Terra Fantastica kartograafid. Kirjandusloolisi artikleid ja kriitikat 1995–2020. Raul Sulbi
Читать онлайн книгу.
avaldas oma tekste peamiselt Newnesi rivaali, kirjastaja C. Arthur Pearsoni väljaannetes ning tema peamiseks tugevuseks olid just tulevikusõja ja õhusõja lood. Esimene ta kuulsaim sedasorti romaan oli «Revolutsiooni ingel» (The Angel of Revolution), mis ilmus järjejutuna väljaandes Pearson’s Weekly (Pearsoni Nädalakiri) jaanuarist oktoobrini 1893. Selles loos ja selle järjeromaanis «Taevalaotuste sireen» (The Siren of the Skies; samas ajakirjas detsembrist 1893 augustini 1894) arendas Griffith tulevikusõja kontseptsiooni oma klassikalisel kujul täiuseni: see tähendab hullumeelset kompotti anarhistidest-terroristidest kangelastest ja kurikaeltest, utoopiaühiskondadest, allveelaevadest ja ulmelistest õhusõidukitest, pöörastest õhulahingutest ja allveesõdadest, salajastest vennaskondadest ja maailmavallutusplaanidest. Griffithil polnud teaduslikku ega kirjanduslikku tausta, ta oli varasemalt elukutselt ajakirjanik ning žurnalistlik-kirjeldavalt lähenes ta ka oma ainesele.
Lisaks rohketele sarnastele tulevikusõja-seiklustele kirjutas Griffith ka märksa ulmelisemaid tekste (nagu erineval geoloogilisel ja evolutsioonilisel arengutasemel planeetide avastamist kirjeldav «Mesinädalad kosmoses» (Honeymoon in Space; 1901)), ta saavutas Briti saartel erakordse populaarsuse, kuid Ameerikas Griffith läbi ei löönudki, vahest ta tekstide üsna vasakpoolse laadi ja atmosfääri tõttu. Alkohoolikuna 48-aastaselt maksatsirroosi surnud Griffithi populaarsuse varjutas omakorda aga moodsa ulme üks hiiglastest – Herbert George Wells, kes pea kõik oma kuulsamad romaanid ja lühilood avaldas erinevais jutuajakirjades, alul sageli Pearson’s Magazine’is ja Pall Mall Budgetis (Pall Malli Postikott), alates 1900. aastast aga lõviosas just George Newnesi The Strand Magazine’is.
Lisaks neile kvaliteetsel klantspaberil ajakirjadele tekkis oma odavamal pulppaberil ajakirjade fenomen ka Britannias: 1905. aastal alustasid The Novel Magazine (Uudne Ajakiri) ja The Grand Magazine (Suursugune Ajakiri), 1907 The Story-teller (Jutuvestja), 1908 The Red Magazine (Punane Ajakiri) ja 1909 The Weekly Tale-Teller (Iganädalane Jutuvestja), kui loetleda vaid tuntumaid. Need ajakirjad pole nii tuntud, kui nende ameerika analoogid, kuna olid vähem sensatsioonilise ja skandaalse iseloomuga, ometi on nende roll 20. sajandi esimese poole ajaviitekirjanduse arengus vaieldamatu, kuid paraku tänaseni suuresti läbi uurimata.
Mõlemat tüüpi ajakirjad avaldasid peamiselt seiklus-, kriminaal- ja armastusjutte, kuid kujunev ulmekirjandus ei jäänud neist valdkondadest kunagi kaugele maha. Igatahes kujunes 19. sajandi viimasel veerandil ja 20. sajandi esimesel kümnendil välja terve omaette autorkond briti ajaviitekirjanikke, kes avaldasid oma loomingut eelkõige just neis ajakirjades: lisaks juba mainitud Doyle’ile, Griffithile ja Wellsile veel (eelnevatest ja järgnevatest pool põlvkonda varasem) Robert Louis Stevenson, Henry Rider Haggard, Rudyard Kipling, William Hope Hodgson, M. P. Shiel, Sax Rohmer, Rafael Sabatini, paruness Orczy, H. de Vere Stacpoole, C. J. Cutcliffe Hyne, Edgar Wallace ja paljud teised.
Need kirjanikud, kelle nimed on ajaviitekirjanduse ajaloo sõbrale rohkem või vähem tuntud, viljelesid ulme vallas siiski rohkem õudusja üleloomuliku kallakuga tekste. Teadusliku fantastika seisukohast vajavad aga äramärkimist kolm tänapäeval täiesti tundmatut autorit: George C. Wallis, James Barr ja Coutts Brisbane. Tundmatud on nad peamiselt seepärast, et erinevalt eelpool loetletuist ei jõudnud nende looming kunagi raamatukaante vahele ning kadus ajaviitekirjanduse huviliste teadvusest koos nende ajakirjadega.
George C. Wallis debüteeris 1896. aastal, hiljem avaldati tema loomingut ka ameerika pulpajakirjades (muu hulgas ka Amazingus) ning tema kirjanikukarjäär kestis kuni 1940ndate aastateni. Mainigem siinkohal kahte ta varase perioodi juttu: juulis 1901 Harmsworth’s Magazine’is ilmunud pala «Maa viimased päevad» (The Last Days of Earth) ning juulis 1903 ilmunud juttu «Suur ohverdus» (The Great Sacrifice). Esimene on üsna wellsilik pilt kaugtuleviku surnud Päikesest ja külmunud Maast, mille kaks viimast asukat, mees ja naine, asuvad oma kaks korda valguse kiirust ületaval kosmoselaeval teele lähima tähesüsteemi poole. Teisegi loo meeleolu on üsna sarnane: marslased ohverdavad oma planeedi, et kaitsta kilbina Maad hiiglasliku meteoriidisülemi eest.
