Jõulud Neitsijõel. Neitsijõgi, 4. raamat. Robyn Carr
Читать онлайн книгу.
– tal oli merejalaväekorpusega lõpus probleemne suhe. Nagu ma kuulnud olen…“
Mees vaatas talle uuesti otsa, nüüd juba palju õrnema ilmega. „Mina olen Jack Sheridan,“ ütles ta. „Minu naine, Mel. See on Paige,“ ütles ta noorema naise poole noogutades. „Ja Hope McCrea, linna uudishimutseja.“ Ta ulatas Marciele käe.
Marcie võttis selle vastu. „Marcie Sullivan,“ ütles ta.
„Miks sa seda merejalaväelast otsid?“ küsis Jack.
„Pikk lugu,“ vastas Marcie. „Ta oli mu kadunud abikaasa sõber. Ma olen kindel, et ta ei näe enam selline välja – tal oli vigastusi. Ta vasakul põsel jookseb arm, ja samal küljel puudub kulm. Ja tal on ilmselt habe. See oli tal siis, kui teda viimati nähti, umbes kolm või neli aastat tagasi.“
„Siin juba habemetest puudust ei ole,“ ütles Jack. „Metsane maa – siin muutuvad mehed mõnikord pisut karuseks.“
„Aga ta võib ka muus mõttes muutunud olla. Näiteks – ta on vanem. Ta on praegu kolmkümmend viis – see pilt on tehtud siis, kui ta oli kakskümmend kaheksa.“
„Sinu abikaasa sõber? Korpusest?“ küsis Jack üle.
„Jah,“ vastas Marcie. „Ma tahaksin ta leida. Sellepärast et – sest ta on kaua eemal olnud.“
Jack paistis mõtlevat, kuni ta pildil olevat nägu uuris. Mõnda aega valitses vaikus, enne kui ta ütles: „Tule baari. Söö midagi, võtad ehk ühe õlle, või mis iganes sulle meeldib. Räägi mulle temast natuke ja sellest, miks sa teda leida tahad. Kuidas see kõlab?“
„Baari?“ küsis Marcie ringi vaadates.
„See on grillbaar,“ sõnas Jack naeratades. „Toit ja jook. Me võime süüa ja rääkida.“
„Oh,“ vastas Marcie. Ta kõht urises vihaselt. Kell oli juba palju, umbes neli, ja ta polnud veel midagi söönud, kuid ta säästis raha bensiini jaoks ja leidis, et võib söömise veel pisut kauemaks unustada. Äkki õnnestub tal leida midagi väga, väga odavat, mille abil läbi ajada, näiteks päts eilset leiba, mida saaks süüa autos oleva poole purgi maapähklivõiga… seejärel otsiks ta parkimiseks turvalise koha ja sätiks end ööseks sisse. „Klaas vett oleks väga kena – ma olen juba mitu tundi ringi sõitnud, näidanud ta pilti kõigile, kes on nõus seda vaatama. Aga ma pole näljane.“
„Vett on meil palju,“ vastas Jack naeratusega. Ta pani käe Marcie õlale ja hakkas teda baari veranda poole juhatama, kuid peatus äkki. Ta tõmbas kulmud kipra. „Mine ees,“ ütles ta Marciele. „Ma olen kohe su selja taga.“
Marcie läks verandatrepist üles ja pööras end ümber, et näha, mida mees teha kavatseb. Jack koristas redelit ära, et ta rase naine ei saaks enam selle otsa ronida, seda ta tegi. See oli kokkupandav redel, millest sai teha nii madala kui kõrge kolmnurkse redeli, ja Jack lasi selle alla ja pani kokku, kuni sai selle ühe käega üles tõsta. See oli kokku panduna umbes kaks meetrit kõrge ja Jack tassis selle otse baari. Marcie kuulis ta naist mehe selja taga karjumas: „Sa oled kamandav tüütus! Millal ma olen mõista andnud, et luban sul end käsutada?“
Jack ei vastanud midagi, kuid ta muigas, nagu oleks naine teda äsja suudlusega kostitanud. „Hüppa siia üles,“ ütles ta Marciele ning osutas leti poole. „Ma tulen kohe tagasi.“ Ta kandis redeli baari tagaosas olevast uksest välja.
Marcie hingas sügavalt sisse ja mõtles: „Oh pagan – ma ei suuda neid lõhnu üle elada!“ Tema kõht tegi end taas kuuldavaks ja ta surus käe vastu kõhtu. Köögis levitas miski imelisi aroome – midagi pulbitsevat, rikkalikku, kuuma ja paksu, nagu liharikas maitsestatud supp; värske leib; midagi magusat ja šokolaadist.
