Kümme minutit hiljem pani Hannah telefonitoru hargile. Ta kael oli telefoni õla vastas hoidmisest kange, kuna ta oli püüdnud emaga rääkimise ajal endale midagi süüa otsida. Õnneks oli ta jahiretk külmkappi ja sahvrisse osutunud edukaks. Tema saak ei küündinud küll biifsteegini, kuid tal õnnestus avada tuunikalakonserv, lisada selle sisule veidi majoneesi ja see rukkileivaviilule määrida. Ta soojendas mikrolaineahjus toorjuustu, määris selle teisele leivaviilule ning kattis selle imeõhukesteks viiludeks lõigatud maheda sibulaga, mille Lisa oli oma kasvuhoones kasvatanud. Kui Hannah oli kaks võileiba kokku surunud ja neljaks kolmnurgaks lõiganud, valas ta endale klaasi valget veini CostMartist ostetud suurest veinipudelist, mida ta kutsus naljatlevalt oma Chateau Plastkorgiks.

      „Sul on endal maitsev toit olemas,” ütles Hannah, vaadates alla Moishe poole. Kass nühkis end jälle Hannah’ säärte vastu – kümnekilone kass suutis seda teha märkimisväärse jõuga.

      Moishe näugus ja Hannah mõistis, et ta oli ikka täiesti rumal. Keda ta küll petta üritas? Ka maailma kõige kallim kassitoit ei küündinud tema tuunikalavõileiva tasemeni.

      Kuigi Moishe üritas perenaisele jätkuvalt jalgu jääda, õnnestus Hannah’l end lõpuks diivanile sättida. Ta klõpsas teleri tööle ja lõi hambad võileiba. Kui maitsev! Lisa sibul oli suurepärane. Ta pidi selle meelde jätma, et saaks seda järgmisel hommikul kindlasti Lisale öelda. Seniks ootas söömist terve võileib ja Hannah pühendas end sellele ülesandele täie tõsidusega.