Vaikuse vangis. Diane Chamberlain
Читать онлайн книгу.
ta Laurale ütles, tunneb ta end seal Rayle lähemal.
Laura ja Emma ööbisid sõpradele kuuluvas tühjas, garaaži peale ehitatud korteris. Niipea kui Laura saab kõik korraldatud, kavatses ta minna koos Emmaga järvemajja elama. Ta oli Smithsonianis ja Johns Hopkinsis öelnud, et võtab aja maha, sundides nad meeleheitlikult asendajaid otsima. Tõenäoliselt müüb ta maja maha. Ta ei kujuta ette, et võiks seal edasi elada.
Nancy Charles, Smithsoniani geoloog, peatus Laura pingi juures, kummardus ja võttis Laura käe pihku.
„Tunnen kaasa,“ sõnas ta. „Kuidas sa vastu pead?“
„Pole viga.“ Laura püüdis naeratada.
„Sa kaotasid hiljuti isa ja nüüd kalli Ray. See ei ole õiglane.“
„Ei ole,“ oli Laura nõus.
„Kuidas Emmaga on?“ päris Nancy. „Ega teda täna siin ole?“
„Tal on hoidja.“
„Kas sa vajad temaga abi?“
„Ei. Aga suur tänu,“ sõnas Laura. „Talle on see raske olnud, aga ta saab hakkama.“
John Robbins, kirikuõpetaja, kes oli koos Rayga töötanud kodututele mõeldud programmide väljatöötamisel, astus kantslisse, ja Nancy jättis sosinal hüvasti. John hakkas rääkima ja ehkki Laura üritas kuulata, mõtles ta Emmale, kes oli keeldunud teenistusele tulemast. Energiast, millega Laura oli pärast isa surma püüdnud Emma jaoks kõike „õigesti“ teha, polnud enam midagi järel ja tal ei olnud enam varusid, et aidata tütrel selle uue tragöödiaga toime tulla. Ta oli vihane Ray peale, et mees tekitas nii lühikese aja järel Emmale teise kaotuse. Ja loomulikult valdas teda süütunne oma viha pärast.
Emma ei olnud Ray surmast möödunud nelja päeva jooksul mitte sõnagi lausunud. Järgmisel päeval oli üks naispolitseinik temaga rääkinud, küsitlus oli olnud leebe ja tundlik. Emma oli imenud pöialt, seda polnud ta teinud juba rohkem kui aasta, ja vaadanud tühjal pilgul naisele silma. Küll ta toibub, kinnitas politseinik Laurale. Laura peaks temaga rääkima, ütles ta. Meelitama Emmast välja tema tunded trauma kohta. Kuid Laura ei suutnud Emmat rääkima panna. Ei leebe meelituse või oma tunnete väljendamise ega isegi mitte kavaluse abil. Emma oli kaotanud hääle.
Nüüd kaldusid ta mõtted Emmale, kui üks kõneleja teise järel võttis sõna, kuni lõpuks tõusis Stuart, et pidada oma mälestuskõne. Laural oli raske mehevenda vaadata, kui mees kantslisse astus: tema sarnasus Rayga oli rabav. Samasugune kogukas keha, Ray suur pehmejooneline lõug, sirge nina ja traatraamidega prillid. Ainuke erinevus oli see, et Stuartil olid tumedad juuksed alles, kui Ray oli enamiku enda omadest kaotanud.
„Ray Darrow oli hooliv vend, armastav abikaasa ja isa, pühendunud õpetaja, vabatahtlik, kes pühendus kodututele, ja ebahariliku andega kirjanik,“ rääkis Stuart. „Ta oli mu ainuke vend, mu ainuke perekond ja ta oli ka mu parim sõber. Ta oli seda sorti inimene, kellele sa võisid rääkida kõike ja ta ei mõistnud su üle kohut ega kritiseerinud sind. Nagu enamik teist siin teab, oli tema põhiline mure teiste heaolu. Ta oli hea mees ja tihti on nii, et head inimesed kannatavad kõige rohkem. Depressioon oli kogu elu ta vaenlane ja ta ei saanud masendusega hakkama. Ta ei saanud hakkama ebaõnnestumistega. Ta ei saanud hakkama oma võimetusega teisi aidata. Ta kirjutas raamatu „Võõrastemajas ei ole ruumi“, ja lootis, et ilusa ja kaastundliku kunstiteosena juhib see tähelepanu kodutute ja vaeste raskele elule, kuid keegi ei tahtnud seda avaldada. Raamat ei ole ju glamuurne. Ja lõpuks ei suutnud ta seda rohkem taluda.“
Stuart langetas pea ja Laura nägi, et ta püüdis tohutu pingutusega ennast valitseda. Ta soovis, et mees seda suudaks, ehkki ta ise oli kontrolli kaotamas. Oma selja taga kuulis ta nuuksumist.
