Vaid üks suudlus. Triloogia 1. raamat. Susan Mallery
Читать онлайн книгу.
Patience kummardus laua kohale. „Sa oled juba küllalt kõrvale hiilinud. Mis sinuga tol ajal juhtus? Ühel hetkel olid siin, järgmisel kadunud.“
Patience’i pruunid juuksed olid endiselt pikad. Justice mäletas, kuidas need hoidsid kergelt lainesse ja kuidas need tüdruku kõndides liikusid edasi ja tagasi. Seksikalt.
Tol ajal oli ta Patience’i jaoks liiga vana. Vähemalt nii veenis ta ise end iga kord, kui tal tekkis kiusatus tüdrukut suudelda. Kaheksateistkümneaastane, kes esines kuueteistkümneaastasena, et kavaldada üle meest, kes ihkas tema surma.
„Ma olin tunnistajakaitseprogrammis.“
Patience’i silmad läksid suureks ja suu vajus lahti.
Justice lasi öeldul kohale jõuda ja uuris Patience’i mustale T-särgile joonistatud karikatuurset juuksurit. Joonistatud juuksur vehkis koomiliselt kääridega.
„Nalja teed või?“ küsis Patience. „Tõtt räägid või? Siin?“
„Oskad sa pakkuda välja mõnd Fool’s Goldist paremat kohta?“
„See ei saa olla tõsi. See kõlab, nagu pärineks mõnest filmist.“
„See oli vägagi tõsi.“ Justice mõtles kohvi juues oma minevikule. Ta rääkis sellest harva. Isegi ta parimad sõbrad ei teadnud üksikasju.
„Mu isa oli elukutseline kurjategija,“ lausus ta mõtlikult. „Selline, kes oli veendunud, et maailm on talle võlgu. Ta haudus ühe skeemi teise järel. Kui ta oleks pannud pooltki nii suure energia kindlal töökohal töötamisse, oleks ta võinud terve varanduse kokku ajada, aga ei.“
Kruusi käes hoidva Patience’i silmad läksid suureks. „Palun ära aja mind oma jutuga nutma.“
Justice kehitas õlga. „Püüan faktide juurde jääda.“
„Sellepärast et sa ei taha mind nutma ajada?“ Patience tõmbas sügavalt hinge.
„Hea küll, halb isa. Ja edasi?“
„Kui ma olin seitsmeteistkümneaastane, röövis ta paari mehega üht väikest poodi. Omanik ja müüja said surma ja minu isa vajutas päästikule. Sõbrad võeti kinni ja nad andsid mu isa üles. Bart. Ta nimi oli Bart Hanson.“ Justice’i nimi oli Bart Hanson noorem, kuid ta oli sellest juba aastate eest loobunud. Lasi selle ametlikult ära muuta. Ta ei tahtnud mitte midagi, mis kuulus ta isale.
„Teda kinni võtma saadeti eriüksus. Paps ei kavatsenud vastupanuta alla anda. Ta oli kõik läbi mõelnud ja kavatses tappa nii palju politseinikke kui võimalik. Sain aru, mis ta plaanib, ja kargasin talle selga. Mul õnnestus teda parasjagu nii palju takistada, et politsei sai ta kätte. Minu käitumine ei meeldinud talle sugugi.“
See oli veel vähe öeldud, mõtles ta endamisi. Isa kirus teda, tõotas, et karistab teda selle eest. Kõik, kes Bart Hansonit tundsid, olid veendunud, et ta on suuteline oma ainsa poja tapma.
„Päris kohutav. Kus su ema oli?“
„Ema suri juba ammu. Autoavariis.“
Ta ei hakanud mainima, et auto pidurivoolikud olid läbi lõigatud. Politsei kahtlustas Barti, kuid neil ei õnnestunud midagi tõestada.
„Kui ma isa vastu tunnistuse andsin, muutus ta viha raevuks. Kohe pärast süüdi mõistmist põgenes ta vanglast ja tuli mind otsima. Mind lülitati tunnistajakaitseprogrammi ja toodi siia. Nii me kohtusimegi.“
Patience vangutas pead. „Lihtsalt imeline ja lihtsalt kohutav. Lausa uskumatu, et sa oled pidanud midagi sellist läbi elama. Sa ei andnud sellest vähimalgi määral mõista ega...“ Ta vaatas mehele otsa. „Seitsmeteistkümneaastane? Kas sa olid seitsmeteistkümneaastane? Mina arvasin, et olid viieteistkümneaastane. Me ju tähistasime su kuueteistkümnendat sünnipäeva.“
„Ma valetasin.“
„Oma vanuse kohta?“
„See käis asjaga kaasas. Olin kaks aastat vanem, kui sa arvasid. Ka praegu.“
Ta sai aru, et Patience’ile ei teinud see nalja. „Mina olin kõigest neljateistkümnene.“
„Tean. Sellepärast ma ei...“ Ta võttis kohvikruusi. „Igatahes nähti isa siinkandis. Elasin tol ajal koos ühe politseinikuga. Võeti vastu otsus mind siit kohe ära viia. Tahtsin sulle seda öelda. Aga ei saanud. Ja siis, kui isa kätte saadi ja kinni pandi, oli nii palju aega mööda läinud. Ma ei teadnud, kas sa üldse mäletadki mind.“
Või kas oleks olnud arukas Patience üles otsida. Isegi nüüd oli tema mineviku ilustatud versioon Patience’ile raske aduda. Patience oli täiesti rabatud. Justice ise oli kõik selle läbi elanud ja tal oli ikka veel raske uskuda, et see oli aset leidnud.
