Tõde ja õigus. V jagu. Anton Hansen Tammsaare
Читать онлайн книгу.
või kui neid tänapäev ei leidu, siis oli neid ehk varem või neid tuleb hiljem, tuleb nimelt niisuguseid inimesi, kes on peast ja südamest nii haiged, et võivad end uskuda tõelikult jumalapojaks ja võivad nõnda maailma lunastada...”
„Poeg, nüüd hakkad sa lolli juttu ajama,” ütles isa vahele.
„Eks ole, isa, ja just niisuguste juttude pärast nad ütlevadki mulle, mina tahtvat mõrtsukaks saada, ilma et ise põrmugi mõrtsukas oleksin. Aga kuule, isa, kas ma siis tõepoolest ajan lolli juttu? Sa ju ometi tead, mis Kristus rääkis usust: kui me ütleksime ka selle mäe vastu, saagu ta üles tõstetud ja merre heidetud, siis peab see sündima. Ja kuidas äratas Kristus Laatsaruse surnuist? See haises juba. Noh, nüüd ütlen mina: kui usk võib seda, miks ei või ta siis ka veel suuremat? Miks ei või ta lõpuks sedagi, et muudab lihtsa inimlapse jumalapojaks, kes lunastab maailma, ainult kui sel inimlapsel on küllalt suur ja kindel usk? Mõistad, isa, – küllalt suur ja kindel!”
Nüüd valitses natukene aega vaikus ja siis ütles isa nagu kaastundlikult:
„Indrek, mu poeg, sinuga on asjad halvad. Kas sa just loll juba oled, seda ma ei tea, aga õige asi sinuga küll ei ole. Sina räägid asju, mis on patt pühavaimu vastu, ja seda ei anta andeks ei siin- ega seal-ilmas. Suur kirja mõistmine ajab su jampsima. Sind kuulates tulevad kadunud ema sõnad meelde. Tema ütles ikka, et sina oled meie patulaps. Nõnda nimetas ta sind, kui ta oma südant vaevas poodud Jussi pärast. Ja nüüd ma hakkan uskuma, et sina, Indrek, oled tõesti meie patulaps, sest sinu ema himustas Vargamäele perenaiseks juba siis, kui tema esimene mees Juss alles elas, ja mina tahtsin teda omale naiseks, kui ta oli alles teise mehe oma. Mina võib-olla tahtsin ehk pisut selle teise mehe, tähendab sauna Jussi surmagi, nii et ta läkski end pooma otse minu ja oma naise, sinu ema kurja himu pärast. Kui ma nõnda mõtlen – ja see on nõnda –, siis pean ma veel enne surma tunnistama, et õigus oli sinu emal ja mitte minul, ning õigus oli ka Krõõdal, minu esimesel naisel, kui ta ütles Vargamäele tulles, et soosild jääb soosillaks ja temast ei saa maanteed. Mina uskusin, et saab, aga pole saand tänapäevani. Õigus on ehk Vargamäe lastelgi, kes katsuvad, et saaks aga siit minema...”
„Isa, aga mina tulin Vargamäele tagasi ja mina olen juba ammugi mõelnud, et tuleb, mis tuleb, sünnib, mis sünnib, jäägu või kogu maailm kitsaks, Vargamäel leidub ikkagi minu jaoks ruumi,”rääkis Indrek isa sõnade vahele.
„Nõnda pole minu lapsed veel kunagi Vargamäest rääkind,” ütles isa rõõmuvärinaga südames, peaaegu vapustatult. „Tuleb see sul puhtast südamest, või ainult sellepärast, et hakkad lolliks minema, ei mina tea, aga minu vanainimese süda läheb otse kergeks ja ma olen uuesti nagu poisike, kui kuulen niisukesi sõnu oma poja suust.”
Aga isa rõõm ei kestnud kuigi kaua ja tema süda läks varsti jällegi raskeks niihästi Vargamäe kui ka oma poja pärast, sest see ütles:
„Vargamäe on sunnitööliste paik, aga inimene ei saa ilma sunnitööta läbi. Inimene ei oska ilma sunnitööta elada, olgu see sunnitöö vabatahtlik või teiste poolt peale pandud. Mina tahtsin, et teised paneksid mu sunnitööle, aga nemad ei pannud: nemad arvasid, et mina ei vaja seda. Nõnda tulin ma siis ise vabatahtlikult, tulin, isa, sinu juurde, sest sina oled kõik oma paremad aastad elanud siin kui sunnitööline.”
„Ei, poeg,”vaidles isa vastu, „mina pole olnud Vargamäel ühtegi päeva sunnitööliseks.”
„Küll ikka, isa,” ütles Indrek; „aga see’p see õige sunnitöö ongi, kui inimene ise tunneb end vabana. Sellisele sunnitööle tulin nüüd minagi.”
„OIi selleks siis vaja Vargamäed üles otsida?” küsis isa etteheitvalt ja halvakspanevalt.
