Vabadus. Arne Dahl
Читать онлайн книгу.
kaksikud,“ ütles ta. „Marcus ja Oscar elasid koos sinuga.“
„Üksteist päeva ...“
„Mis juhtus?“
„Freja sai töökoha siit kaugel eemal,“ ütles Berger. „Ta otsustas julma mängu kasuks. Ma olin juba mitu aastat tagasi hooldusõigusest loobunud. Kui mul veab, näen neid üle ühe nädalavahetuse.“
„Ja sa tahaks, et asjad oleks teisiti, Sam?“
Berger lõi käega, nagu viitaks kõigile oma maailma puudustele.
„Võib-olla kunagi hiljem,“ ütles ta. „Ma pean enne selle siin korda saama.“
„Båthuset Security AB?“ ütles Deer. „Või mille?“
„Pigem elu enda ...“
„Siis on see Molly,“ ütles Deer ja jälgis Bergerit pingsalt.
„Mida?“ pahvatas Berger.
„Siis on see Molly, kes on su „privaatluure“.“
Berger raputas aeglaselt pead. Siis lausus ta:
„Ei, Deer. Seda ma ei aruta.“
„Kaheksa kuu eest oli Molly Blom rase ja lapse isa olid arvatavasti sina. Mis juhtus?“
„Kas sa ei kuulnud, mis ma ütlesin? Seda ma ei aruta.“
Deer vaatas Bergerit. Siis lausus:
„Sul on abi vaja. Nagu mina sain abi.“
Taas vaikus. Õrn kohin haavalehtedes. Nagu keegi teisest ajast tahaks siia tulla.
Berger tegi grimassi ja ütles:
„Kõik olid siin. Kaksikud, Molly, sündimata laps. Üheks lühikeseks hetkeks olid nad siin. Nagu unenäos. Siis ärkasin ma üles.“
Deer noogutas.
„Ja nüüd pole enam kedagi,“ ütles naine.
„On küll,“ ütles Berger. „Punt kindlustuspettusi.“
„Võin ma küsida, kas sa ise mõistad, et sa vajad abi?“
Berger vaatas talle otsa. See oli selge ja puhas pilk.
„Ma ei jõua seda abstraktset juttu ajada,“ ütles Berger. „Abi?“
„See pole abstraktne,“ ütles Deer ja võttis visiitkaardi välja. „Väga konkreetne. Tema nimi on Rita Ohlén. Ta aitas mind jamast välja. Ma usun, et ta peaks sulle sobima, Sam. Ta pole mingi juraajaja. Helista talle, uuri maad ja kõik. Aga sa ei saa niimoodi jätkata.“
Berger võttis visiitkaardi, luges seda, pani enda ette laua peale ja noogutas.
„Ma ei luba midagi,“ ütles ta.
Kuu roomas pilve tagant välja ja valgustas väikest lahesoppi. Tuuleiil muutis veepinna säbruliseks ja liikus paadikuuri poole. Kui tuul paadisillani jõudis, tõstis see visiitkaardi laua pealt õhku. Berger püüdis selle käega õhust kinni.
„Osav,“ ütles Deer spontaanselt.
„Ma arvan, et sügis on vist saabunud,“ ütles Berger ja pistis visiitkaardi tasku. Nende pilgud kohtusid. Oli Deeri kord klaase täita.
„Olgu,“ ütles ta ja tõstis oma klaasi. „Võib-olla näeb asi hullem välja, kui see on. Aga räägi Ritaga. See on vaeva väärt.“
„Kas sa tõesti jood veel?“ küsis Berger.
4
Ta vaatas aknast välja. Seal all laius hommikuvalguses jupp Ploggatani tänavat. Ploggatan, Södermalmi linnaosa, Stockholm, Rootsi. Ta oli nagu maakas suurlinna külastamas.
Kuid samas ka minevikku külastamas. Seal, kus kunagi oli olnud tema elu.
Korter tundus iseäralikult võõras, nagu poleks ta kunagi siin elanud. Nagu ükski tuttav poleks seal kunagi elanud.
Unenägu, millest ta oli üles ärganud.
Sam Berger käis koristamata korteris ringi. Ta oleks justkui lahkunud korterist tagasi vaatamata. Ta nägi oma eelnevat elu väljastpoolt, vaatles seda antropoloogi uudishimuliku, kuid objektiivse pilguga.