Stuart jätkas: „Need inimesed siin, kes on pühendunud samadele üritustele, mis olid mu vennale nii tähtsad, palun jätkake tema nimel,“ palus ta. „Tema oleks seda tahtnud.“
Hiljem samal õhtul istusid Laura ja Stuart koos garaažipealse korteri tillukeses elutoas. Emma magas juba, kuid tema magamistoa uks oli lahti, et tuppa paistaks veidi valgust, ja Laura rääkis vaikselt, kui laps peaks neid kuulma.
„Ma ei usu, et see oli raamat, mille pärast ta ennast tappis,“ ütles ta. Ta istus Stuarti kõrval väikesel diivanil, näoga siniste kardinatega akende suunas, mis avanesid ta sõbra maja poole. „Ma usun, et see olin mina.“
„Sina?“ imestas Stuart. „Sina olid tema maailma keskpunkt, Laurie. Ära aja hullu juttu.“
„On midagi, mida sa ei tea.“ Ta pühkis niidijupi sviitrivarrukalt. „Ma arvan, et pärast seda, kui ma leidsin oma viimase komeedi, ta hakkas tundma, et on läbi kukkunud. Ta sai pidevalt äraütlevaid kirju, samas mina sain oma teadustööle rahastuse ja foto Newsweeki ja Timesi. Jäin Brasiilias liiga kauaks observatooriumisse. Olin oma tegemistesse liiga süvenenud. Laura Brandon ja tema karjäär. Ma jätsin ta liiga palju üksi.“
„Ma arvan, et ta sai aru, et see on osa sinu tööst. Ta oli sinu üle väga uhke.“
„Ma ei tea, Stu. Kohe pärast isa surma oli meil Rayga suur... noh, ta vihastas minu peale.“
„Ray?“
„Ta kandis vimma minu töö ja edu pärast: ma arvan, et ta pidi olema juba kaua aega pahane, aga kuni tolle hetkeni oli ta oma tundeid minu eest varjul hoidnud.“
„Noh, kui ta varjas neid sinu eest, siis varjas ta neid ka minu eest. Ma ei ole kunagi kuulnud teda midagi sellist ütlemas.“
Laura sõprade maja ülakorruse magamistoas pandi tuli põlema. Seal elas viieliikmeline perekond oma ilusat, vaikset, tavalist elu. Laura kadestas neid.
„Isegi kui ma olin kodus,“ jätkas ta, „olin öösiti üleval teleskoobist taevast uurimas. Ta ütles tihti, et ärkas kell kaks öösel, leidis, et mind ei olnud, ja ta tundis minust puudust.“ Ta pilgutas pisaraid tagasi hoides silmi. „Ma olin isekas.“
„Ei tea,“ lausus Stuart. „Ma ei kujuta ette, et Ray võis su peale töö pärast vihastada. Ja kindlasti mitte su edu pärast. Ta ei olnud kadedat sorti.“
„Võib-olla siis mitte, kui ta end hästi tundis, aga ta oli olnud mõnda aega masendunud. Ma vist ei saanud sellest aru. Oleksin pidanud märkama.“
„Sa oled enda vastu kohutavalt karm, Laurie.“
„Ma ei rääkinud sulle kirjast, mille ta maha jättis.“
„Sa ei öelnud, et oli kiri.“
„Ma ei tahtnud seda sulle telefonis rääkida.“
Ta ei tahtnud ka praegu rääkida, kuid teadis, et peab seda tegema.
„Mis seal oli?“ Stuart nihutas end diivanil, et teda paremini näha.
„Seal oli: „Ma palusin sul mitte minna“.“
„Mida ta sellega öelda tahtis?“
„Noh, see on keeruline.“ Laura hõõrus peopesaga silmi. „Vaata, siin lähedal elab üks vana naine hooldekodus ja...“
„See, kelle eest su isa palus hoolt kanda?“
„Kuidas sa seda tead?“
„Ray rääkis mulle temast, kui ma viimane kord temaga telefonis vestlesin. Ta ütles, et sa olid nii hakkamist täis, et tema eest hoolitseda, ja ta oli sellest väga häiritud.“
„Ma arvan, et tema endast välja minek oli olukorda arvestades ülepaisutatud, küllap sellepärast, et ta oli nii suures masenduses. Ta ei mõelnud selgelt.“
Stuart kõhkles. „See tundus tõesti äärmuslik reaktsioon,“ sõnas ta. „Nii et sellele ta siis kirjas vihjaski? Et ta oli palunud sul seda naist mitte vaatama minna?“
„Täpselt nii. Aga ma pidin, Stuart.“ Ta pöördus näoga mehe poole. „Mu isa palus ja...“
„Aga...“ katkestas