Originaali tiitel:

      Debbie Macomber

      Hannah’s List

      2010

      Kõik õigused käesolevale väljaandele, kaasa arvatud õigused kogu raamatu või selle üksiku osa kopeerimisele ja levitamisele ükskõik millisel viisil, kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      Käesolev raamat on ilukirjandusteos. Nimed, tegelaskujud, asukohad ja sündmused on kas autori välja mõeldud või fiktiivsed ning igasugune sarnasus nii elavate kui ka surnud isikutega, äriettevõtete, sündmuste või asukohtadega on täiesti juhuslik.

      Tõlkinud Reelika Haapanen

      Toimetanud Kaie Nõlvak

      Korrektuuri lugenud Inna Viires

      Copyright © 2010 by Debbie Macomber

      Trükiväljaanne © 2019 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 11703

      ISBN (PDF) 978-9916-11-057-7

      ISBN (ePub) 978-9916-11-169-7

       Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Armas sõber!

      Minu lugejad ütlevad, et nad tahaksid teada saada, kuidas minu lood sünnivad. „Hannah’ nimekirja“ idee hakkas idanema septembris 2008, kui mul oli au lõunastada koos Paul ja Maggie (Peale) Everettiga. Maggie rääkis mulle oma sõbrannast, kes teadis, et on suremas. Nagu minu raamatu tegelane Hannah, andis ta oma abikaasale nimekirja naistest, kelle kohta ta arvas, et neist võiks mehele hea uus abikaasa saada. Ma olin kuuldust sügavalt liigutatud ja sain otsekohe aru, milline armastusavaldus säärane nimekiri olla võib. Peagi hakkas see idee mu peas kuju võtma. Varsti pärast seda ilmus peategelane Michael, noor lastearst. Ja ülejäänu on… see lugu.

      Kuigi oma olemuselt on tegemist Blossom Streeti sarja raamatuga, läheb see lugu rohkem samas suunas „Kahekümne sooviga“, sest tegevus ei toimu A Good Yarnis, Lydia Goetzi poes. Kui olete Blossom Streeti lugusid lugenud, siis meenub teile Winter Adams, French Café omanik. Ja loomulikult viiakse teid kurssi mõne teie lemmiktegelase elus aset leidnud sündmusega. Kuid see raamat kuulub siiski Michaelile ja mitmes mõttes ka Hannah’le, keda ma selle loo kirjutamise ajal armastama ja imetlema hakkasin.

      Kui „Hannah’ nimekirja“ sündmustik alguse saab, on Hannah juba aasta aega surnud olnud. Ta suri munasarjavähki, mida nimetatakse sageli vaikseks tapjaks. Munasarjavähk nõudis minu enda sõbranna Stephanie Cordalli elu, kes oli üks minu neljapäevahommikuse hommikusöögigrupi algsetest liikmetest. Ma julgustan teid heitma pilku veebilehele, mis selgitab, kuidas selle haiguse sümptomeid ära tunda: www.mayoclinic.org.

      Nagu alati, meeldib mulle väga oma lugejatest kuulda. Teie tagasiside on kõik need aastad minu karjääri juhtinud. Minuga on võimalik ühendust saada kas minu veebilehe www.debbiemacomber.com kaudu või kirjutades aadressil PO Box 1458, Port Orchard, WA 98366.

      Maggie Peale Everettile tänuks imelise idee eest

      Esimene peatükk

      Ma ei ole sentimentaalne mees. Ma olen ära unustanud emadepäeva ja ajal, kui me Hannah’ga kohtamas käisime, lasin isegi sõbrapäeval märkamatult mööda minna. Õnneks ei võtnud ta minu vääratust liiga tõsiselt ega seostanud seda minu tunnetega. Mis puutub tähtpäevadesse ja sünnipäevadesse, olen ma täiesti lootusetu. Tegelikult jääksid mul ka jõulud kahe silma vahele, kui ei oleks kogu seda melu. Asi ei ole selles, et ma olen endasse sulgunud… Noh, võib-olla olengi, aga kas me mitte kõik seda teatud määral ei ole?

      Minu arvates on inimestele suurema tähelepanu pööramine seetõttu, et on nende sünnipäev või mõni väljamõeldud püha, naeruväärne. Kui sa kedagi armastad, tuleb sul seda armastust igal viimasel kui päeval näidata. Milleks oodata teatud kindlat aega aastas, et oma naisele lilli tuua? Teod kõnelevad tõesti valjemini kui sõnad, eriti kui see on armastav tegu, miski, mida sa teed ilma mingi erilise põhjuseta. Vaid seetõttu, et sa tahad seda teha. Sest sa hoolid.

