Eagle Pointi külalismaja. Chesapeake’i kaldad, 1. raamat. Sherryl Woods
Читать онлайн книгу.
ei saa olla järeleandlik, mu poeg. Siin on kõne all äri, küsimus on dollarites ja sentides. Küll sa juba näed, kui oled paberitele pilgu peale visanud.“ Isa patsutas Trace’i seljale. „Hakka neid toimikuid läbi vaatama, ma saadan Raymondi siia.“
Trace kortsutas isa eemalduvat selga põrnitsedes kulmu ja pööras end siis suure hunniku kaustade poole, mis lebasid korrastatud kuhjas keset hiiglaslikku mahagonlauda, mis võttis enda alla suurema osa nurgakabineti pinnast. Kõige peal oli kaust, millele oli kleebitud punane kurjakuulutav sedel.
Trace istus laua ees seisvale nahast toolile, ohtu aimav pilk ainiti sel kaustal. Viimaks sai uudishimu temast siiski võitu ja ta avas kausta kaane, jäädes esimest lehekülge vahtima.
„Ah sa pagan,“ pobises ta seda lugedes. Võimalik laenutagatise mahamüümisest teatamine – Eagle Pointi külalismaja. Omanik: Jessica O’Brien.
Ta tundis Jess O’Brienit, aga mitte Jessi pilt ei tulnud tal kohe silme ette, vaid Abigaili oma. Jessi vanem õde, naine, kellele ta oli aastaid tagasi kuumal suvepäeval südame kaotanud ja kes oli siis haihtunud isegi head aega ütlemata. Trace oli endale aastate jooksul kinnitanud, et oli naeruväärne niisuguse tabamatu mälestuse külge klammerduda. Ta oli püüdnud seda jälge teiste suhetega lämmatada – suurem osa neist olid pealispindsed, paaris suhtes oli isegi võimalik olnud, et tekib suurem lähedus. Viimaks ei olnud ta siiski suutnud peletada oma kiindumust ühte kastanpruunide juuste ja naervate silmadega tüdrukusse, kellel oli sarnane hulljulge meelelaad nagu Trace’il endal.
Ja nüüd pidi ta otsustama Abigaili õe külalismaja saatuse üle? Üht ta O’Brienite kohta teadis: nad hoidsid kokku. Kui tal on tegemist Jessiga, on tal tegemist nende kõigiga, sealhulgas Abbyga. Kas see oligi ennist isa silmi sädeme toonud?
Trace jättis selle võimaluse kõrvale. Ta isa ei võinud teada, et Trace oli kõik need aastad Abby vastu tundeid hõõgvel hoidnud. Keegi ei teadnud seda.
Välja arvatud Laila, tuli talle kohe meelde. Trace’i õde oli olnud Abby parim sõbranna. Laila oli isegi Abby ja tema heaks valetanud tol imetabasel ööl, mille nad veetsid koos Abbyga rannal, eraldatud abaja ääres. Kas võis olla tegemist Laila ja isa kokkumänguga?
Imelik kokkusattumus, mõtles Trace ja judin käis tast läbi. Võib-olla on lõpuks tema soov täitumas ja ta näeb Abbyt uuesti. Või võis ka olla, et teda ootasid jamad. Trace mõtles endamisi, kas ta saab isegi aru, mis toimub, kui Abby mängus on.
Tund aega hiljem, külalismaja masendav arvepidamine endiselt silme ees, hüppas Trace mootorratta selga, et ettevõtte valdused üle vaadata. Ta lootis, et leiab midagi – ükskõik mida –, mis võiks veenda teda laenu jõusse jätma. Tal oli tarvis argumente, mida ta võinuks juhtkonnale ja isale täie tõsikindlusega esitada.
Ranna äärt mööda jooksvat käänulist teed mööda sõites hingas Trace sisse soolast õhku ja lõõgastus päikese käes, mis mõnusalt ta õlgu soojendas. Oli hiliskevad, aga tuul kandis temani ikkagi sirelite lõhna, kui ta Finchide maavalduse ees kurvi võttis. Leskproua Marjorie Finch, kes oli olnud kühmus ja kokkukuivanud juba siis, kui Trace veel poiss oli, armastas oma sireleid. Sirelitel lasti kasvada ja levida, kuni nad moodustasid tee äärde heki. Kui kuslapuu kusagil põõsastes pead tõstis, oli Marjorie tõrjunud seda nagu võõrvõimu pealetungi. Ta hool ja armastus olid end ära tasunud. Sirelipõõsad olid õrnade lõhnavate õite all lookas.
Trace’ist paremat kätt jäi rannaga paralleelselt jooksev maakitsus, kus kalakotkad tegid oma pesi samade lehetute okste vahele, kuhu nad neid juba aastaid olid ehitanud. Trace vaatas lõbustatult, kuidas üks eriti julge kalakotkas oli kellegi erasadama servas seisva posti otsa kokku pannud põneva kujuga oksakogumi, nöörijuppe ja isegi politsei kasutatava kollase kileriba. See on alles ettekirjutus sadama omanikule, kes millalgi avastab, et ta ei saa oma sadamat ülejäänud suve jooksul kasutada, kuni röövlinnud seal end sisse on seadnud.