„Mis su isast sai?“ küsis Patience. „Kas ta istub ikka veel kinni?“
„Ta on surnud. Ta sai vanglatulekahjus surma.“
Põles tundmatuseni ära, mõtles Justice. Bart identifitseeriti hammaste järgi. Oli vast viis siit ilmast lahkuda, mõtles Justice tajudes, et ei tunne endiselt isa vastu mitte kui midagi. Mitte midagi peale kergenduse, et ta on läinud.
Ta ei kavatsenud arutleda Patience’iga selle üle, kui suur osa isast temas endas edasi elas. Need mõtted olid hilisteks õhtutundideks, kui ta oli üksi ja pimedus peale surus. Patience ei kuulunud sinna. Patience oli tema pimeduses valguskiir ja ta ei tahtnud, et see muutuks.
„Mu pea käib ringi,“ tunnistas Patience ja pani kohvikruusi käest. „Kas tead, mis on täiesti jabur? Mind üllatab ikka veel rohkem see, et sa olid kaheksateistkümneaastane, kui mina arvasin, et oled kuueteistkümneaastane, kui see, et sa olid tunnistajakaitseprogrammis sellepärast, et su isa tahtis sind tappa. Minu arust tähendab see, et minuga on midagi tõsiselt paigast ära. Anna mulle see andeks.“
Justice naeratas talle. „Vähemalt on sul prioriteedid paigas.“
Patience uuris teda hetke ja langetas siis pea. „Lihtsalt uskumatu, mis sa oled pidanud läbi elama. Ja mina haletsesin siin ennast sellepärast, et olin sinusse armunud. Tahtsin sulle seda öelda. Õigupoolest kavatsesin seda teha tol viimasel päeval, aga siis tuli Ford.“
Justice veenis end, et see informatsioon on huvitav, kuid mitte oluline. Kuid tundis sellelegi vaatamata rahulolu, millele järgnes kohe kaotustunne. Ta oli sageli mõelnud, mis oleks juhtunud siis, kui ta oleks olnud tavaline poiss, kes sattus elama Fool’s Goldis. Kahjuks ei vedanud tal nii palju, et ta oleks seda teada saanud.
Ta mõistis, et arukas inimene läheks nüüd ära. Et temasugusel mehel pole Patience’i elus kohta. Kuid ta ei suutnud lahkuda – nagu polnud suutnud iial unustada.
„Mäletan seda päeva,“ tunnistas ta. „Sa käitusid nii, nagu oleks sul mingi mure.“
„Oligi. Sina. Neljateistkümneaastase tüdruku süda puperdas iga kord, kui sina läheduses olid.“
Justice’ile meeldis, kuidas see kõlas. „Nii et siis kohe nii hullusti?“
Patience noogutas. „Mind lohutas see, et sa ei näinud tundvat huvi ühegi teise tüdruku vastu, aga ma olin mures, et näed minus üksnes sõpra. Olin otsustanud sulle tõtt rääkida. Kartsin nii kohutavalt. Mis siis, kui mina poleks sinule meeldinud?“
„Sa meeldisid mulle. Aga ma olin sinu jaoks liiga vana.“
„Nüüd saan sellest aru.“ Patience’i nägu läks naerule. „Kaheksateistkümneaastane. Kuidas see küll võimalik on? Ma olen täiesti rabatud. Saan sellest üle, aga anna mulle üks hetk.“ Ta naeratus hääbus. „Justice, kui sa lihtsalt ära kadusid... Noh, me kõik olime su pärast nii mures.“
Justice puudutas õrnalt ta kätt. „Saan aru. Mul on sellest tõesti kahju.“
„Tundus, nagu poleks sind üldse siin olnudki. Käisin ikka su majast mööda ja lootsin, et ilmud välja sama salapäraselt, nagu olid ära