Kolm lihtsat sõna. Triloogia 3. raamat. Susan Mallery
Читать онлайн книгу.
seisis ta vanematekodu elutoas ja rääkis õega. Isabelil kästi oma toas olla, kuid tema hiilis sealt välja, et pealt kuulata. Ta mäletas, kuidas kükitas hallis ja nuttis, kui mees, keda ta armastas nii väga, nagu ta neljateistaastane süda oskas, küsis õelt, miks too teda pettis ja kas ta armastab tõesti Leonardit.
Ka Maeve nuttis ja vabandas, kuid kinnitas, et kõik see on tõsi. Et ta teeb Fordiga lõpu ja et oleks pidanud seda juba mõne aja eest tegema. Kuna pulmad pidid toimuma vähem kui kümne päeva pärast, oli Isabel sama meelt. Nad tülitsesid veel tükk aega – Ford karjus Maeve’i peale – ja siis läks Ford minema.
Isabel jooksis talle järele ja anus, et ta ei läheks ära. Ford ei pööranud talle aga vähimatki tähelepanu. Kaks päeva hiljem astus ta mereväkke ja lahkus Fool’s Goldist. Isabel kuulutas oma armastust lõputus kirjaderodus, kuid polnud teda pärast seda, kuni selle hetkeni näost näkku näinud.
Ja Ford polnud tema kirjadele vastanud. Mitte ühelegi.
„Tere, Ford,“ ütles Isabel.
„Tere, Isabel.“
Consuelo vahtis otsa ühele ja siis teisele. „Nonii,“ ütles ta lõpuks. „Ma tajun pinget. Mina lasen siit jalga.“
Isabel raputas pead, just nagu üritades aju selgemaks saada. „Pinget ei ole. Mina olen pingevaba. Ma olen sisuliselt nuudel.“ Ta surus huuled kokku. Öelda midagi nii nõmedat! Nuudel?
Consuelo saatis talle pilgu, millest võis välja lugeda, et Isabel peaks end psühhiaatriahaiglas arvele võtma, haaras mattide kõrvalt virnast kaks käterätikut, viskas ühe Fordile, ja marssis minema.
Ford pühkis nägu ja heitis siis rätiku õlale. „Mis sind siia toob?“
Väga hea küsimus. „Leidsin, et me peaksime rääkima. Võttes arvesse meie uut elukorraldust.“
Üks tume kulm kerkis. „Elukorraldust?“
„Jah. Eelmisest nädalast saadik üürid sa mu vanemate garaaži peal korterit. Ma pole näinud sind tulemas ega minemas ja mõtlesin, et võib-olla üritad mind vältida.“
Ta hingas sügavalt sisse. „Olen paariks kuuks tagasi Fool’s Goldis ja juhin vanemate pruudirõivaäri, sel ajal kui nemad reisivad. Nad tahavad selle maha müüa ja mina aitan neil kaubavaliku ja võib-olla ka interjööri tänapäevasemaks muuta. Kuna ma olen siin vaid ajutiselt ja nemad on ümbermaailmareisil, oli loogiline, et elan nende majas. Nii et ma hoian ka nagu majal silma peal.“
Ja kuna majal silma peal hoida kõlas paremini kui olla kahekümne kaheksa aastane ja kolida tagasi vanematekoju.
„Nad rääkisid, et üürisid garaažipealse korteri välja, kuid ei öelnud, kellele. Sain just teada, et see oled sina, mis on tore, sest sina pole ju sarimõrtsukas ja ma ei tahaks sugugi elada samas majas sarimõrtsukaga.“
Teine kulm kerkis, nii et Fordi teatavat huvi ilmutanud ilme asendus segadusega. Ilmselt tuleks iva juurde asuda.
„Püüan öelda seda, et ma pole enam neljateistaastane. Ma pole enam too pöörane plika, kes kinnitas, et on sinusse armunud. Ma olen eluga edasi läinud ja sa ei pea mind kartma.“
Fordi kulmud langesid normaalasendisse ja üks suunurk kerkis. „Ma ei kartnudki.“
Ta hääl oli enesekindel, naeratus seksikas ja ta nägi parem välja kui ükski teine mees kogu universumi ajaloos. Isabel oli selles kohe päris kindel. Sest kõik närvid ta kehas sosistasid mehest, kes on talle nii ahvatlevalt lähedal. Reeglina ei uskunud Isabel külgetõmbesse esimesest hetkest. Tema oli ikka arvanud, et seksuaalne huvi eeldab esmalt vaimu sidet ja alles siis kehalist kontakti. Kuid antud juhul tundus, et ta eksib.
