terveks, sest ta oli leinanud mehe kaotust kaua aega enne seda, kui ta tegelikult suri, oli ta oodanud, et tunneb Bobby lahkumise tõttu kergendust, vähemalt mehe enda pärast. Marcie oli arvanud, et ta on enam kui valmis alustama uut elu, elu, mis oli aastateks ootele pandud. Õrnas eas, kahekümne seitsme aastasena, kuid juba lesena, oli siiski veel piisavalt aega sellisteks asjadeks nagu haridus, kohtamas käimine, reisimine – nii palju võimalusi. Kuid möödunud oli peaaegu aasta ja ta oli ummikus. Ta ei suutnud edasi liikuda. Juureldes, alati juureldes, miks mees, keda Bobby oli armastanud nagu venda, oli silmist kadunud, kordagi helistamata või kirjutamata. Ian oli võõrandunud oma vendadest merejalaväes ja oma isast. Ta oli võõrandunud Marciest, oma parima sõbra naisest.

      Siis olid veel need pesapallikaardid. Ka kõige pöörasemates kujutelmades poleks Marcie suutnud välja mõelda midagi sellist, mida ta advokaadist õde oleks pidanud veel naeruväärsemaks kui soovi olla kindel, et Ian saab endale Bobby pesapallikaardid. Aga kuna Marcie oli kohtunud Bobbyga neljateistaastaselt, teadis ta, kui kiindunud ta oma kollektsiooni oli. Polnud ainsatki mängijat ega fakti, mida ta poleks peast teadnud. Tuli välja, et ka Ian oli pesapallihull ja tal oli samuti kaartide kogu; Marcie teadis Bobby kirjade põhjal, et nad olid vahetusi arutanud.

      Iraagi kõrbetes ja linnades, jahtides mässulisi ja muretsedes suitsiidirünnakute ja täpsuslaskurite pärast, olid Bobby ja Ian rääkinud pesapallikaartide vahetamisest. See oli irreaalne.

      Siis oli veel kiri, mille Bobby oli talle Iraagist kirjutanud, enne kui haavata sai. See rääkis Ianist ja sellest, kui uhkeks see teda teeks, kui ta Iani moodi oleks. Ian oli tõeline merejalaväelane – see, kes sattus oma meestega probleemide keskele, juhtis neid tugevuse ja julgusega, ei vedanud neid iial alt, jäi igas olukorras nende juurde – oli siis tegemist ägeda võitlusega või lahkuminekukirjaga armsamalt. Ian oli lõbus mees, kes pani kõiki naerma, kuid ta oli ka karm seersant, kes sundis neid kõvasti vaeva nägema, õppima ja peensusteni kõiki reegleid järgima, et nende ohutus tagada. Selles kirjas oli Bobby Marciele öelnud, et loodetavasti naine toetab teda, kui ta otsustab sõjaväes karjääri teha. Nagu Ian Buchanan seda teinud oli. Kui ta suudaks olla pooltki selline mees nagu Ian, siis oleks ta pagana uhke; kõik mehed