Kivisillad. Swifti jõeorg, 9. raamat. Carla Neggers
Читать онлайн книгу.
„Ta on vaikne. Hiiliv, ütleb Brandon.“ Brandon oli Adami vanem vend ja Maggie abikaasa, seiklusreiside teejuht ja puusepp. „Ta vannub, et Adam pääses puhtalt igasuguste üleannetustega, kui nad lapsed olid, sest ta ei paistnud kunagi süüdlasena ega püüdnud end hädast välja rääkida. Brandon kaevas end alati sügavamalt sisse. Kaevab ikka veel.“
Adrienne ei teadnud, kas ta üldse kunagi suudab välja sorteerida peeni isiksuseerinevusi Sloani laste, eriti vendade vahel. „Adam ütles, et ta kavatseb täna õhtupoolikul jälle siia tulla.“
„Ta arvab, et jõuab töö kivimüüriga lõpetada, enne kui meil siin kiireks läheb.“ Maggie tõstis oma teisest ostukotist veel rohkem toiduaineid välja. Kohalik mustikamoos, marineeritud kurgid, salsa. „Mul on Aidan ja Tyler koos nende sõbra Oweniga kaasas. Nad läksid välja dinosauruseid mängima. Oled sa Oweniga juba kohtunud?“
„Ei ole. Ta on uue raamatukoguhoidja poeg, eks ole?“
„Sa jõuad järjele. Tema ja Aidan on mõlemad kuuesed. Tyler on kaheksane. Nad kõik teavad dinosaurustest rohkem, kui ma iial tahan või pean teadma. Omnivoorid, karnivoorid, herbivoorid, röövlinnud, see-saurus, too-saurus,“
„Ma ei ole lapsena kunagi dinosaurustega mänginud,“ ütles Adrienne naeratades.
„Mina samuti mitte. Null-huvi. Mu nooremad õed mängisid. Nad kasutasid neid oma esimese lavastuse jaoks. Pole üllatav, et neist said teatritudengid.“ Maggie tõstis kotist pappkarbi külmutatud filotainast. „Üks asi, mida ma ei tee algusest peale, on filotainas.“
„Kas keegi teeb?“
Maggie tõmbas külmutiukse lahti ja torkas filotaina sügavkülma. Kui külmutiuks oli kinni, lükkas ta oma juuksed tagasi, puhus hingeõhu välja ja hingas aeglaselt sisse. „Olen terve hommiku ringi jooksnud. Kool ei saagi alata piisavalt kiiresti. Ülejäänu tänasest, homme, tööpüha nädalalõpp ja siis on teisipäev. Vabadus. Poisid on valmis. Neil on igav. Ma arvan, et Adami töö kivimüüriga on ainus asi, millest ma unustasin sulle rääkida.“
„Me hoiatasime teineteist, et nuputame asjad lennul välja,“ ütles Adrienne. „Sa ei ole võõrastemajapidajat kunagi palganud ja ma ei ole kunagi võõrastemajapidaja olnud.“
„Aga sa oled juhtinud väga kvaliteetset California veinikeldrit,“ märkis Maggie.
Mitte kaua ja „juhtimine“ oli liialdus. „Ma ajasin asjad veinikeldris korda ja aitasin leida selleks tööks õige isiku – kellegi sobivama selleks, mida on vaja järgmisena teha, kui mina olin. Noah ja Phoebe tegid kõik minu jaoks lihtsamaks.“
„Nad on päris hea paar, eks ole?“
Nad olid tõesti. Phoebe O’Dunn oli Maggie vanem õde ja Knights Bridge’i raamatukogu endine juhataja. Nüüd oli ta kihlatud miljardäri Noah Kendrickiga. Noah oli pannud oma märgi maha kõrgtehnoloogilise kompaniiga, mille ta oli rajanud San Diegos ja laiendanud oma lapsepõlvesõbra Dylan McCaffrey, Olivia abikaasa abiga. Noah oli kohtunud Phoebega pärast Dylani saabumist Knights Bridge’i. Kuigi mitte paar, keda kes tahes kokku oleks pannud, sobisid nad teineteisega ideaalselt ja kõige põhjal, mida Adrienne oli oma töötamise ajal Kendricki veinikeldris näinud, olid nad sügavalt armunud.
Knights Bridge’il oli viimasel ajal hea edu ebatõenäoliste paaride kokkuviimisel.
Kas see oli põhjus, miks tema siin oli? Kui kõrvale jätta ta kauakadunud isa ja uus töökoht. Oli ta Knights Bridge’i naasnud lootuses leida endale mees?
See oleks olnud kindlasti ebatõenäoline, mõtles Adrienne lõbustatult. Kui ta oli linnast lahkunud Kendricki viinamarjaistandusse, polnud ta hellitanud salajast lootust ühegi mehe suhtes, kellega ta oma talve jooksul Kajajärvel kokku oli puutunud. Ta oli mäletanud Adam Sloani erakordselt seksikana, aga polnud sellest kaugemale läinud. Ta oli olnud ülimalt hõivatud koduhoidmisega mehe jaoks, kes ei teadnud, et Adrienne on ta tütar, ja rahu tegemisega oma ema ebaaususega.
