Rehepapp (juubeliväljaanne). Andrus Kivirähk
Читать онлайн книгу.
sala-aarde olemasolu oli ju ümberkaudsetel aladel hästi teada, ka toatüdruk Luise oli ammu unistanud ühest hõbedasest imeasjast, mida oma toas rinnas kanda – ega nii loll polnud keegi, et läheks kalli asjaga rahva ette! Siis oleks uhke kulin sama hästi kui peldikus, küll keegi küüned taha saaks ja varanduse pihta paneks!
Selle prossi nimel oligi Luise nõustunud tooma Liinale ühe vana parunessi kleidi. Muidu ei teinud ta kunagi sellist rumalust – oli siis tarvis, et teised tüdrukud ka sama uhkelt riides käiksid kui tema! Luisest peenemat daami polnud ümbruskonnas kusagil, isegi mitte mõisas, sest seal elas vaid üks naishing – seesama vana paruness, ja tolle riided peale paari öösärgi ja ühe vana tanu olid kõik Luise käes.
Liina keeras kleidi rulli ja mässis palakasse.
„Imekena küll!” õhkas ta. „Aga vaata, et sa kellelegi ei räägi, et ma selle kleidi sinu käest sain. Muidu veel isa kuuleb. Tema ei salli oma kodus mingeid mõisaasju, ja mõisainimesi tema kohe vihkab!”
„Ma tean jah, et ta sul selline pentsik on!” ütles Luise. „Alles ükspäev sattusime kiriku juures kokku, ta ei ütelnud tere ka, krimpsutas ainult tähtsalt nina! Vat kus ülbe mees!”
„Ei, ta ei ole ülbe, aga ta on väga isepäine, tema kohe ei talu mõisa nimegi,” seletas Liina. „Ja kes härraste juures tööl käib, nagu kubjas või kilter – need on tema arvates hullemad kui metsloomad. Neile ta ajaks kohe koera kallale! No on inimesel sellised põhimõtted, mis sa teed ära! Anna talle andeks.”
„Ta on sul ikka tõesti nupust nikastanud,” vangutas Luise pead ja tüdrukud läksid lahku, mõlemad tehtud kaubast rõõmu tundes. Liina pidas aru, mida isale uue kleidi kohta rääkida. Vana Räägu Rein ei käinud tõesti mitte iialgi mõisas vargil ega lubanud oma perelgi parunitelt suutäit leiba või killukest küttepuud näpata. Küll ei pannud ta kätt ette, kui keegi läks moonatretile mõne naabri aita või sahvrisse.
„Need on omad inimesed, mitte mingid saksa parunid!” rääkis ta. „Neilt võib võtta. Aga seda härraste värki mina ei seedi. Mõisa sahvrist näpatud liha ei lähe mul kurgust allagi!”
Ükskord oli Liina püüdnud isale seletada, et kuna teised talud hangivad oma moona just mõisast ning Räägu Reinu kratid krabavad jällegi teistelt taludelt, siis jõuab mõisa kraam ikkagi ka Reinu lauale. Aga selle jutu peale vihastas Rein nii hirmsasti, et ajas tütre toast välja ning jättis ilma lõunasöögita. Ja rohkem ei julgenud Liina isaga neist asjust juttu teha.
+++
Hämaruse saabudes hakkasid majade ümbrusse ilmuma hinged. Koerad pistsid esiotsa haukuma, siis vaibus klähvimine kiunumiseks ning hääbus sootuks. Penid olid tundnud mullalõhna ja said aru, et need võõrad ei kuulu siia ilma, et neil pole maitsvat liha ega krõmpsuvaid konte, mille auks häält tõsta, üksnes paljas põrm. See oli penide meelest jube. Koerad pugesid kuuti ja värisesid seal terve öö.
Mitte igal hingel polnud taret, kus teda oodati, ega kuumaks köetud sauna, kuhu olid valmis pandud tubli toit ning parimad kasevihad. Oli üksildasi ja omasteta hingekesi, kelle kunagised elumajad maha põlenud ja sugulased samuti surnud. Säärased hulkusid nüüd kurvalt võõraste hoonete vahel ning kössitasid koos terve suguvõsaga mõne räästa all, puntras nagu ussid. Mõned läksid lauta peavarju ning seltsi otsima ja siit-sealt kostis lehmade hirmunud ammumist, kui surnud neid oma külmade sõrmedega lüpsid.
Palju õnnelikumas olukorras olid need hinged, kelle lapsed ja lapselapsed alles elasid ning neid täna õhtul külla ootasid. Räägu Reinu tare oli varjurahvast päris täis, oli seal tema enda õnnis naine, olid tema vanemad ning sedasi mitu-mitu põlve kadunud ja unustatud Räägu rahvast. Mõnd eriti vana hinge ei tundnud õieti keegi, ei mäletanud ükski tema nime ega eluaastaid, kuid kui ta juba kohale oli tulnud, ju oli siis temagi näol tegemist mõne Räägu esivanemaga. Tal lasti rahus istuda ning hauas lebamise kõrval ka sutike maisest elust rõõmu tunda.