James Barr kirjutas peamiselt tulevikuühiskondi kujutavaid ulmejutte viimased 20 aastat oma elust, kuid on tänapäeval samuti täiesti unustatud. Tema «Kui naised võitsid» (When Women Won) The Red Magazine’is aprillis 1911 arendas naisõigusluse teemat, lennundusega seotud ohtudest rääkis «Lord Hageni frakisärk» (Lord Hagen’s Dress Shirt) samas ajakirjas augustis 1911, kuid tuntuim ta tekst on kahtlusteta «Pagupunkti maailm» (The World of the Vanishing Point) ajakirjas The Strand märtsis 1922. Tegu on pöörase seiklusega erinevaid koletisi täis mikrokosmilises maailmas, mis paigutub tollal nii populaarsesse subatomaarsete maailmade teemasse ulmes.
Neist äraunustatud autoritest olulisim on kahtlemata austraallane Coutts Brisbane, kes oli väga viljakas autor paljudes žanrites, tema kriminaal- ja ulmejutte võis regulaarselt kohata kõikvõimalikes jutu- ja poisteajakirjades. Suurema jälje jätmiseks olid ta tekstid tihti pisut liiga kergekaalulises ja humoorikas võtmes kirja pandud, kuid ta kujutlusvõime oli viljakas ning ta kirjutas läbi enamiku tolleks ajaks kasutusel olnud ulmekirjanduse teemadest ja kontseptsioonidest, peamiselt ilmusid need lood The Red Magazine’is. Tema juttudes õnnestub uimastite abil saata inimene minevikku ja tulevikku, ta käsitleb antigravitatsiooni teemat, hiiglaslike sipelgate invasiooni, robotite temaatikat, televisiooni arengut, kohtame wellsilikku surevat Maad, aatomite lagundamist, hiiglaste temaatikat ja paljutki muud. Eriti osav oli ta planeetidevaheliste seikluste ja kummaliste võõraste eluvormide kirjeldamisel, mis sai hiljem Stanley G. Weinbaumi kaubamärgiks. Üksvahe ilmus talt terve jutusari Päikesesüsteemi avastamisest ja kokkupuudetest erinevate tulnukrassidega.
See kõik on aga vaid jäämäe tipp kogu sellest suurest hulgast ulmekirjandusest, mis ilmus 1890ndatel ja 20. sajandi esimestel kümnenditel Briti jutuajakirjades. Mike Ashley avaldab hämmastust seeüle, et ükski kirjastaja ei tulnud mõttele asutada omaette ulme- või kriminaalkirjanduse ajakirja, aga selliseid spetsialiseerunud ajakirju tol perioodil Suurbritannias lihtsalt ei olnud, ei olnud sellist traditsiooni. Esimene sedasorti ajakiri oli alles 1922. aastal ilmuma hakanud Adventure-Story Magazine (Seiklusjuttude Ajakiri), mida nagu ka järgmisel aastal alustanud Mystery-Story Magazine’i (Põnevusjuttude Ajakiri) toimetas E. Charles Vivian, kelle kadunud maailma alažanrisse kuuluvad omal ajal üsna populaarsed romaanid «Imede linn» (City of Wonder) ja «Uneväljad» (Fields of Sleep) ilmusid järjelugudena aastail 1922 ja 1923 just Adventure-Story Magazine’is.
Lähim täielikult ulmekirjandusele pühendatud ajakirjanumbrile oli Pears’ Annuali (Pearsi Aastaraamat) 1919. aasta jõulude ajal ilmunud number. Aastaraamatud olid ajakirjanumbri ja raamatu kummaliseks hübriidiks: ilmudes regulaarselt, enamasti jõulude ajal või suvel, arvati neid perioodika sekka, kuid neis puudus enamik perioodilistele väljaannetele iseloomulikke rubriike, koosnedes peamiselt vaid (temaatiliselt sarnastest) kirjandustekstidest. Ilmselt ajaloo kuulsaim sedasorti aastaraamat on Beeton’s Christmas Annuali (Beetoni Jõulu-aastaraamat) 1887. aasta väljaanne, milles ilmus esimene Sherlock Holmesi tekst «Etüüd punases» (A Study in Scarlet) ning mille eksemplar maksab tänapäeval oksjonidel astronoomilist hinda. Sama väljaande 1880. aasta number alapealkirjaga «Õnnerikas saar» (The Fortunate Island) koosnes tekstidest, mille tegevus toimub idüllilis-utoopilistel saartel, mille rahu saabuvad rikkuma külalised Britanniast. Paljud neist lugudest liigituvad fantastika alla, kuid tolles köites oli ka selgelt mitteulmelisi tekste.
Pears’ Annuali 1919. aasta number koondas aga eksklusiivselt jutte ja artikleid tuleviku prognoosimise teemal, ennustades, milline saab olema maailm 50 aasta pärast. Kaastööde autoreiks olid teiste seas Alan Alexander Milne ja Gilbert Keith Chesterton ning tinglikult võiks seda vihikut pidada esimeseks teadusliku fantastika ajakirjanumbriks Britannias. Kuid reaalsed arengud, mis viisid esimese teadusliku fantastika ajakirja sünnini, ei toimunud siiski Briti saartel, vaid samal ajal Ameerikas, kus 1919. aasta oli ses küsimuses samuti märgilise tähendusega. Enne Ameerikasse siirdumist teeme aga kiire tiiru peale Euroopale, kus ulmeperioodika nii mõneski riigis ja kultuuris oma esimesi võrseid näitas, muu hulgas ka Eestis.
4
Jättes