Trükitud OÜ Greif trükikojas

      ESIMENE PEATÜKK

      Pat Harrisel oli au töötada Kuu ainsa laeva kaptenina ja see meeldis talle väga. Kui reisijad Selene pardale trügisid ja aknakohtade pärast võistlesid, mõtles ta, milline reis neid seekord ees ootas. Tahavaatepeeglist paistis preili Wilkins, kes nägi oma sinises Kuu Turismikomisjoni vormis väga šikk välja ja tegeles tavapärase reisijate tervitamisega. Kui nad olid samas vahetuses, püüdis kapten temast mõelda kui preili Wilkinsist, mitte Suest – see aitas tööle keskenduda. Aga ta polnud kunagi aru saanud, mida naine temast arvas.

      Siin polnud ühtki tuttavat nägu, täiesti värske kamp, kes ootasid esimest kruiisi õhinaga. Enamik reisijaist olid tüüpilised turistid: eakad inimesed, kes külastasid maailma, mis oli nende nooruses kättesaamatuse sümbol. Varastes kolmekümnendates reisijaid oli vaid neli-viis, ilmselt puhkusele sõitnud tehniline personal mõnest kuubaasist. Pat oli avastanud üsna tabava rusikareegli: kõik vanad inimesed tulid Maalt, noorukid aga elasid Kuul.

      Aga Janu meri oli neile kõigile uus. Hall tolmune tasandik, mis ulatus Selene vaatlusakende taga lõputult kaugusesse, tähtedeni välja. Mere kohal rippus Maa kahanev poolkaar, tardunud oma kohale taevasse, kust see polnud liikunud juba miljard aastat. Emamaa ere sinakasroheline valgus heitis sellele veidrale paigale külma sära – ja külm oli siin tõepoolest, maapinnal ehk kolmsada kraadi alla nulli.

      Keegi poleks palja silmaga vaadates aru saanud, kas meri oli vedel või tahke. See oli täiesti tasane ja ilmetu, puutumata arvukatest pragudest ja lõhedest, mis muidu kõikjal viljatu taevakeha pinda katsid. Mere monotoonset üksluisust ei rikkunud ainuski küngas, rahn või kivitükike. Ükski meri Maal – isegi mitte väike tiik – polnud iial nii tasane.

      See meri koosnes tolmust, mitte veest ja oli seega kõigile inimteadmistele võõras – ning seetõttu see ka paelus ja peibutas neid. Peen kui talgipuru, vaakumis isegi kuivem kui Sahara aher liiv, voolas see tolm sama hõlpsalt ja kergelt kui mistahes vedelik. Tolmu sisse kukkunud rasked esemed kadusid hetkega, ainsagi plartsatuseta, oma olemasolust jälgegi jätmata. Mere reetlikul pinnal ei saanud liikuda miski peale väikeste kahekohaliste tolmusaanide – ja Selene, ootamatu kombinatsiooni kelgust ja bussist, mis ei erinenudki nii väga lumesaanidest, mis terve põlvkonna eest Antarktika uksed avasid.

      Selene ametlik nimetus oli Tolmuristleja, Mark I, ehkki nii palju kui Pat teadis, polnud Mark II isegi mitte visandina olemas. Seda võis nimetada laevaks, paadiks või kuubussiks, nagu tuju tuli; Pat eelistas paati, sest see vältis segadust. Seda sõna kasutades ei võinud keegi teda kosmoselaevade kaptenitega segi ajada – ja kosmosekapteneid oli muidugi jalaga segada.

      «Tere tulemast Selene pardale,» ütles preili Wilkins, kui kõik olid istet võtnud. «Kapten Harrisel ja minul on suur rõõm teid tervitada. Meie reis kestab neli tundi ja esimeseks sihtkohaks on Kraatrijärv sada kilomeetrit ida pool Ligipääsmatutes Mägedes…»

      Pat pani tuttavat sissejuhatust vaevu tähele, ta keskendus stardiprotseduurile. Selene oli põhimõtteliselt maapinnal liikuv kosmoselaev. Pidigi olema, sest ta reisis vaakumis ja tal tuli oma habrast lasti vaenuliku välismaailma eest kaitsta. Ehkki Selene ei lahkunud kunagi Kuu pinnalt ja teda viisid edasi elektrimootorid, mitte raketid, oli tal tõelise kosmoselaeva põhivarustus ja see kõik tuli enne lahkumist üle kontrollida.

      Hapnik korras, võimsus korras, raadio korras. («Halloo, Vikerkaare baas, Selene sidekontroll. Kas te kuulete minu majakat?») Inertsnavigaator nullitud. Õhulüüsi turvalukk sisse lülitatud. Kabiinilekke detektor korras. Sisevalgustus korras. Plank lahti ühendatud. Ja nii edasi, rohkem kui viiskümmend artiklit,