      Hannah õpetas mulle seda. Hannah. Täna aasta tagasi, kaheksandal mail, jäin ma temast ilma, oma kaunist kolmekümne kuue aastasest abikaasast. Isegi nüüd, tervelt aasta pärast ta surma, ei suuda ma temast mõelda, ilma et mu sisemus kokku ei tõmbuks.

      Üks aasta. Kolmsada kuuskümmend viis üksildast päeva ja tühja ööd.

      Mõni päev pärast tema surma seisin ma Hannah’ puusärgi juures ja vaatasin, kuidas teda maapõue langetatakse. Viskasin esimese labidatäie mulda tema hauda. Ma ei unusta iial seda heli. Kirstu läikivat pinda tabava mulla õõnes heli.

      Ei möödu tundigi, mil ma Hannah’t ei meenutaks. Tegelikult on see edusamm. Esimeste kuude jooksul ei suutnud ma teda kauem kui minutiks mõtetest välja saada. Kõik, mida ma nägin või kuulsin, meenutas mulle Hannah’t.

      Öelda lihtsalt, et ma armastasin teda, vähendaks minu tunnete sügavust. Ta täiendas mind igal moel. Ilma temata on minu maailm kõle ja värvitu. On veel tuhat muud omadussõna, mis ei suuda vähimalgi määral kirjeldada tühjust, mida olen tema lahkumisest saati tundnud.

      Ma räägin temaga pidevalt. Ilmselt ei peaks ma seda inimestele ütlema. See jätkuv ühepoolne vestlus on toimunud sellest hetkest peale, kui ta viimast korda naeratades üles minu poole vaatas ja oma vaimu jumalale loovutas.

      Niisiis, siin ma nüüd olen, aasta hiljem, tegemas nägu, et naudin Seattle Marinersi pesapallimängu, ehkki suudan mõelda ainult oma naisest. Oma aasta aega surnud olnud naisest.

      Ritchie, Hannah’ vend ja minu parim sõber, kutsus mind endaga seda mängu loožikohtadelt vaatama. Ta ei suutnud mind ära petta. Tean väga hästi, et minu naisevend ei kutsunud mind kaasa seepärast, et usub mind olevat paadunud pesapallifänni. Ta teab täpselt, mis aastapäevaga tegemist on.

      Ma ei ole just sentimentaalne, aga see on üks päev, mida ma unustada ei saa.

      Arstina, pediaatrina olen ma surmaga tuttav. Olen liigagi sageli selle tunnistajaks olnud ja see ei ole kunagi kerge, eriti laste puhul. Isegi kui lõpp on rahulik ja vaikne, nagu see oli Hannah’ puhul, on mul tunne, et mind on petetud, et ma olen kaotanud.

      Teismelisena tegelesin ma spordiga. Sügisel mängisin jalgpalli, talvel korvpalli ja kevadel pesapalli, suviti töötasin vetelpäästjana. Võitlusvaim on minu loomulik osa. Mulle ei meeldi kaotada, ja surm, minu vastane, ei mängi ausat mängu. Surm võttis Hannah’ minult, meilt kõigilt, liiga vara. Ta oli kõige entusiastlikum, rõõmsameelsem, armastavam naine, keda ma kunagi tundnud olen. Olen sellest ajast peale abitult sipelnud.

      Ehkki olen võidelnud surmaga, oma vaenlasega, sellest päevast peale, kui arstiks sain, ja seetõttu minust arst saigi, õppisin seda mõistma erineval, keerulisemal moel. Sain aru, et surm võib olla sõber, isegi kui see on vaenlane. Surivoodil näitas Hannah, kes armastas mind nii tingimusteta ja tundis mind nii hästi, mulle seda lõplikku tõde.

      Aastapikkune aeg on pannud mind mõistma, et tegin oma naisele karuteene. Kõige rohkem kahetsen seda, et keeldusin leppimast tõsiasjaga, et ta on suremas. Seepärast hoidsin temast kinni palju kauem, kui oleksin pidanud. Keeldusin temast lahti laskmast, samas kui tema oli valmis minu juurest lahkuma. Olin isekas ega suutnud taluda temast loobumist.

      Isegi siis, kui ta oli teadvusetu, istusin ööl ja päeval ta voodiserval, võimetu uskuma, et imet ei juhtugi. See on rumal; õppinud arstina teadsin seda ju kindlasti