Oma isa poeg. Emelie Schepp
Читать онлайн книгу.
ostsin sushi’t kaasa,“ ütles Per ja ulatas Janale koti. „Tähistamiseks.“
„Astu sisse.“
Jana sulges tema järel ukse, vaatas, kuidas mees kingad jalast võtab ja köögi poole astub.
Tundus endiselt harjumatu, et mees tema korteris viibib. Ta oli alati üksinda elanud, üksinda olnud, ja peale Peri polnud ta mitte kunagi kedagi külla kutsunud.
Esimest korda kohtusid nad siis, kui Jana prokuratuuris just oma uude kabinetti astus. Nende ülemus Torsten Granath oli neid teineteisele esitlenud ja Per, kes oli prokuratuuris juba kauem töötanud, püüdis alustada vestlust kõigest, mis tööasjadesse ei puutunud. Jana ütles, et talle viisakusjutu ajamine ei istu, ent mees vaid muigas, sellisel jubedalt lapsikul moel, ja tollest päevast alates hakkas nendevaheline sõprus tasapisi võrsuma.
Jana avas oma musta portfelli, võttis sealt väikese kullakarva paberisse pakitud karbi ja hoidis sellest kööki minnes tarbetult tugevasti kinni. Eelkõige sellepärast, et ta ei teadnud, kuidas Per reageerib.
Rinnus levis soe tunne, kui ta nägi, et Per oli jõudnud juba katta laua kahele.
„Tänan lillede eest,“ ütles ta lõherulle kotist välja tõstes.
„Milliste lillede?“ ei saanud Jana aru.
„Nende, mille ma tööl sain,“ vastas mees ja jaotas rullid taldrikutele ära. „Ma pole ealeski suuremat kimpu näinud.“
„Mina selles ei osalenud.“
„Ei?“ Mees seisatus, näis pettunud. „Ma arvasin, et see oli kõikidelt prokuratuuris?“
„Mina tahaksin sulle hoopis selle anda,“ ütles Jana ja ulatas karbi.
„Kingitus?“ oli Per üllatunud. „Mulle?“
„Jah,“ vastas Jana mehe erinevat värvi silmadesse vaadates, üks oli sinine, teine pruunikirju.
„See on esimene kord, kui sa …“
„Võta,“ katkestas Jana.
Per võttis karbi vastu, hoidis seda käes, nagu oleks see klaasist.
„Mida sa ootad? Tee lahti.“
Per naeratas ja tõmbas paberi sedamaid pealt. Vaatas seejärel pikalt karbi sisemust, sealseid mansetinööpe.
„Aitäh,“ ütles ta uuesti Janale otsa vaadates.
Kööki tekkis pingestatud meeleolu. Per reageerib kummaliselt, leidis Jana. Põsed olid hakanud õhetama ja silmad läikima.
„Ma tahtsin lihtsalt õnnitleda,“ ütles ta ja pööras ära. „Ainult seda.“
„Nõustu ometi, et kümme aastat riigi teenistuses kõlab hästi,“ vastas mees ja asetas karbi keset lauda. „Varsti oled ise ka sealmaal.“
Jana noogutas ja võttis istet. Karjäärivalik oli talle olnud enesestmõistetav. Ta kasuisa oli varakult selgeks teinud, et Jana peaks tema jälgedes käima.
Jana nägi, et Per võttis välja kaks veiniklaasi.
„Ma ei saa veini juua,“ ütles ta.
„Aga me ju tähistame. Ainult üks väike lonks?“
„Sel juhul väike. Prokuratuuri uustulnukal Oscar Nordvallil on täna esimene valve ja ma lubasin käepärast olla, kui midagi juhtub.“
„Oscar paistab lootustandev. Kust ma veiniavaja leian?“
Jana osutas peaga ühe sahtli suunas. Per tõmbas veinipudeli korgi plumpsatusega välja.