Ja kui Jacki-nimeline mees tagasi tuli, oli tal käes kandik aurava kausiga. Ta tõstis kõik Marcie ette: tšilli, maisileib ja meevõi, väike kauss salatit. „Issand, ee, vabandust,“ ütles naine. „Tõesti, ma pole näljane…“
Jack lasi klaasi külma õlut täis ja Marcie suu hakkas vett jooksma. Õnneks ei ilastanud ta letile. Ta neelatas tugevalt. Tal oli umbes kolmkümmend dollarit ja ta ei tahtnud seda uhkele einele kulutada, mitte praegu, kui ta vajas iga senti bensiini jaoks, et need väikesed mägilinnad läbi sõita.
„Hästi, siis sööd vaid seda, mida soovid,“ ütles Jack. „Proovi lihtsalt. Ma näitasin pilti Jutlustajale, minu kokale. Ka tema pole seda meest näinud. Me uurime Mike’i käest samuti – ta on siin linnas politseinik ja sõidab tihti kõrvalistel teedel, lihtsalt selleks, et teada saada, kes seal elavad – ehk on tal mõni vihje. Nemad on samuti merejalaväelased.“
„Kus ma õieti olen?“ küsis Marcie.
„Neitsijõel,“ vastas Jack. „Rahvaarv kuussada kakskümmend seitse, viimase loenduse põhjal.“
„Ah, sellega saite kindlasti kaardile.“
„Tahaks loota – me oleme lausa metropol võrreldes paljude siinsete väikelinnadega. Proovi lihtsalt,“ noogutas ta kausi poole.
Marcie käsi värises veidi, kui ta lusika kätte võttis ja proovis üht parimat tšillit, mida ta kunagi söönud oli. See sulas tema suus ja ta lausa ohkas.
„See on tehtud hirvelihaga,“ ütles Jack. „Me saime paari kuu eest kätte toreda isahirve ja kui see juhtub, siis sööme maailma parimat tšillit, hautist, burgereid ja vorste, mitu kuud.“ Ta patsutas suurt vinnutatud liha purki, mis letil seisis. „Jutlustaja teeb lisaks ka uskumatut vinnutatud hirveliha.“
Marcie silmad läksid vesiseks – toit oli nii hea. Hoolimata kõigist Erinile ja Drew’le antud lubadustest polnud ta korralikult söönud ega ettevaatlik olnud, hoides toidu pealt kokku ja magades autos. Kui Erin näeks, kuidas teksapüksid ta saledal kehal ripuvad, oleks suurt pahandust oodata.
„Kas räägid mulle natuke sellest mehest, ampsude vahel?“ küsis Jack.
Oh, põrgusse, mõtles Marcie. Ta polnud juba mitu päeva korralikku sooja toitu söönud ja kui tal kord raha otsa saab, pole tal enam muud valikut kui koju minna. Ta peab lihtsalt veidi sellest rahast kulutama, lahkuma mägedest ehk päev varem, kui ta tahtnud oli. Ta pidi ju sööma, jumala eest! Ta ei saanud ometi meest ilma toiduta jahtida!
Ta võttis paar kiiret ampsu, et suruda maha kõige hullem oma pöörasest näljast, loputades need alla lonksu jääkülma õllega. See oli taevalik, lihtsalt taevalik. „Tema nimi on Ian Buchanan. Me oleme samast linnast pärit, aga me ei tundnud üksteist lastena, kuigi Chico on väike – kõigest viiskümmend tuhat inimest. Ian on meist kaheksa aastat vanem. Oli. Minu abikaasa ja mina, me kasvasime koos üles, käisime koos keskkoolis ja abiellusime väga noorelt, üheksateistaastaselt. Bobby läks kohe pärast kooli merejalaväekorpusesse.“
„Mina ka,“ ütles Jack. „Olin seal kakskümmend aastat. Mis su abikaasa nimi oli?“
„Bobby Sullivan. Robert Wilson Sullivan. Ega sa juhuslikult…?“
„Ma ei mäleta Bobby Sullivani ega Ian Buchananit. Kas sul abikaasast pilti on?“
Marcie pistis käe vestitaskusse ja tõmbas välja rahakoti, avas selle ja keeras Jacki poole. Läbipaistvates kiletaskutes oli mitmeid pilte. Ta sõi, kuni Jack neid vaatas – üheksateistaastaste pulmafoto, Bobby ametlik merejalaväekorpuse portree – nägus noor mees, ilus mees. Oli paar igapäevast võtet, mis kujutasid Bobby tugevat profiili, võimsaid õlgu ja käsivarsi, ja siis viimane – Bobby, peaaegu tundmatuseni muutunud, kõhn, vaevatud, kahvatu, silmad avatud, kuid pilk fookustamata, üles tõstetud haiglavoodis, Marcie tema kõrval istumas, ta pead oma õlale toetamas, naeratamas.
Jack tõstis pilgu fotodelt ja vaatas teda tõsiselt. Marcie pani lusika tšilli sisse ja patsutas salvrätikuga huuli. „Ta läks esimese lainega Iraaki,“ ütles Marcie. „Ta oli kakskümmend kaks. Kakskümmend kolm, kui haavata sai. Seljaajuvigastus ja ajukahjustus. Ta elas nii rohkem kui kolm aastat.“
„Ahh, lapsuke,“ ütles Jack, kelle