Lume ja tuha hingus 2. osa. Diana Gabaldon
Читать онлайн книгу.
Aga sina?”
„Mina?” Brianna näis olevat üllatunud, ent ajas siis huuled mõtlikult prunti. „Noh, ma käisin katoliiklikus koolis, kus meie mõtted suunati sellele, et võiksime saada preestrinnaks või nunnaks, aga olin üsna kindel, et religioon mind ei köida.”
„Jumal tänatud,” lausus Roger nii innukalt, et Brianna hakkas naerma.
„Seejärel mõtlesin kaunis pikalt, et võiksin saada – tahan saada – ajaloolaseks. See huvitas mind tõesti,” ütles ta pikkamisi. „Oleksin võinud selle ala valida. Aga … päriselt tahtsin ma ikka midagi ehitada. Oma kätega teha.” Ta tõmbas käe teki alt välja ning liigutas pikki graatsilisi sõrmi. „Ainult et seda ei saa vist küll kutsumuseks nimetada.”
„Kas pole emadus sinu meelest ka omamoodi kutsumus?” See oli hell teema. Brianna kuupuhastus oli mitu päeva hiljaks jäänud, aga kumbki ei teinud sellest juttu … ega kavatsenudki esialgu teha.
Bree vaatas üle õla lapsevoodi poole ja tegi kerge grimassi, mille tähendust Roger ei mõistnud.
„Kas on ikka võimalik nimetada kutsumuseks midagi niisugust, mis saab enamikule inimestele osaks juhuslikult?” küsis Brianna. „Ma ei taha öelda, nagu poleks see tähtis, aga kas mängus ei peaks mingil määral olema ka valikumoment?”
Valik? Nojah, Jem tuli tõepoolest täiesti juhuslikult, aga selle lapse – kui teda üleüldse on – olid nad ju ikkagi valinud.
„Ma ei tea.” Roger silus pika palmiku vastu Bree selga ja naine surus end loomusunniliselt tema ligi. Brianna keha tundus tema meelest kuidagi küpsem, rinnad natuke teistsugused. Pehmemad. Suuremad.
„Jem magab,” lausus naine tasa ning voodikesest kandus Rogeri kõrvu üllatavalt sügavat aeglast hingamist. Brianna asetas ühe käe uuesti tema rinnale ja teise mõnevõrra madalamale.
Pisut hiljem, ka ise juba pooleldi unehõlmas, kuulis Roger naist midagi ütlemas ning virgutas end küsimaks, mis see oli, ent suutis kuuldavale tuua üksnes: „Mh?”
„Olen ikka arvanud, et ka mul on oma kutsumus,” kordas Bree, pilk otsimas midagi hämarusse vajunud laetalade vahelt. „Miski, mille tarvis ma siia ilma sündisin. Aga ma ei tea veel, mis see on.”
„Nunnaks sa igatahes küll ei sündinud,” vastas Roger uniselt. „Rohkem ei oska ma öelda.”
Mehe nägu jäi varju. Ta nägi üksnes märjalt läikivat silma ja tema süda vasardas hirmunult. Kostis bodhran’ite tüminat. Tal oli käes mingi puutükk, võib-olla trummipulk, võib-olla malakas; see näis olevat kord suurem, kord väiksem, kuid ta käsitses seda raskusteta otsekui omaenda käe pikendust – tagus sellega trumminahka ja peksis vastu pead mehele, kes pööras hirmust läikivad silmad tema poole.
Tal oli kaasas mingi loom; suur elukas, keda ta pigem aimas kui nägi; too trügis verd haistes innukalt tema reitest mööda pimedusse ning ta järgnes: käis jaht.
Nui langes korra, teise; üles-alla, üles-alla liikus see tema randmeliigutuste rütmis; bodhran oli ellu ärganud ja kõneles tema luudes; mütsud vibreerisid käsivartes, kolju purunes pehmelt lirtsudes.
Sel hetkel olid nad üks, lähedasemad kui mees ja naine; üksainus süda; hirm ja verejanu ühendatud pehme märja mütsatuse ja kõleda öö kaudu. Keha langes; ta tundis seda endast eemalduvat, adus rebestavat kaotusvalu, tajus maha kukkudes põse all maapinda ja männiokkaid.
Silmad läikisid niiskelt ja tühjalt; talle vaatas tule paistel vastu lõtvade huultega nägu, mis oli tuttav, ehkki ta ei teadnud surnu nime, ning loom hingas öös talle selja tagant kuklasse kuuma leitset. Rohi, puud, taevas – kõik põles.
Bodhran’id kõnelesid tema luudes, kuid mõistmata nende juttu, peksis ta maad, pehmet lõtva keha ja põlevat puud niisuguse raevuga, et sädemeid paiskus igasse kaarde – lahkuksid ainult nood trummid tema verest ning kõneleksid selgesti. Siis lendas trummipulk tal pihust, käsi tabas puud ja lahvatas leekidesse.
