Saladuslik juhtum Stylesis. Agatha Christie
Читать онлайн книгу.
keha, millega kokku sobivad jalad olid kängitsetud headesse tugevatesse saabastesse. Nagu ma varsti tähele panin, kõneles ta telegrammistiilis.
„Umbrohi kasvab nagu tulekahju. Ei jõua sammu pidada. Matab enda alla. Olge ettevaatlik.”
„Ma olen suurima heameelega valmis ennast kasulikuks tegema,” vastasin mina.
„Ärge seda öelge. Ei tasu. Pärast kahetsete.”
„Sa oled küünik, Evie,” ütles John naerdes. „Kus täna teed saab – sees või väljas?”
„Väljas. Ilm on liiga ilus, et toas istuda.”
„Lähme siis, tänaseks oled sa küllalt aiatööd teinud. „Tööline on oma palga ära teeninud”, tead küll. Tule ja värskenda ennast.”
„Hea küll,” ütles miss Howard aiatöökindaid käest tõmmates, „ma kaldun sedasama arvama.”
Ta sammus meie ees ümber maja sinna, kus suure mägivahtra varjus oli kaetud teelaud.
Korvtoolist tõusis keegi, kes astus meile mõned sammud vastu.
„Minu naine, Hastings,” ütles John.
Ma ei unusta kunagi esimest pilku, mille ma Mary Cavendishile heitsin. Tema pikk sale keha särava valguse taustal; selgesti tajutav varjatud tuli, mis näis hõõguvat ainult tema suurepärastes kollakaspruunides silmades, tähelepanuväärsetes silmades, milletaolisi polnud ühelgi naisel, keda ma olin kunagi tundnud; tema intensiivne malbus ja tüünus, mis ometi jättis mulje ohjeldamatust, taltsutamatust vaimust oivaliselt tsiviliseeritud kehas – kõik see on mu mällu sööbinud. Ma ei unusta seda kunagi.
Ta ütles mulle madala selge häälega mõned meeldivad tervitussõnad ja ma võtsin korvtoolis istet, tundes selgesti väljenduvat rõõmu selle üle, et olin Johni kutse vastu võtnud. Missis Cavendish ulatas mulle teetassi ja tema mõned rahulikud märkused tugevdasid mu esmast muljet, et ta on ülimalt paeluv naine. Tähelepanelik kuulaja mõjub alati stimuleerivalt ja ma kirjeldasin mõningaid hospitalis läbielatud vahejuhtumeid, tehes seda humoristlikul viisil, mis, nagu ma söandan arvata, mu võõrustajat suuresti lõbustas. Johni, nii kena mees kui ta ka on, võib muidugi vaevalt nimetada sädelevaks vestlejaks.
Sel hetkel hoovas lähedal olevast lahtisest klaasuksest välja hääl, mida ma hästi mäletasin:
„Pärast teejoomist kirjutad sa siis printsessile, Alfred? Ma ise kirjutan teise päeva asjus leedi Tadminsterile. Või ootame, kuni oleme printsessilt vastuse saanud? Kui ta peaks keelduma, siis võiks leedi Tadminster esimesel päeval avakõne pidada ja missis Crosbie teisel päeval. Kirjutada tuleb ka hertsoginnale koolipeo küsimuses.”
Kostis mehehääle pomin ja siis missis Inglethorpi vastus:
„Jah, muidugi. Pärast teejoomist sobib väga hästi. Kui hoolitsev sa oled, armas Alfred.”
Klaasuks avanes veidi laiemalt ja sellest astus murule nägus valgejuukseline, mõnevõrra võimuka näoilmega vana daam. Talle järgnes mees, kelle käitumises oli märgata aupaklikkust.
Missis Inglethorp tervitas mind ülevoolavalt.
„Oh kui tore on teid pärast kõiki neid aastaid jälle näha, mister Hastings. Kallis Alfred, mister Hastings – minu abikaasa.”
Ma silmitsesin „kallist Alfredit” mõninga uudishimuga. Ta mõjus tõepoolest üsna võõrapäraselt. Ma ei imestanud, et John tema habet pahaks pani. See oli üks pikemaid ja mustemaid habemeid, mida ma olin kunagi näinud. Alfred Inglethorp kandis kuldraamidega näpitsprille ja tema näojooned olid veidralt liikumatud. Mulle tundus, et teatrilaval võis ta loomulik välja näha, tegelikku ellu aga paistis ta olevat kummaliselt sobimatu. Tema hääl oli võrdlemisi sügav ja õline. Ta pistis mulle puise käe pihku ja ütles:
„Väga rõõmustav, mister Hastings.” Siis pöördus ta oma naise poole: „Emily, kullake, mulle näib, et see padi on veidi niiske.”