Trace jõudis lõpuks külalismaja sissesõiduteele. Eelmises elus oli külalismaja olnud laheäärsel kõrgendikul lösutav viktoriaanlik kodu. Kui Trace viimati siin viibis, oli maja vägagi värvimist vajanud, laudis oli mereõhu ja talviste tuulte käes luitunud. Lihtsad õuetoolid ja terrassil olevad kiiktoolid olid samuti olnud nukrad ja unarusse jäetud. Kunagi niivõrd perfektselt pügatud muru oli olnud üle kasvanud, aias valitses umbrohi. Pattersonid ei olnud siia aastaid sentigi investeerinud ja hooletusse jätmine oli välja paistnud.
Nüüd aga andis küllaldaselt asju märku Jessi tehtud raskest tööst külalismaja ümberkujundamisel. Maja välisseinad olid mahedat valget tooni, millel tundus kumavat kerge sinakas varjund lähedalasuvast veest. Luugid olid tulipunased. Muru ei olnud niivõrd lopsakas nagu kunagi ennevanasti, aga see oli roheline ja hästi pügatud. Asalead ja sirelid õitsesid ning üks purpurne ülekasvanud rododendron puistas oma hiiglaslikke õisi maja taga oleva terrassi piirdeaiale. Külalismaja silt oli värskelt värvitud ja rippus messingist konksudega kinnitatuna sissesõidutee serva pandud uue posti küljes. Trace’ile tundus, et maja oli valmis uude ellu astuma.
Jessi laenumaksete ajalugu ütles aga midagi muud. Ta oli võtnud laenu alles eelmisel aastal, ent juba olid mõned maksed hilinenud ja mõned üldse tegemata jäänud. Jess oli väikeettevõtluse alustamiseks mõeldud laenu viimse sendini ära kulutanud, aga külalismaja avamiskuupäeva paigas ei olnud. Tal ei olnud käivet. Ta oli saanud pangalt juba mitu ametlikku hoiatust. Pärast hüpoteeklaenude sektori kokkuvarisemist olid pangad muutunud kannatamatuks laenudega, mis tundusid hakkavat hapuks minema. Paberi peal nägi asi välja nii, et pangal ei olnud muud valikut, kui saata teade laenutagatise mahamüümise kohta. Trace’ile valmistas see mõte piinlikkust.
Trace istus alles sissesõiduteel oma mootorratta seljas, kui uks avanes ja Jess välja astus. Naine märkas teda ja kortsutas kulmu.
„Trace, mida sina siin teed?“ küsis Jess.
Kulm endiselt kortsus, sammus Jess üle muru, käed puusas, jala otsas ühe tuntud õuejalatsite firma toodetud veekindla pealisega kotad. Jessi teksad ja T-särk olid värvipritsmeid täis: valge ja midagi halliga segatud preisi sinise laadset, kui Trace värve õigesti mäletas.
Kui Jess oli jõudnud temaga enam-vähem kohakuti, võitluslik pilk endiselt ainiti Trace’i pilku puurimas, meenutas naine talle üht teist O’Brienit, kel oli keevaline Iiri meelelaad.
„Noh?“ nähvas Jess.
„Ainult vaatan asju üle.“
„Kahtlemata oma isa jaoks.“
„Panga jaoks,“ parandas Trace teda.
„Arvasin, et lahkusid linnast aastaid tagasi ja et sa ei tahtnud pangaga mingit tegemist teha.“
„Ma ei tahagi. Teen seal kõigest mõnekuist otsa.“
„Kas piisavalt pikka, et jõuad minu elu põrguks teha?“
Trace irvitas. „Võib-olla isegi pikemat.“ Ta viipas käega maja ja selle ümbruse poole. „Sul on tegemist jätkunud.“
„Sellega on palju tööd olnud. Olen suuremalt jaolt kõik ise teinud, et raha kokku hoida,“ märkis Jess, lõug uhkelt ja veidi võitluslikult püsti.
„Oleks vast olnud loogilisem kedagi palgata ja tööd rutem lõpule viia, et külalismaja avada.“
„Ma ei arvanud, et see oleks lahendus.“
„On ilmne, et sa ei arvanud.“
„Kas sooviksid sees ringi vaadata?“ päris Jess lootusrikka pilguga, häälest kõlamas entusiastlik noot. „Olles näinud, kui hea kõik välja näeb, saad ehk minna tagasi ja öelda oma isale, et ta kannatlik oleks.“
„Jess, see ei ole nii lihtne. Ma tean, et ta on sind hoiatanud, et sa oled liiga palju maksetega hilinenud. Pank vaatab üldist toimetulekut, mitte seda, kui head värvimistööd sa teinud oled.“
„Millal sa oma isa moodi karmiks numbriinimeseks muutusid? Siis sa küll selline ei olnud, kui mu õega kohtamas käisid.“ Jess vaatles teda arvustavalt. „Või