Adrienne vabises, keeldudes mõtlemast nendele muret täis päevadele. Kui ta selle möödunud aasta jooksul midagi muud polnud õppinud, siis oli ta õppinud seda, et ta polnud motiveeritud algataja ja mõjutaja. Mitte et ta poleks juba mingil tasandil teadnud, aga nüüd teadis ta kuni oma südamikuni – kuni üdini.
Knights Bridge’is tagasi olemine, siin Carriage Hillis olemine tundus vähemalt praegu õige.
Maggie pani külmkappi koti värsket salatit ja aedube oma lesestunud ema aiast. „Ole nende ubadega ettevaatlik. Poisid aitasid neid korjata. Ma peaksin silmas mida tahes ja kõike. Varred, lehed, sipelgad.“
„Aitäh hoiatamast,“ ütles Adrienne naerdes.
„Ma toimetan siin, kuni poisid väljas mängivad. Ega ma sulle ette jää?“
„Üldse mitte.“
„Ma tean, et peaksin siin lõdvemalt võtma. See on põhjus, miks me su palkasime. Olen oma taldrikule niigi juba liiga palju kuhjanud. Nüüd, kui Olivial on käes kolmas trimester …“ Maggie peatas end. „Ma ei ole kontrollifriik, kuid tööde delegeerimine ei ole mulle loomuomane.“
„Ettevõtjate puhul on see tihti tõsi.“ Adrienne naeratas ja haaras külmkapist oma õuna juurde tüki Cheddari juustu. „Igatahes mu ema ütleb seda mulle pidevalt.“
„Tundub õigena.“
Adrienne viis oma lõunaeine välja terrassile. Päev oli kenasti soojenenud, kuid polnud palav. Maggie oli ilmselt paljudes erinevates asjades tubli ja talle meeldis neid teha. Ta nautis mitmekesisust, väljakutset – aktiivsust. Lõpuks oli ta siiski tunnistanud, et tunneb end pingul ja koormatuna ning vajab veidi abi. Kui palju ta end lõdvaks laseb, tuli veel näha.
Õun oli karge ja koos juustuga täiuslik. Adrienne armastas Californiat, aga see väike New Englandi nurk rääkis temaga. Oli seda teinud isegi külmal lumisel talvel, kui ta oli nii väga lõhki rebitud. Osa temast tahtis Vic Scarlattit vihata ja süüdistada, et ta oma tütrest ei teadnud. Kuid ta oli hakanud mõistma, et ei süüdistanud kedagi. Ei Vici ega ema ega isa.
Ta märkas terrassi halli kivi. Oli Adam Sloan selle ehitanud? Ta raputas vastuseks omaenda küsimusele pead. Selle olid lisanud eelmised omanikud veel enne, kui Adam oli sündinud, samal ajal, kui nad rajasid lille- ja ürdiaiad. Adrienne lõpetas oma õuna aias, jalutades puukoorega multšitud jalgrajal lõhnavast purpursest basiilikust mööda. Sildid mitmesuguste taimede juures oleks külaliste jaoks kena puudutus. Ta peab kindlustama, et saab nimed õigesti, aga sellega polnud kiiret. Tal oli tungivamatest prioriteetidest pikk nimekiri.
Aia tagaosast kuulis ta Maggie kahe poisi ja nende sõbra Oweni mängimist väikese kuuri taga, ilmselt nende tavalises kohas. Ta lipsas läbi lõhe kivimüüris jalgrajale, mis viis McCaffrey valdusele. Plaanis oli seda paremaks teha. Olivial ja Maggiel polnud plaanidest puudust, selles oli ta kindel.
Poisid jäid vaikseks. „Kes seal on?“ sosistas üks neist lõpuks.
„See olen mina, Adrienne. Teie ema – Maggie on köögis.“
„Okei. Me mõtlesime, et sa oled gigantosaurus.“
Adrienne naeratas kergendustunde peale noores hääles – Tyler, mõtles ta. „See ei kõla just hästi,“ ütles ta.
„See on üks dinosaurus,“ lisas poiss. „See on theropood. See tähendab, et selle jäsemetel on kolm varvast.“
„Ole lahke,“ märkis Adrienne. „Mul on viis varvast ja viis sõrme.“
Poisid itsitasid ja pöördusid tagasi oma mängu juurde.
Adrienne nägi sügise märke – punaseotsalised lehed, sõnajalgade pruunid servad, kollaseks muutunud aasarohi. Lõunavaheaeg lõpetatud, otsustas ta linnas mõned tööülesanded täita. Ta andis Maggiele teada ja võttis igivana auto, mille Vic talle oli laenanud. Vic oli seda aastaid hoidnud oma maja juures Kajajärvel. See oli roostes ja mitte just klanitud, aga jooksis tipp-topp, nagu