Suvi Blossom Streetil. Blossom Street, 6. raamat. Debbie Macomber
Читать онлайн книгу.
ütles endale, et mitte miski, mida mees teeb või ütleb, ei pane teda meelt muutma. Aga peagi astub ta tühja korterisse ja tunneb end nii üksildase ning isoleerituna, et tema otsusekindlus võib kardetavasti kõikuma lüüa. Sel pärastlõunal oli ta tundnud, et on tugevam ja tal on oma tunnete üle suurem kontroll. Kudumiskursused on kindlasti samuti abiks.
Teadmine, mida tal on vaja teha, ei muutnud seda lihtsaks. Clarki jõupingutused teda tagasi võita muutsid kogu raske katsumuse veelgi suuremaks segaduseks. Ta oli läinud suisa nii kaugele, et kaasas nende perekonnad. Aga Phoebe ei suutnud, lihtsalt ei suutnud järele anda.
Mobiil jätkas oma sirtsuvaid hääli, andes mehe kõnest märku.
Kui Phoebe ei vasta, saadab Clark talle lihtsalt sõnumi ja üritab siis uuesti. Ta lükkas mobiiliklapi lahti. „Ära helista mulle enam,“ ütles ta otsustavalt, olles ise ka üllatunud, kui veenvalt tema hääl kõlas. „Kui mitu korda ma pean sulle seda ütlema?“
„Phoebe, palun… ära tee seda. Las ma…“
„See vestlus on läbi.“ Phoebe hakkas kõnet lõpetama.
„Phoebe, palun, vähim, mida sa teha saad, on mind ära kuulata.“
„Seda olen ma juba teinud.“ Naine kõhkles pisut. „Rohkem ei ole enam midagi öelda.“
„Ma anun sind.“
„Clark, ma andsin sulle kihlasõrmuse tagasi. See on läbi. Meiega on kõik.“
„Sa oled vihane ja sul on selleks täielik õigus. Aga kui sa annad mulle viis minutit, ainult viis minutit, võin sulle kõike selgitada.“
Oh, ta on hea – nagu paljud vandemeeste kogud avastanud on. „Ei, Clark, ma langesin sellesse lõksu esimesel korral. Nüüd on kõik. Mulle aitab. Nädal aega tagasi sai meie kihlus ametliku lõpu.“
„Sa ei mõtle seda tõsiselt! Ei saa mõelda. Sa armastad mind ja mina olen sinu järele hull… Sa tead seda, Phoebe. Sa pead seda teadma. Ma ei teeks sulle mitte kunagi haiget. Pigem sureksin.“
„Kui asi oleks nii, siis otsiksin sulle praegu kirstu, sest sa tegid mulle haiget, Clark.“ Phoebe hääl vääratas ja ta oli vihane, et oli nii pisematki nõrkust välja näidanud. Selle asemel, et vestlust jätkata, sulges ta telefoni.
Phoebe kiirustas lühikeste sammudega mööda Blossom Streeti edasi, pilk pisaraist hägune. Ristmikule jõudnud, tõmbas ta käega üle põse ja nuutsatas tahtmatult. Ta oli läinud oma lõunatunni ajal jalutama ning kõndinud palju kaugemale kui tavaliselt. Tegelikult ei olnud ta kunagi enne tänast Blossom Streetile jalga tõstnud. Aga nüüd oli ta hiljaks jäänud, tal tuli tööle tagasi minna. Tema ülemus Madison Avenue Füsioteraapias oli mõistev, aga ta ei kiidaks seda heaks, kui Phoebe patsiendil oodata laseks.
Kliinikusse tagasi jõudes oli Phoebe hingetu. Ta ei olnud lõunat söönud ja tema kõht oli juba pinges. Noh, selles osas ei saanud ta midagi ette võtta.
Kui Phoebe välisuksest sisse tormas, oli proua Dover kliiniku ooteruumis. Naine langetas ajakirja ja naeratas Phoebele, kes andis endast parima, et vastu naeratada. Caroline Dover oli läbi teinud põlveliigese täieliku asenduse ja tal oli igal kolmapäeval kell üks protseduur ette nähtud. Ta oli viimased kuus nädalat Phoebe juures käinud ning nad saavutasid edu, ehkki see tuli tasapisi.
„Tulge tahapoole,“ ütles Phoebe vanemale naisele. Ta kiirustas ees minema ja hingas sügavalt sisse. Läks vaja palju otsusekindlust, et pärastlõunase tööga hakkama saada.
Keskendudes rangelt vaid oma patsientidele, suutis Phoebe päeva lõpuni hakkama saada. Kümme minutit pärast kella viit tõmbas ta jaki selga ja haaras käekoti, soovides kiiresti põgeneda. Ta ei suutnud siiski vastu panna ja kontrollis oma mobiili. Clark oli jätnud talle kolm sõnumit. Keeldudes olemast mõjutatav, kustutas ta need kõik ilma kuulamata.
