Peatänava lilleäri. Chesapeake’i kaldad, 2. raamat. Sherryl Woods
Читать онлайн книгу.
kui Willi uhke välismaa sportauto või Jake’i ereroheline kaubik kirjadega „Kallaste taimekool ja maastikukujundus”.
„Läheme Brady restorani,” ütles Mack ja heitis oma käe üle sõbra õla. „Ja siis me üritame sulle aru pähe panna.”
2
BREE KÕRVU KOSTIS üks suur kollektiivne ohe kõigilt kohviku külastajatelt ja kui ta oma pilgu tõstis, siis märkas naine, kuidas ruumitäis inimesi halvakspaneva pilguga teda jälgib. Kohvikupidaja Sally tervitas teda samuti kummaliselt pahase ilmega.
„Mis toimub?” küsis Bree.
„Sa ei näinud teda?” küsis Sally vastu.
„Ei näinud keda?”
„Jake’i?”
Bree tundis justkui rusikalööki makku. „Jake oli siin?”
„Umbes kaks sekundit. Silmas korraks sind ja kiirustas kohe uuesti tuldud teed tagasi. Võttis veel kaks teist mu parimat klienti endaga kaasa.”
„Oh jumal küll, mul polnud aimugi. Arvasin, et...” naise hääl katkes. Tal polnud aimugi, mida ta oli mõelnud või arvanud. Kuus aastat ei lasknud ta ühelgi Jake’iga seotud mõttel endale pähe hiilida. See juhtus ainult siis, kui ta tundis end kaitsetu ja haavatavana, ning pani naisele süütunde koorma, kuigi ta polnud midagi valesti teinud. Nii, kui mees tema mõtetesse ilmus, suutis Bree välja mõelda mõne vale, mis tema enesetunnet parandaks. Kui ta enda vastu täiesti aus on, siis oli ta ju küllaldaselt asju valesti teinud.
Naine tõstis uuesti pilgu Sallyle ning üritas end koguda. „Ma... Ma...” kogeles Bree. Ta ei suutnud selgelt mõelda. Jake’i nime mainimise peale oli isegi kogu valmismõeldud tellimus tema peast justkui peoga pühitud. „Kas ma võiksin veel minuti mõelda, palun? Mistahes ma välja valin, tellin selle kaasa ega hoia seda lauda enam kauem kinni. Ma lihtsalt vajan veel paari minutit, kas sobib?”
Sally noogutas veidi kaasatundlikuma näoga. „Ma tulen varsti tagasi.”
Kohe, kui Sally lahkus, liikusid Bree mõtted menüüle keskendumise asemel uuesti Jake’i juurde. Naine mõtles sellele, kui traagilisel moel oli nende suhe koost lagunenud.
See, mis nendega juhtus, oli üks neist asjadest, mille vastu on raske võidelda. Lapse kaotus... Laps, kellest peale tema ja Jake’i mitte keegi isegi veel ei teadnud. Selline juhtum oleks pidanud neid veel enam liitma. Enamik paare muutub pärast sellist tragöödiat veel lähedasemaks.
Bree oli seda tõlgendanud hoopis kui märki, et nemad Jake’iga ei ole kokku loodud. Ta nägi nurisünnituses vabandust, et lennata Chicagosse ja asuda jahtima seda tulevikku, mis veel mõned päevad varem oli tundunud raseduse tõttu pelgalt raskesti tabatava unistusena.
Jake’i reaktsioon oli täpselt vastupidine. Planeerimata rasedusest teada saades oli ta õnne tipul. Mees kavandas ootusärevusega pulmi, perekonda ning nende ühist tulevikku. Bree armastas küll Jake’i väga ja soovis neile kunagi tulevikus neidsamu asju, aga selle asemel, et sellest ootamatust rasedusest rõõmu tunda, oli ta hoopis õnnetu ja tundis end justkui lõksus.
Ja just siis, kui ta hakkas leppima selle mõttega, et on rase, oli laps kadunud... Jumal aidaku teda, aga ta tundis suurt vabadust. Naine ei vaadanud kordagi tagasi, kui võttis vastu tööpakkumise Chicagos ja sinna lendas. Ja jättis Jake’i üksinda nende ühise lapse kaotust, teda ja oma unistusi taga leinama.
Nad tegid lahku minnes läbi ka kohustusliku teesklemise osa. Lubasid, et hoiavad ühendust, ja rääkisid veel isegi ühise tuleviku võimalikkusest, kuid Breele sai üsna pea selgeks, et see suhe on läbi. Ta üritas nädalaid välja mõelda kõige kenamat viisi, kuidas seda Jake’ile öelda.
Lõpuks sai mees sellest ise aru. Ta tahtis naist ühel nädalavahetusel Chicagos üllatada ning leidis sinna jõudes Bree koos Martyga tema pisikeses korteris. Ta ei sattunud küll millelegi peale, aga Jake tajus keemiat naise ja kuulsa lavastaja vahel. Oli irooniline, et Jake tabas enne kui Bree ise, et naine on sellesse karismaatilisse, võluvasse vanemasse mehesse armumas.