„Just selleks, isa,” vastas Indrek lihtsalt. „Sinule paistab see muidugi imelikuna ja arusaamatuna, aga ometi on see üsna loomulik. Meie seal linnas oleme pisut vasika moodi, kes äkki laudast välja pääseb ja esimeses tuhinas oma kõhu lahti jookseb. Usu, isa, meil kõigil, või kui mitte just kõigil, siis suuremal hulgal seal linnas on kõhud
lahti – ihu ja hinge poolest. Aga kaua sa nõnda elad? Kaua sa nõnda elada saad? Ei kuigi kaua. Sellepärast siis ongi varsti kõik omadega läbi. Ära arva, et ainult mina. Kui see nõnda oleks, siis poleks häda kuigi suur. Paljud, väga paljud! Kes pankrotti, kes vekslivõltsijaks, kes mõrtsukaks, kes röövliks, kes abielurikkujaks, kes pätiks, kes kaabakaks või kelmiks, kes liigkasuvõtjaks, kes valemängijaks või vargaks, kes lukulõhkujaks, kes noorte tüdrukute meelitajaks, kes oma lastega sahkerdajaks, kes iseenda müüjaks. Ja mis kõige hullem: need, kes elavad ja praalivad ausate inimestena, need on need kõige ilgemad, kõige jälgimad. Kes rüüstavad kogu maa, kes pigistavad Vargamäe sunnitöölisegi taskust viimase krossi välja, taovad uhkustades endale vastu õieliaetud rinda ja kisendavad täiest kõrist, et nemad on maailma ja inimeste päästjad. Kõigi nende ja paljude teiste eest, aga mis peaasi iseenda eest tulin ma ära Vargamäele, tulin sinu juurde, isa, et jõuda selgusele eneses ja teistes.”
„Poeg, minu vana pea ei saa hästi sinu asjust jagu,” rääkis isa, „aga kui sul oli tarvis Vargamäele tulla, eks sa siis jää pealegi siia. Ainult ma mõtlen, kas see on õige, et tuled kui sunnitööline ja et ka mina olen eland siin kui sunnitööline. Mina olen hakand Vargamäed armastama ja ma suren selle armastusega, seda tunnen ma.”
„Mis on armastus ja mis sunnitöö?” küsis Indrek. Aga sellest ei saanud vana isa midagi aru. Ta arvas, et täie aruga inimene ei võigi sellest aru saada. Sellepärast ei lausunud ta enam sõnagi, ja kui ta nõnda oli natukene aega vaikides istunud, tuli tal magus haigutus peale, mis tuletas meelde, et aeg oleks heita koiduunele. Sellepärast juhatas ta pojalegi aseme kätte – käskis teda mööda redelit minna vommile, kust ta leiab põhukoti eest. Ta andis isegi juhatust, kuidas kotti soputada, kui tahab pehmemat aset. Aga Indrek ei vajanud koti soputust, ta ei koorinud end õieti riidestki lahti, viskas ainult kuue seljast ja sirutas enda käsikaudu leitud kotile pikali.
„Mis on armastus ja mis sunnitöö?” sonis ta veel kord mõttes, kui oli juba pool-unes.
II.
Hämaras valguses Indrek avas silmad, sest ta kuulis naisehäält ütlevat:
„Soo, pudru ja piim on siin, isa, hakka kohe sööma, muidu jahtub ära.”
„Mul on täna ka külaline, tea, mis sellele anda,” vastas isa.
„Kus ta sul siis on?” küsis naisehääl.
„Ülal, ahju peal, kus siis mujal, muud aset mul ju polnd,” seletas isa.
Nende sõnade juures tõusis Indrek vommil istukile, et alla vaadata, ja ta tabas kaks alt üles vahtivat silma, mis peaaegu purskusid vett täis, kui naine tundis ülal istuva mehe ja otsekui hirmunult hüüdis:
„Armas aeg, sina, Indrek!”
„Mina, Maret,” vastas Indrek lihtsalt ja ronis mööda redelit maha.
„Küll oled sa vanaks läind,” ütles Maret Indrekule, kui see alla jõudis, kuhu väike neljaruuduline aken suutis pisut rohkem valgust kallata kui üles ahju peale.
„Meie kõik läheme vanaks,” lausus Indrek ja pöördus öe silmade eest kõrvale, sest need seisid ikka veel pisaraist tulvil.
„Mina olen värssi ainus noor Vargamäel,” katsus isa naljatada, kes oli akna all juba oma toidu kallale asunud.
„Jah, isa oleks nagu tõepoolest sestsaadik nooremaks läind, kui ta sauna elama asus,” rääkis Maret peaaegu veendunult.
„Noh, siis muutun ehk minagi jälle nooreks, kui ma mõni aeg isa seltsis saunas saan elanud,” katsus ka Indrek naljatada. Aga Maret võttis seda kibetõsiselt, sest ta küsis:
„Tahad sa siis tõesti siia elama asuda?”
„Tahan küll,” vastas Indrek.
„Aga sul pidid ju lapsed olema, kes siis neid kasvatab?” küsis Maret etteheitvalt.
„Olen