Missis Inglethorp jälgis särava naeratusega, kuidas mees asendas ühe padja teisega, demonstreerides igati kõige õrnemat hoolitsust. Kummaline, kuidas see muidu mõistlik naine oli narruseni armunud!
Mister Inglethorpi saabumine näis seltskonnale vajutavat sunnituse ja looritatud vaenulikkuse pitseri. Eelkõige miss Howard ei näinud mingit vaeva oma tunnete varjamisega. Missis Inglethorp aga ei paistnud midagi ebatavalist märkavat. Tema sõnaohtrus, mida ma vanast ajast mäletasin, polnud vahepealsetel aastatel vähenenud ning tema pidev jutuvool käsitles peamiselt eelseisvat näitusmüüki, mille organiseerimisega ta tegeles ja mis pidi lähemal ajal aset leidma. Vahetevahel pöördus ta kuupäevadesse puutuvate küsimustega oma abikaasa poole. Tolle valvas ja tähelepanelik käitumisviis ei muutunud hetkekski. Algusest peale tundsin ma selle mehe suhtes tugevat ja sügavale ulatuvat vastumeelsust ning enese kiituseks söandan ma öelda, et mu esialgsed otsustused on tavaliselt võrdlemisi õiged.
Mõne aja pärast pöördus missis Inglethorp Evelyn Howardi poole, et anda mõningaid kirjadesse puutuvaid juhtnööre, ja tema abikaasa küsis minult oma pingutatud häälega:
„Kas te olete elukutseline sõjaväelane, mister Hastings?”
„Ei, enne sõda töötasin Lloyd’si juures.”
„Ja kui sõda lõpeb, lähete sinna tagasi?”
„Võib-olla. Kas teen seda või alustan täiesti otsast peale.”
Mary Cavendish kummardus ettepoole.
„Mida te tõeliselt elukutseks valiksite, kui saaksite ainult oma kalduvusi silmas pidada?”
„Noh, see oleneb asjaoludest.”
„Kas teil pole mingit salaharrastust?” küsis Mary Cavendish. „Öelge mulle – kas miski ei köida teid? Igaühel on midagi niisugust – tavaliselt midagi absurdset.”
„Te hakkate minu üle naerma.”
Ta muigas.
„Võib-olla.”
„Noh, mul on alati olnud salasoov saada detektiiviks!”
„Kas päris ScotlandYardi detektiiviks?Või Sherlock Holmesiks?”
„Oh, muidugi Sherlock Holmesiks. Aga kui tõsiselt rääkida, siis tõmbab see mind tõepoolest hirmsal kombel. Belgias sattusin ma kord kokku ühe mehega, väga kuulsa detektiiviga, kes lausa sütitas mind. Ta oli imetlusväärne väike mehike. Ta tavatses öelda, et igasugune hea detektiivitöö on üksnes meetodi küsimus. Minu süsteem rajaneb tema omal – ehkki mina olen muidugi tublisti kaugemale jõudnud. Ta oli naljakas mehike ja suur keigar, aga hirmus tark.”
„Hea kriminaaljutt mulle meeldib,” märkis miss Howard. „Aga palju kirjutatakse totrust. Kurjategija paljastatakse viimases peatükis. Kõik on keeletud. Tegeliku kuriteo puhul on kurjategija kohe teada.”
„Lahendamata jäänud kuritegusid on palju,” vaidlesin ma vastu.
„Ma ei mõtle politseid. Mõtlen inimesi, kes on asja sees. Perekonnaliikmeid. Neid ninapidi ei vea. Nemad teavad.”
„Te siis arvate,” ütlesin ma suuresti lõbustatult, „et kui teie oleksite segatud mingisse kuriteosse, ütleme mõrvasse, siis aimaksite mõrvari otsekohe ära?”
„Muidugi aimaksin. Advokaatide jõugule võib-olla tõestada ei suudaks. Aga kindlasti aimaksin. Tunneksin sõrmeotstes, kui see mees mu lähedale tuleks.”
„Võib-olla on see naine,” avaldasin arvamust.
„Võib-olla. Aga mõrv on vägivallategu. Sobib rohkem kokku mehega.”
„Mitte sel juhul, kui tegemist on mürgitamisega.” Missis Cavendishi selge hääl jahmatas mind. „Doktor Bauerstein ütles eile, et haruldasemaid mürke arstid üldiselt ei tunne ja sellepärast ei teki arvutu hulga mürgitusjuhtumite puhul tõenäoliselt üldse mingit kahtlust.”
„Oh, Mary, missugune hirmus jutt!” hüüatas missis Inglethorp. „Mul on tunne, nagu kõnniks keegi mu haual. Ahaa, sealt tuleb Cynthia!”
Üle