Nad kaklesid selle pärast. Mees kasutas seda lahkumineku põhjusena. Ja jällegi tundis Bree koos valu- ja süütundega kaasnenud kergendust. Ta lasi Jake’il olla see, kes asjale punkti paneb. Ta isegi veenis end selles, et lahkumineku algatamine oli tema viimane kingitus Jake’ile. Bree pidas end uhkusega naiseks, kes mõistab inimloomust, aga mingil põhjusel pettis ta selles olukorras iseend. Ta oli olnud lihtsalt argpüks.
Ta kohtles meest nii halvasti. Nüüd sai ta seda endale tunnistada. Jake on imeline, seksikas, tore mees ja võib-olla neil oleks õnnestunud omavahel asjad korda saada, aga Bree oli tundnud kergendust, et ei pea seda tegema. Sügaval sisimas naine teadis, et kui ta poleks saanud proovida näitekirjanikuna läbi lüüa, siis oleks ta hakanud tulevikus Jake’i selles süüdistama. Talle oli vaja seda võimalust töötada austatud piirkondlikus teatris, olla kellegi sellise nagu Martin Demmingi õpilane. Ta unistas kõigest sellest juba siis, kui esimest korda elus lapsena teatris käis ja pärast seda oma sõnu ning tegelasi paberile panema hakkas.
Sally saabus uuesti Bree laua juurde ja segas ta meenutusi. „Oled sa jõudnud otsustada?”
„Päevapakkumine sobib kenasti,” lausus Bree teadmata, mida ta just tellis. Söögiisu oli nagunii kadunud, seega ei olnud sellel suurt tähtsust.
Sally märkis tellimuse üles ja jäi kõhklevalt laua juurde seisma. „Vaata, võib-olla ei peaks ma midagi ütlema, sest mul pole aimugi, mis sinu ja Jake’i vahel juhtus... Arvan, et sa võiksid teada, et tema, Will ja Mack käivad siin igal keskpäeval ja istuvad selles lauas, kus sina praegu. Nad on minu püsikunded.”
Need sõnad olid ohutud, aga naise hääletoon tagamõttest raske. See kõlas muidu igati diplomaatilise Sally suust nagu hoiatus.
„Ja sa ei taha, et ma nad eemale peletaksin,” võttis Bree jutu mõtte ise kokku. „Ma mõistan. Annan oma parima, et nende teele mitte sattuda. Ilmselt lahkun nagunii peagi linnast.”
Isegi peale nende sõnade väljaütlemist tundis naine ikkagi, kuidas pinge taas ta õlgadesse kogunes. See on märk, mõtles Bree. Ta ronis laua tagant välja, teadlik, et kõik teised kliendid – kahtlemata Jake’i sõbrad – oma pilkudega teda saadavad. Need inimesed vihkasid teda ilmselt sama palju kui Jake’ki. Naine läks kassasse, ootas oma tellimuse ära, maksis Sallyle arve ning lahkus nii kiiresti, kui sai.
Bree jalutas purskkaevudega ümbritsetud parki ning võttis piknikulaua ääres istet. Kõrgel naise pea kohal tiirutas kalakotkas ja laua ümber kekslesid kajakad. Ta nokkis oma võileivast tükikesi ning loopis neid ootavatele kajakatele.
Mis edasi? Ta mõtles... Tema sisemuses käis kõva debatt selle üle, kas ta peaks jääma või lahkuma. See ajas kõhus keerama.
Jäämist kaalus ta alles hiljaaegu, aga jõudis järeldusele, et sellega kaasneks hulganisti probleeme. See siin ei ole Chicago, kus nad Jake’iga kunagi kohtuma ei peaks. Chesapeake’i kallastel on nad seotud. Kuidas ta saab peale kõike seda, mida ta tegi, tagasi tulla ja mehe elu segama hakata? Oli ilmselge, et Jake vihkab teda endiselt, kui niimoodi kohvikust minema tormas, kui Breed nägi. Veel hullem on see, et naine ei saanud seda talle pahaks panna. See, mida ta tegi, oli tõepoolest julm.
Süütunne kasvas kõigele sellele mõeldes täiesti väljakannatamatuks. Kuidas ta saaks siia jääda? On ju selge, et Jake pole siin linnas ainus, kes teda hukka mõistab. Kõik need halvakspanevad ja süüdistavad pilgud Sally kohvikus panid ta häbitunde all nihelema. Tegelikkuses ei teadnud ükski neist inimestest isegi poolt sellest, mis Bree ja Jake’i vahel juhtus, aga ikkagi olid nad poole valinud. Jake’i poole. Tema on ju ikkagi see, kes siia maha jäeti. Bree võib küll olla osa O’Brienite perekonnast, kes on sellele linnale väga tähtis, aga ikkagi oli tema ju lahkunud. Ta pole enam üks neist.
Teisest küljest, kuidas saab ta lasta minevikus juhtunul nii palju mõjutada oma praegust rahuotsingut? Viimasel kolmel nädalal on Bree üha enam hakanud mõtlema, et ta kuulub siia. Ta ei