Vernon Subutex 2. Virginie Despentes
Читать онлайн книгу.
märku, et kohtumispaik on muutunud. Vanamees lõpetas varakevadel pargis käimise, Charles pole teada saanud, mis juhtus. Ilmselt sattus otsaga haiglasse. Ta on kindlasti liiga noor, et lapsed teda kuhugi paigutada oleks saanud, isegi kui neil on oma nutsu kättesaamisega kiire, ei ole lihtne vabaneda vanemast, kes on veel heas vormis, eriti, kui tal mõistus lõikab – tuleb osata vaikselt välja kannatada. Charles lasi Vérol arvutist järele vaadata, mida need linnud söövad. Ja hakkas käima iga päev, samal ajal, samas kohas elukaid söötmas. Ta ütles endale, et keegi peab ju vahetuse üle võtma. Ja ta mõistis, miks mõned inimesed seda teevad – rongad pole sugugi kehvem seltskond kui baarikaaslased. Neil on väikesed terased silmad ja nalja saab igal juhul. Charles käib iga nädal Bricorama lemmikloomatarvete osakonnas. See on poe kõige haisvam osakond, putukaid täis, sest seal jäetakse lahtiseid koeratoidukotte vedelema – tema peab siis nende vahel komberdama oma tuikava selja ja põlvedega, mis enam väga hästi ei pea – jalad veavad alt, papi hakkab maha käima, vanust ka juba, see on normaalne. Aga ta peab vastu. Vanusega ongi tal see lahkusemaania tekkinud.
Charles võitis loteriiga. Nii on. Tema, vana kokkukuivanud koeranael. Huumori kool. Hobuste peale mängib ta tihti, aga lotot harva. Nagu kõik totobaari ullikesed, sattus temagi teinekord ruudustikku täitma, ahvatluseks suur peavõit. Kogu asjas polnud kõige suurem ime mitte võit ise, vaid see, et ta lösutas loosimise õhtul teleka ees, ei viitsinud kanali vahetamiseks püsti tõusta, puldil polnud patareisid sees. Oli vaja nende asjaolude kokkusattumist, et ta üldse tulemustele tähelepanu pööraks – ta ei uskunud, et võiks võidumeeste hulka kuuluda. Olgugi et see ju ongi lõppude lõpuks mängu mõte: see võib igaühega juhtuda. Isegi temaga. Ta mängib alati samade numbritega, ema sünnikuupäevaga. Hea lihtne. Loosipallid kolisesid torudest alla – ta pole kunagi aru saanud inimestest, kes regulaarselt mängivad, pole tüütumat asja kui lotovõidu loosimine. Siis hakkasid tema numbrid järjest kukkuma, sellise hirmuäratava täpsusega nagu saatus, mis sulle järele tuleb, nimelt sulle ja mitte kellelegi teisele. See äratas ta uinakust üles. Tal tõmbus rind seda rohkem kokku, mida võimsamaks läksid sügamelöögid. Ei ole eriti tore tunne, kui rõõm liiga suureks läheb. Ta sai hoobilt kaineks. Véro vedeles diivanil, põõnas kui kott, mokk ripakil, veiniplekid suunurgas. Kui ta oleks tol hetkel üles ärganud, oleks Charles talle tema elu kõige kõvema tohlaka andnud – mida iganes, aga mitte üles tunnistanud, et ta on vist võitnud. Sest algul, kuna ta polnud harjunud, et elu talle häid üllatusi teeb, mõtles ta muidugi, et on hulluks läinud, et küllap ujub kusagilt kohe mingi kala välja.
Ta oli komberdanud sahtli juurest jakitaskuni ja pileti üles leidnud. See oli sisuliselt ime, arvestades, et ta oli pileti kokku kärtsutanud ega teinud sellest suurt välja. Kümme minutit varem poleks ta ilmselt suutnud käpuli käimata kemmergussegi minna ja ühtäkki oli ta krapsakas nagu kitsetall. Aju nagu jooksuajal, jumal hoia. Ei suutnud tol hetkel kohe rõõmugi tunda, vapustus oli liiga suur. Ta kutsus ennast mõistusele – sa vana pasakott ei kruti oma aju mingite joomahullustega üles, sa kuulsid valesti, homme on asi selge, sul on võib-olla üks või kaks võidunumbrit, aga no peavõit, mida sa õige mõtled? Kas sul siis omaenda idiootsusest ükskord villand ei saa? Ta oli öö otsa üleval. Heitis voodisse, täies riides, siis vedas ennast tugitooli juurde, üritas Vérod äratada, avas õlle ja ammendas selle akna ääres, siis läks ja puges jälle põhku. Tuhkagi.
Järgmine hommik oli ta punkt kell kaheksa lokaalis. Ta oli oma numbrid hoolikalt välja kirjutanud, kaks korda üle kontrollides, et viga sisse ei tuleks, pööras piletit igatepidi, aga midagi kahtlast ei paistnud. Ta oli ennast istutanud leti äärde, kõige tagumisse otsa, hämarasse nurka – ega ta sel kellaajal nagunii seal ühtegi tuttavat ei näinud ja hiina abielupaar, kes oli äri üle võtnud, kui Ahmed, eelmine omanik, oli üks õhtu teleka ees aneurüsmi saanud ja sussid püsti visanud, ei kippunud temaga vestlust aretama: nad olid Charles’i mitu korda välja visanud, kui ta liiga tongis oli, ega suhtunud temasse just soojalt. Aga see oli tal kodulokaal ja ta läks igal hommikul tagasi.