Ta ei söandanud lasta endal mehe häält kuulda; ta on liiga järeleandlik. Probleem oli selles, et ta tahtis Clarki uskuda… Tahtis nii tohutult, et see kõik muutuks. Sellepärast ta oligi end impulsiivselt kudumiskursusele kirja pannud. Koo, et loobuda. Kuulutus lõngapoe aknal oli olnud nagu vilkuv neoontuli. Kui ta kavatseb Clarki veenda, et tal on tõsi taga – ja nii see on –, vajab ta tähelepanu kõrvalejuhtijat, mis aitaks tal mõned järgmised nädalad üle elada.
Phoebe käsi tõmbus telefoni ümber pingule. Samal ajal, kui sõrmed Clarki sõnumite kustutamiseks klahve vajutasid, tundis ta igatsust mehega rääkida. Ta tahtis saada temalt armastuse kohta kinnitust, tahtis, et Clark pakuks välja mõne usutava põhjuse, miks tal on vaja teisi naisi püüda. Kuid neid põhjusi ei olnud. Ei mingeid vabandusi. Mitte miski, mida mees öelda võiks, ei muudaks tema tegu olematuks.
„Kas teil Clarkiga oli järjekordne nägelus?“ küsis Bill Boyington, Phoebe ülemus, kui naine uksest väljuma hakkas.
Küsimus tabas Phoebet ootamatult.
„Mis paneb sind seda küsima?“ Phoebe oli andnud endast parima, et kogu nädal professionaalne ja seetõttu ka külmavereline püsida. Ta ei olnud töö juures kellelegi rääkinud, et oli kihluse katkestanud.
„Sulle saadeti lilli.“ Mees osutas vastuvõtulaua poole.
Ja tõepoolest, nurgas seisis tohutu suur lilleseade. Phoebe imestas, kuidas tal see märkamata oli jäänud. Valgete hortensiate vahele oli lükitud orhideesid, liiliaid ja roose; Clark ei olnud sellega ilmselgelt koonerdanud. Phoebele turgatas pähe, et need olid sobilikumad matuse kui leppimise jaoks. Aga mitmes mõttes see oligi matus ja Phoebele tükkis taas nutt peale.
Otsustanud kindlalt tugev olla, ajas ta selja sirgu. „Ma ei taha neid.“
Bill vaatas teda veidra pilguga.
„Vii need koju Louise’ile,“ pakkus Phoebe, teades, et Billi naisele meeldiksid need väga.
Tema ülemus paistis kõhklevat. „Vean kihla, et ta kulutas nende peale paarsada dollarit.“
Hetkeks tundis Phoebe ahvatlust mehele andeks anda.
Clark oli nii kindlameelne, nii kindlalt otsustanud tema vastupanu murda. Kuid Phoebe ei saanud lubada oma kaitsekilpi vähimatki pragu. Ta raputas pead. „Ma… Ma ei taha neid. Anna need kas Louise’ile või viska minema.“
„Räägid tõsiselt või?“ küsis Bill kulmu kortsutades, justkui oleks tegemist mingi veidra naljaga.
„Minu ja Clarki vahel on kõik läbi,“ ütles ta lootusetu häälega.
„Seekord asjade klaarimist ei tule?“
Phoebe tõrjus silmi pilgutades pisaraid. „Ei… Mul ei jää tõesti midagi muud üle.“
Ülemus patsutas Phoebele õrnalt õlale. „Kas tahad sellest kellegagi rääkida? Minuga või…“ Ta osutas peaga vastuvõtulaua suunas. Claudia oli umbes sama vana kui Phoebe ema.
„Tänan, aga… ei. See teeb endiselt päris palju haiget.“
Bill patsutas teda uuesti õlale. „Mul on kahju. Ma tean, kui väga sa teda armastasid.“
Phoebe võttis väriseva käega kotist taskurätiku ja nuuskas nina. Viha ja nördimust ei jätku kauaks ja siis võtab kahetsus ohjad üle. Kogemus oli teda õpetanud, et tal on vaja valmis olla, et ta vajab tegevusplaani võitlemaks masendusega, mida ta teadis järgnevat.
„Bill, kas sa teeksid minu heaks midagi?“
„Muidugi.“ Mehe kõhklematu truudus ja valmisolek aidata tegid tunnete tagasihoidmise raskemaks.
„Ma oleksin väga tänulik, kui sa ütleksid Claudiale, et ta keelduks vastu võtmast kõike, mida Clark Snowden siia saata võib.“ Tema hääl murdus pisut seda öeldes. Kui ta Clarkile sel korral andestab, kaotab ta kogu austuse enda vastu. Mehe vältimine nõuab tõelist pingutust. Tal tuleb selle kallal tööd teha, täpselt nagu Caroline Dover tegi tööd oma põlve kallal, et see korralikult tööle hakkaks. Aga lõpuks ta õpib Clarki enam mitte armastama. Lõpuks