„Väga hea,“ lausus ta mõtlikult. „Ma ei tahaks sugugi, et sa võid arvata, nagu ma jahiksin sind. Seda küll ei ole. Ma olen sinust täiesti üle saanud.“
„Kurat.“
Isabel vahtis talle otsa. „Kuidas palun?“
Muie asendus laia naeratusega. „Mina olin meie üksuses ainus mees, keda jahiti. Ma olin tänu sellele lausa kuulus.“
Isabel tundis, kuidas ta nägu lõi õhetama, ja mõistis, et punastab. „Ei ole võimalik,“ sai ta suust. „Ega sa siis ometigi teistele minu kirjadest rääkinud.“
Naeratus kadus. „Ei rääkinud.“
Jumal tänatud! „Aga sa said need kätte?“
„Jah, sain küll.“
Ja siis? Ja edasi? Kas ta luges need ka läbi? Kas need meeldisid talle? Kas tema meelest oli neis ka iva?
Isabel ootas, kuid Ford ei lausunud sõnagi.
„Heakene küll,“ pomises Isabel. „Nii et see asi on selgeks räägitud. Sina võid end minu läheduses tunda, hmm, turvaliselt ja sa ei pea mind vältima ega midagi.“
„Jah.“
„Jah, sa ei väldi mind?“
„Jah.“
Kas asi on temas või on Fordiga raske rääkida? „Tore, et see asi sai selgeks räägitud. Kas korter on normaalne? Vaatasin selle enne su sissekolimist üle. Kuigi ma ei teadnud, kellega tegu, mis on imelik. Kuigi nüüd, kui sellele lähemalt mõelda, tekib küsimus, kas vanemad mitte ei jätnud seda meelega mulle mainimata. Tolle varasema asja pärast.“
„Pead silmas oma tõotust mind igavesti armastada? Mida sa murdsid?“ Viimast küsimust saatis muie.
„See polnud ju päris tõotus,“ vaidles Isabel vastu.
„Minule küll oli.“
Isabel nägi mehe tumedates silmades naerusädet. „Oh, jäta. Sina ei olnud minu olemasolust õieti teadlikki. Sina olid ülepeakaela armunud mu õesse, tema aga...“
Isabel lõi käe suule. „Anna andeks. Ma ei tahtnud seda öelda.“
Ford kehitas õlgu. „See oli ammu.“ Ta lähenes Isabelile. „Sain Maeve’ist üle palju kiiremini, kui oleks pidanud. Vahest ei käsitlenud ta olukorda just kõige paremini, aga langetas meie mõlema jaoks õige otsuse.“
„Nii et sa siis ei armasta teda enam?“
„Ei.“ Ford kõhkles, just nagu tahaks veel midagi öelda, kuid haaras siis õlalt käteräti. „Kas on veel midagi? Pean duši alla minema.“
Kas tahad abi?
Isabel oli üsna kindel, et ei esitanud seda küsimust kuuldavalt, kuid see ei teinud küsimust sugugi vähem siiraks. Ford näeb duši all kindlasti vapustav välja. Märg ja seebine. Ja, mmm, alasti. Mis on õigupoolest kummaline, sest ta ei mäletanudki enam, millal viimati mõne mehe keha peale mõtles. Ta polnud lihtsalt kogu sellest alasti seksivärgist eriti huvitatud. Tema eelistas kirele vestlusi ja kobamisele kaissu pugemist. Loomulikult ütles see nii mõndagi selle kohta, mis tema ja ta eksabikaasa vahel nihu läks.
„Huvitav mõttekäik,“ märkis Ford.
„Kuidas palun?“
„Sa kujutasid mind alasti ette, kuid siis läks su mõte muudele radadele.“
Isabeli suu vajus lahti. „Ei kujutanud... niimoodi. Mida sa ajad? Ma ei tee iial midagi niisugust.“ Ta nägu lõõmas. „See oleks ebaviisakas.“
Seksikas naeratus naasis. „Samuti valetamine. Ära muretse. Võtan seda komplimendina.“ Ta kehitas üht õlga. „Asi on ohus. Teadmine, et ma olen salapärane ja ohtlik mees, teeb mu vastupandamatuks.“
See Ford, keda Isabel mäletas, oli naljahimuline, võluv ja flirtis, kuid ta oli väikelinna kutt. Teda poldud veel proovile pandud. Talle ei oldud väljakutseid esitatud.
See mees, kes nüüd ta ees seisis, oli sõjas kooli saanud. Ta oli endiselt võluv, kuid ühtlasi oli tal oma külgetõmbe koha pealt õigus. Temas oli midagi määratlematut,