Siin polnud midagi vaadata. Mitte kui midagi.
Terve suve, aeglaselt edeneva renoveerimise ajal, oli ta maganud paadikuuris magamiskotis. Harilikult õues paadisilla peal. Kus ta täna öösel ja edaspidi magab, pidi usutavasti selguma täna.
Päev, millest ta veel midagi ei teadnud.
Ta seisis köögilaua ääres ja sorteeris kirju. Neid tuli järjest vähem. Ja seal polnud eriti midagi sorteeridagi. Ta tõstis kiirelt aadressiaknaga ümbrikud suurest kuhjast reklaamikuhja. See liigutus iseenesest tundus trööstitu.
Siis tuli lõpuks ka pisut tõelisi kirju. Äriregistrilt. Firma nimega Båthuset Security AB oli registrisse kantud.
Berger vaatas ametlikku automaatvastust ja püüdis aru saada, mida ta tundis. See polnud eriti kerge. Võib-olla seetõttu, et tal polnudki mingeid tundeid.
Siiski leidus meetod midagi tunda, tõeliselt tunda. Selleks pidi minema kaksikute tuppa. Ta läks narivoodi juurde, vaatas, et mõlemad päevatekid oleks ilusti sirgu. Lasi tunded endast läbi. Neelas alla kurbuse, mis siiski polnud enam nii suur nagu varem.
Nad olid taas tema elus.
Sam Berger lahkus pikale hommikusele rännule läbi Stockholmi. See käik pidi teda pimedusest eemal hoidma.
Sügis oli kahtlemata õhus, olgugi et ebamääraselt. Ei mingit tuuleiili, pigem ootel olev tuulevaikus, ootamatud külmapuhangud, mis järgnesid talle põhjapoole läbi Södermalmi linnaosa, läbi vanalinna keskusesse ja lõpuks leidis ta end ühel põiktänaval välisukse ees anonüümses linnaosas. Võib-olla oli see hajulinnaosa, mis käis Norrmalmi nime alla. Ta helistas igal juhul uksekella väikse metallsildi kõrval, mis andis diskreetselt teada, et tegemist on Norrmalmi teraapiakeskusega. Uks põrises ja ta astus sisse. Kõndis trepist üles, ootas, kuni vile kopsudes lakkas, helistas ukse taga. Ka see uks põrises.
Ta sattus lageda heleda puhta ooteruumi vastuvõtulaua juurde, näitas dokumenti, sai kabinetinumbri ja liikus läbi uskumatult pika koridori, mis vihjas sellele, kui suur oli teraapianõudlus pealinnas.
Ta koputas uksele, summutatud naisehääl ütles:
„Astuge sisse.“
Ta astus sisse, vaatas diivani peal istuvat naist, kes tegi suurde raamatusse märkmeid. Viiekümnendates, hallikasblond poisipea, prillid, mis püsisid lauba peal, ja jalas teksapüksid, kuid üldmulje jäi siiski range. Kuid esimese asjana köitis teda pilk, mis oli sõbralik ent läbitungiv.
Naine tõusis püsti ja läks tema juurde. Nad teretasid. Naine ütles:
„Minu nimi on Rita Ohlén.“
„Sam Berger,“ ütles mees. „Tore, et sai nii kiiresti aja.“
„Tundus, nagu oleks asjaga kiire,“ ütles Rita Ohlén ja istus käega tugitooli poole viibates teisele poole pisikest klaaslauda. Berger võttis istet. Ta pilk peatus salvrätikarbil, mis seisis keset lauda, valmis sujuvaks kasutamiseks.
„Ma olen niisiis psühhoterapeut ja psühholoog siin Norrmalmi teraapiakeskuses,“ ütles Ohlén. „Mul on pikaajaline kogemus nii kuriteoohvrite, ennekõike seksuaalkuritegude ohvrite, kui ka läbipõlenud politseinikega. Ja ma aiman, et sina oled pigem läbipõlenud politseinik. Mis alal sa töötad?“
„Ma töötan turvaalal,“ ütles Berger.
Naine vaatas talle otsa, paistis temalt midagi veel ootavat. Berger ei öelnud rohkem midagi. Naine noogutas ja kirjutas midagi oma märkmikku.
„Niisiis,“ ütles psühholoog julgustava