Charles oli ajalehe lahti teinud ja veel korra üle kontrollinud. Hommikul kaine peaga tundus asi talle veel peletum kui eelmisel õhtul. See jõhker katkestus tema elurütmis tekitas temas hulga rohkem segadust kui rõõmu. Palju polnud puudu, et ta oleks juba halama kukkunud, kuidas saatus teda ikka kunagi rahule ei jäta. Nagu näha, tunneb inimene ennast vähe: ta oleks võinud vanduda, et vihkab oma elu ja et ta oleks andnud kõik võimaluse eest seda otsast otsani muuta. Aga nüüd, kus see talle sülle kukkus, klammerdus ta oma harjumuste külge, nagu ähvardaks keegi omast kodust jalaga persse anda. Kaks miljonit. Mis sa, vana ront, selle peale kostad? Ja üleöö oli Charles’i muretul olemisel lõpp. Üle kuuekümne aasta oli ta oma vagu kündnud, elades alkohoolsest koomast aperitiivini, pasundades leti ääres kõigile, kes kuulata viitsisid, kuidas temal on jumalast kama, kõigest, ja ärgu, kurat, tuldagu üldse mölisema. Otsa sai see jõudeelu.
Ometi oli tal juba mitmeid elusid olnud. Ta oli näinud, kuidas ema hammastega maad kaapis, et neile miskit söödavat saada, ta oli näinud, kuidas isa ära kaob, üleöö, üritamata kordagi ühendust võtta ei oma abikaasa ega jõnglastega, Charles oli õpipoiss, kui Belgias kuuekümnendal streigid puhkesid, ta oli olnud petankikuningas ja rekkajuht, paberimäärija ja väsimatu tarokiladuja, plakatikleepija ja sarvekandja, kraakleja ja krohvija. Tema elu suurteks kirgedeks jäävad ilmselt pudel, baarid ja ööpäevaringselt avatud nurgapoed. Tema läheb juues lõbusaks. Ilmaski pole pudel teda alt vedanud ega maha jätnud. Ta on maltsadele lilli kinkinud ja käitunud kenade mannikestega nagu imbetsill, tal on olnud kümneid armukesi, üks sõgedam kui teine. Kõige hullem mõrd oli üks aadlipartikliga keskklassi preili, tema perele oli jäänud üks lagunenud loss ja talle meeldis ennast baarides alandamas käia. Ta sünnitas Charles’ile tite. Charles oli talle öelnud, ma ei taha isaks saada, olid kaheksakümnendad, naine oli vastanud, et siis teen selle üksi ära ja kui see sulle ei meeldi, siis oma viga, et vasektoomiat ei teinud, mölakas selline. Ega ta vale polnud. Charles polnud seda last omaks tunnistanud. Ta pole kordagi üritanud ühendust võtta. Véro jäi samuti käima peale. Aga kui Charles talle ütles, ma ei taha isaks saada, siis tema kaotas tite ära. Küll ta tuuritas, küll pidas viha, aga ära kaotas. Täitsa üksi, kusjuures, ei kutsunud Charles’i kaasa ega küsinud mitte üht franki toetust. Ta on kange naine. Käitus nagu õige prole. Miski ei liida nii nagu katsumused, proled on õppinud kokku hoidma. Véro on ikka vanamoodi, sündinud õpetajast, kes oli talupojale mehele läinud, sihuke oma meest juba alt ei vea. Charles nägi ju kõrvalt, kui raske oli Vérol titemõte maha matta. Ja ega see talle endalegi, mingis mõttes, nüüd päris niisama lihtne polnud. Aga tuleb realist olla, kaks sellist kõri koos, see vaene räbal oleks võinud öö otsa röökida, keegi poleks üles ärganud. Ja veel niisuguste lõustadega, nagu neil on, mihuke see vänts neil veel tulnud oleks? Véro oli ta ära kaotanud. Mitte nagu see teine, partikliga lehm. Kui Charles’i hea õnn selle võltsparunessi kõrvu jõuaks, küll see juba isadustestiga viuhti platsis oleks. Ja meesterahval pole ju mingit sõnaõigust, tema on seaduse sunnil isa. Eit nõuaks oma osa kõlisevast ja kütaks talle põrgut. Véro kukuks räuskama ja märatsema, eks ole mooril selleks ka õigus.
Tegelikult polnud tal plaanis ka Vérole rääkida. Mitte nii ruttu. Ta tahtis asja korralikult läbi mõelda, enne kui suu lahti teeb. Ta oli läinud Pyrénées’ tänavale, astunud sisse postkontorisse, et telefoniraamatut küsida. Ta tahtis otsida Française des jeux’ numbrit, aga teenindaja, noor, paks ja õel neegrinaine, oli talle näkku irvitanud. Postkontorites polnud enam ei telefoni ega telefoniraamatut. Charles läks üleolevaks, „see on nüüd küll hea nali, et sidejaoskonnast helistada ei saa”, ja teenindaja oli ta naeratades paika pannud, „jätke nüüd, te olete liiga noor, et ikka veel sidejaoskond öelda!” Polnudki teine nii juhm, kui välja paistis. See oli Charles’il suu kinni pannud, ta oli ohanud ja suurema skandaalita minekut teinud. Ta oli jõudnud Gambetta väljakule, aga kõrts, kus pidi tema mälu järgi olema telefoniputka, keldrikorrusel, oli ära renoveeritud. Nad ikka ei suuda ennast tagasi hoida. Süsteem toimib kenasti, kõik on rõõmsad, teostus töö- ja lollikindel – ja siis on neil vaja korralik asi maha lammutada, et panna püsti nihuke kaadervärk, millest keegi midagi aru ei saa. Viimane moeröögatus on avada baare, kus tinutajatel on ebamugav olla. Oma põhituumikule annad sina jalaga persse. Pärast nad kõik nutavad, kui tuleb kinni panna. Aga üks baar ei saagi püsida kolme turisti najal, kes grillvõileiba