„Niiviisi,“ ütles ta ja istus. „Terviseks siis. Kümne aasta terviseks.“
Jana tõstis uduse veiniklaasi ja vaatas jälle Perile otsa.
Läige oli silmist kadunud.
„Kümne aasta terviseks,“ ütles ta ja mekkis veini.
Per asetas klaasi aeglaselt lauale, ise lahti laskmata ja pilku Janalt pööramata.
„Mis on?“ küsis Jana.
„Me kuulasime täna Danilo Peñat üle.“
„Mis ta ütles?“ tundis Jana huvi, püüdes näida ükskõikne.
„Ta on valinud vaikimise strateegia. Ei tunnista ega võta ka süüd omaks ja ma mõtlen, kas ta ka kohtuistungil seda strateegiat kasutab.“
„Ja mis mõtted sul sellega seoses on?“
„Polegi eriti, ainult et see on üks mu tähtsamaid kohtuasju läbi aegade.“
„Kõlab peaaegu nagu mõtleksid sa oma mainet objektiivsusele eelistada,“ ütles Jana ja kortsutas kulmu.
„Ma pole kunagi süüasjas seisukohta ette kujundanud, miks ma seda nüüd tegema peaksin?“
Jana vaatas talle otsa.
„Nii et sa võtaksid külma kõhuga, kui tõendusmaterjalist süüdimõistvaks otsuseks ei piisaks?“
„Muidugi,“ vastas mees. „Aga välja tulnud tõendusmaterjali järgi võin ainult täheldada, et on eeldusi süüdimõistvaks otsuseks. Ma ei anna seda öeldes hinnanguid, see on lihtsalt faktide nentimine. Et Danilo Peña on äärmiselt vägivaldne, on samuti tõsiasi.“
„Jah, ma olen sellest kuulnud.“
„Kuulnud või tead?“
„Mis mõttes?“ küsis Jana.
Per hakkas mängima taldrikul söögipulkadega. Jana jälgis teda ja tundis, et mees hakkab rääkima millestki, millest Jana rääkida ei taha.
„Ta küsis täna sinu järele,“ ütles Per pärast hetkelist vaikust.
Jana kangestus.
„Küsis?“
„Ta tahab sinuga kokku saada. Miks ta seda tahab?“
„Pole aimugi,“ vastas Jana.
„Miks ta siis sinu järele pärib?“ jätkas Per. „Mingi põhjus peab olema.“
„Kas sellel on mingit tähtsust?“
„Minu arvates on.“
„Minu arvates mitte,“ vastas Jana ja pööras pilgu ära.
* * *
Auto mürises mööda auklikku asfalti. Sam Witell väljus kurvist, lisas kiirust ning nägi peagi oma valget maja.
Ta jäi sissesõiduteel järsult seisma, hüppas autost välja ja jooksis, mis jalad võtsid, maja poole, hoides end tagasi, et mitte Jonathani hüüda.
Selg nõretas higist, kui ta ukse avas.
Ta astus sammu avarasse esikusse ja märkas naist kohe.
„Felicia!“ hingeldas ta.
Naine lamas liikumatult mõned meetrid temast eemal, käed külgedel. Hall kampsun oli õlalt maha libisenud ja rinnahoidjapael ripnes lõdvalt õlal. Silmad lahti, vaatas ta meest tühjal pilgul. Ühelt põsesarnalt paistis punane jälg ja pea ümber oli kogunenud vereloik, moodustades tumepunase nire hallidele kiviplaatidele, millel ta lebas.
„Ei, ei, ei …“
Sam haaras oma naise sülle, embas ta keha ja tundis, kuidas käed verest märjaks lähevad. Seejärel pööras ta pilgu üles ja hüüdis:
„Jonathan?“
Üle kogu keha tulvas paanikalaine, kui ta ülakorruselt vastust ei saanud.
„Jonathan, ma tulen!“
Sam lasi Feliciast lahti, tõusis nii kiirelt püsti, ent põrand lõi jalge all kõikuma. Ta vaarus küljele, komistas ühe