Roger ärkas õhku ahmides; käsi tulitas. Ta tõstis sõrmenukid vaistlikult huultele ja ja tundis vere hõbedast maitset. Süda vasardas nii pööraselt, et ei lasknud õieti hingatagi, ning Roger püüdis südamelööke vaigistada, hingata rahulikult, võidelda paanikahooga, et kõri ei sulguks ja ta ära ei lämbuks.
Oligi hea, et käsi valutas, see ei lasknud tal mõelda lämbumisele. Unes virutatud vägev hoop oli tabanud palkseina. Tundus, nagu oleksid sõrmenukid sodiks löödud. Roger pigistas hambad risti ning surus teise käe päka kõvasti vastu nukke.
Ta keeras end külili, nägi süte videvas valguses niiskelt läikivaid silmi ja oleks karjatanud, aga õhku ei jätkunud.
„Juhtus midagi või, Roger?” sosistas Brianna, hääles hirm. Vigastust otsides kompis naine kiiruga mehe õlga, selga, kulmukaart …
„Ei,” vastas Roger õhku ahmides. „Halb … uni.” Aga ta ei näinud lämbumist unes; rinnus pitsitas tõesti ja iga hingetõmme nõudis teadlikku pingutust.
Brianna heitis teki pealt, tõusis linade kahisedes ja upitas ta istuma.
„Tõuse istukile,” lausus ta vaikselt. „Ärka päris üles. Hinga aegamööda. Teen sulle teed … või igatahes mingit sooja jooki.”
Rogeril ei jätkunud õhku, et vastu vaielda. Üle kaela jooksev arm pitsitas kõri nagu pihtidega. Sõrmenukkides oli esimene valu järele andnud; nüüd hakkasid need südamelöökidega ühes rütmis tuikama – tore, just seda tal vaja oligi. Ta tõrjus unenäo, luudes kajava trummirütmi endast väevõimuga eemale ning avastas, et hingamine muutub seejuures pikkamisi vabamaks. Selleks ajaks kui Brianna tõi talle kruusitäie vastikult lõhnavatele taimedele valatud kuuma vett, hingas ta juba vaat et normaalselt.
Joogi, mis see ka poleks olnud, lükkas Roger tagasi ning tahtmata lasta tõmmisel raisku minna, loputas Bree sellega tema äestatud sõrmenukke.
„Kas tahad rääkida, mida sa unes nägid?” Briannal kippusid silmad kinni vajuma, ta tahtnuks magada, ent oli ikkagi valmis kuulama.
Roger kõhkles viivu, kuid tajus unenägu ikka veel enda taga liikumatus öises õhus varitsemas; heites nüüd pimeduses vaikselt pikali, laseks ta sellel uuesti ligi hiilida. Ning Bree oskab ehk seletada, mida see talle öelda tahtis.
„Uni oli segane, aga puudutas seda võitlust … kui käisime Claire’i tagasi toomas. Too mees … kelle ma tapsin …” See sõna jäi talle kurku kinni nagu okas, aga Roger pressis selle välja. „Ma lõin tal pealuu lõhki ning kui ta maha kukkus, nägin uuesti tema nägu. Ja korraga andsin endale aru, et olen teda ka varem näinud; ma … ma tundsin teda.”
Rogeri häälest võis aimata selle tõdemuse õudust ning Brianna rasked ripsmed kerkisid ja pilk oli ühtäkki valvas.
„Kas mäletad toda väikest vastikut vargapüüdjat, kelle nimi oli HarleyBoble? Me kohtusime temaga ainult ühe korra, Mount Heliconi kärajatel.”
„Mäletan küll. Tema? Oled sa kindel? Ütlesid ju, et oli pime ja ümberringi valitses pöörane tohuvabohu.”
„Kindel. Lüües ei teadnud ma veel, kes ta on, nägu nägin alles siis, kui ta kukkus – rohi põles, tundsin ta selgesti ära –, ja unenäos ilmus ta mulle uuesti; kui ärkasin, oli tema nimi mul meeles.” Roger painutas aeglaselt kätt ja krimpsutas nägu. „Tappa inimene, keda tunned, on millegipärast palju hirmsam.” Ja isegi teadmine, et oled tapnud võhivõõra, valmistanuks suurt piina. See sundis teda mõtlema endast kui niisugusest inimesest, kes on võimeline tapma.
„Noh, sel ajal sa teda ju ei tundnud,” osutas Brianna. „Või õigemini ei tundnud teda ära.”
„See on tõsi.” Oligi, aga kergendust see teadmine ei pakkunud. Söed olid ööseks tuha alla maetud ja tuba oli jahe; Roger märkas naise paljastel käsivartel kananahka, kuldsed karvakesed olid püsti tõusnud. „Sul on külm, heidame tagasi voodisse.”
Ase polnud veel päris jahtunud ning oli ütlemata mõnus tunda Breed