Põhiliselt huvitas esivanemaid see, kas nende poolt eluajal kokku kogutud vara on ikka kenasti alles ning kindlas kohas. Koerakoonlaste varanduse leidnud vana Rääk tahtis hõbeehteid näha.
„See varandus, mis maasse on kaevatud, selle pärast ma ei muretse,” ütles ta. „Aga mõned kulinad sai edeva peaga ju koju toodud. Kus need on?”
Liina, kelle hoole all hõbeasjad olid, tõi need esiisa ette. Vana Rääk nägi esimese pilguga, et üks pross on puudu.
„Kus see on!” röögatas ta. „Kus on pross!”
„Heldeke, jah,” teeskles Liina imestust. „Kadunud tõesti! No kas pole hirmus õnnetus! Seda see kratt siis toas nuuskis!”
„Missugune kratt?” uuris Räägu Rein, kellele prossi kadumine samuti koledat meelehärmi tegi. „Sa pole mulle rääkinud! Misuke kratt see siin meie juures käis ja millal?”
„Üleeile!” valetas Liina. „Ma tulin kaevult, ämbrid käes, ja nägin, et üks kratt lidub tagakambrist välja ning vihiseb tulise jutina uksest välja ja metsa poole. Tahtsin jalaga vastu maad lüüa, et kurivaim kinni pidada, aga ämbrid segasid, nii ta pakku pääses!”
„No selge see, tema see oli, kes selle prossi ära viis!” kirus Räägu Rein. „Kuidas ta välja nägi?”
„Sihuke kollane, luud sabaks taga ja ämber peaks.”
„Ah ämber peaks…” mõtiskles Rein. „Noo, see on kiltri kratt! Kindel see! Kuradi mõisamehed, et nad kõngeks! Pole neil au ega häbi, algul lakuvad sakste perset ja siis tulevad vaese mehe viimast varanatukest näppama! Sitapead!”
„Ega need ka paremad ole, kes lasevad lollil pisuhännal oma majas laiutada ning kotte täita!” urises surnud Rääk. „Kui mina veel elasin ja olin, siis ei pääsenud ükski kuradi kratt minu kraami vedama! Mu oma kratid olid ööd ja päevad valvel ja lõid igale tulijale hambad kintsu! Ei tea, miks tänapäeval seda vana head kommet meeles ei peeta?”
„Küll me selle prossi tagasi saame!” lubas Rein. „Ma lähen kas või ise tuulispasaks ja lammutan kiltriraisa elamise pilbasteks, kui muu ei aita!”
Üks väga vana ja kahvatu vaim viipas Reinule ja kutsus ta eeskotta.
„Aga armas järeltulija, kas sul see minu kotike on ikka alles?” küsis ta nõrga häälega, nagu tavaline vaimu puhul, kes on ajalikust elust lahkunud rohkem kui kolmsada aastat tagasi.
„Ole mureta, esivanem, kott on alles!” kinnitas Rein. „Keegi peale minu ei teagi, kuhu see imeasi peidetud on. Ei siin pole ühelgi kratil ega mõisaraisal mingit lootust!”
„See on hea,” ohkas vaim. „Selle koti sain ma ju külmataadilt endalt… Kas ma olen sulle seda lugu rääkinud? Ta tuli minu juurde öömajale, maksis veel viis kuldrahagi, aga mina sidusin ta une pealt kinni ja vedasin sauna. Kütsin seni, kuni vanamees pidi peaaegu et lusika nurka viskama, siis hakkas armu paluma ja kinkis mulle selle imekoti. Siis ütlesin mina, et sellest on vähe, ja tõin kuurist kahemehesae…”
Vana vaimu hääl muutus pikast rääkimisest veelgi nõrgemaks ja hajus. Reinul oli selle üle ainult hea meel, ta oli külmataadi piinamise lugu kuulnud juba mitu-mitu korda, ja ehkki ta oma esivanema julget pealehakkamist imetles, ei viitsinud ta iidamast-aadamast juttu veel kord ära kuulata. Ta jättis vaimu omaette maigutama ning palus kõik külalised sauna.
„Leil on hea ning toit on laual,” rääkis ta. „Sööge, jooge, peske – tundke ennast nagu kodus. Kes pärast pikutada või koguni silma looja tahab lasta, siis – voodid on teie päralt! Meie perega magame täna öösel põrandal, nagu hingedepäeval ikka!”
Vaimud asutasidki end sauna poole minema. Kuid tare nurga tagant kargasid ootamatult nende teele kaks elusat inimest – iidvanad eit ja taat. Need oli Imbi ja Ärni, popsidest vanapaar, vist kõige ahnemad inimesed terves külas.
„Tere jõudu, vaimukesed!” ütlesid nad ja koogutasid aupaklikult.